Friday, November 6, 2009

Vabriku talu aiapäevik, 30. osa!


Kes akna härmalillelt küsib,
miks aasadele lumi vaob,
kui kaua mesi õites püsib
ja kuhu kastepisar kaob?
Mets oigab tasa, tuul on vinge,
talv kulukõrsi kahistab
ja punav orjamari hinge
kui valus mõte ahistab.

Betti Alver

Esimene lumi! Selle sügise esimene tõeline lumesadu on alanud. Aknast välja vaadates ei ole mingit kahtlust - talv on jõudnud ka meie maale. Ning see ei ole mingi väike ega sügisene niru lumesadu. Taevast sajab alla korraliku ja imelist laia lund! Mulle on jäänud kuskilt kõrva fakt, et kõik need miljonid lumehelbekesed on erinevad. Et ei ole olemas kahte sarnast lumehelvest, nagu ei ole olemas kahte identset inimest. Kõlab uskumatult, aga loodus ongi uskumatult imeline!

Mäletan, et lapsena tormasin ma alati esimese lumega õue, sulgesin silmad ja lasin puhtal, valgel ja külmal lumel omale näole sadada. Sadada nii kaua, kuni lumi oli tunginud igasse mu keharakku. Kuni ma tunnetasin ka oma väikese varba otsaga, et nüüd, just nüüd jõudis kätte talv. Vajasin seda, saamaks osa talve saabumise hetkest. Ja nii ma seal õues siis seisin, vaikuses ja rahus, ihuüksi, lumi sadamas näole. Kuulatades ja oodates silmapilku, millal talv saabub. Mõnikord juhtus see aga öösel. Siis ma muidugi ei saanud joosta õue, kuid hommikul ärgates aimasin ma alati: see oli ära ja täna öösel.

Ning ka täna hommikul vaadates seda algavat lumesadu, mis tasahilju jõudu kogus, läksin õue kuulama talve saabumist. Loomulikult võib see lumi juba homme ära sulada, võib uuesti soojaks minna, võib hakata veel vihma sadama ning üleüldse võib juhtuda igasuguseid asju. Kuid minu jaoks on talv alanud. Kindlalt ja vastuvaidlematult!

Olen igal aastal teinud oma aia piinlikult korda enne lume ja külma tulekut. Riisunud iga viimase lehe, valvanud puu all nende langemist ning tormanud õue üles korjama äsja puult kukkunud lehekest. Iga tuule poolt minu aeda toodud lehekene või rohukõrreke oli mulle kui vaenlane, kes tuli viivitamatult hävitada. Olen lillepeenrad kraapinud puhtaks viimsestki närtsinud varrest, õiest ja seemnest. Lillepeenardel on säranud täiuslikult kobestatud muld, ning ideaalselt kaetud külmaõrnad taimed. Püganud muru lume tulekuni. Kõik on olnud ideaalne ja vapustavalt korras. Aga oh kui igav!

See aasta ei ole ma teinud mitte midagi sellist. Vastupidi! Ma ei ole kokku riisunud mitte ühtegi lehte. Kõikidel lillepeenardel on külmavõetud lilled. Ühes kohas turritab veel pooleldi õitsev kukehari, seal samas kõrval on vapustavalt ilusad siilkübarate tutid (või õigemine need, mis on nendest järele jäänud), eriti õhulised ja graatsilised on astilbede õievarred. Väga ilusad olid kõik need turritavad, koolduvad, lamavad ja tuules kõikuvad kõrred kaetult õrna härmatisega. Veel ilusamad on nad aga pehme lumevaiba alla maetuna. Lummav! Miks ma olen eelnevad aastad loobunud kogu sellest ilust ja omapärasusest. Iga kõrs ja murduv oks muutub talve saabudes ju lausa kunstiteoseks! Ja minu aias on neid taieseid praegu sadu, kõik tasuta imetlemiseks. Kogu aed on nagu suur kunstinäitus!

No jah, eks ma midagi pean ikka tegema aias veel. Roosid ja elulõngad kinni katma. Ning veel mõned külmakartlikud taimed. Väga palju mul küll katmist vajavaid taimi ei ole. Olen arvamusel, et aias peas eelkõige kasvatama neid asukaid, kes ka enam-vähem ise saaksid hakkama meie talvega. Kuid loomulikult teen minagi mõned erandid. Just nende samade elulõngade ja rooside koha pealt näiteks. Korjama kokku ka vedelema jäänud tööriistad. Eile avastasin näiteks sauna tagant seal juba vähemalt kuu aega seisnud labida! Lapsed võiksid oma mänguasjad samuti kokku korjata. Ja siis võib hakata ootama millal jäätub ära tiik, et saaks uisutada. Ning millal tuleb nii palju lund, et saaks suusatada. Ja nii edasi ... .