Vabriku talu aiapäevik, 40. osa!

Üle hämara, varjudest tume,

õrna ja sinava lume

heidab veerev, kustuv päike

punava läike.

Üle ääreta, lumise välja,

nii tühja ja palja

viib üksik tee

üle jõe,

kus pruunikad pajud

on unesse vajund.

Mööda lõpmata teed

lähevad reed

kuu kahvatul kumal

eha punal, kaugele ...

V.G. Ridala

Talv on käes juba peaaegu kuu aega. Eks ta tuli jälle ootamatult, nagu igal aastal. Kogu aeg oli ikka soe ja sügis. Mina riisusin lehti ja korrastasin aeda, istutasin viimaseid tulbisibulaid. Talv ja külm ja lumi tundus olevat kuskil kaugel-kaugel alles. Mägede taga, hoopis teisel maal ja teistsuguses loos. Üleöö sai see kõik aga kiire lõpu. Tuli esimene lumi ja talv käes oligi. Naljakas on ainult see, et esimene lumi kohe ka maha jäi. Nii ongi minul kuskil selle paksu lume all käru ja reha ja ja labidas ja veel nii mõnigi asi kindlasti. Aga nüüd ma ei saa neid sealt enam kuidagi kätte. Peavad ootama kevade tulekut. Eks nad sulavad koos kevadega ise välja.

Aias ongi ainult lumi. Vaevu võib aimata erinevaid reljeefe. Nende kuju järgi võib siis mõistatada, mis seal all peitub. Ning need päevi kestnud tuisud on vorminud aia täis väga erinevaid ja imeilusaid lumeskulptuure. Üks kaunim kui teine. Lumi ja tuul on avanud minu aias oma isikliku kunstinäituse. Taiesed selles on väga erinevad, ilusad ja õrnad. Imetlema peab neid eemalt ja ettevaatlikult. Ega seal paksus lumes tegelikult väga sumbata ei tahagi. Käid ikka rohkem mööda siledaid ja puhtaks roogitud teid. Ning kogu seda ilu imetled kõige parema meelega hoopis aknast. Sest toas on soe ja mõnus. Teed endale tassi auravat teed, istud kamina ette ja kuulad väljast kostvat tormi. Ja mõtled, kui hea on ikka istuda praegu siin kamina ees ja kuulata akna tagant kostvat tuule ulgumist.

Jah, lumi on tore ja ilus. Aga mitte ainult. Lumi võib ka väga palju pahandust teha, kui teda on liiga palju. Minu aias on selle talve jooksul murdunud ära juba osa ühest kadakast, pool elupuud. Ning kahjudest, mis toimunud lume all ja hetkel välja ei paista, ei saagi aimu enne kui lumi ära sulab. Ning kinni jäid katmata ka kõik minu roosid. Kuigi ega mul neid palju ei ole. Nüüd loodan ainult, et neil on piisavalt paks ja soe kate lume näol olemas. Sest sealt välja kaevama ja kinni katma neid hakata ma enam küll ei viitsi.

Ning saabunud talvega on minu aeda jõudnud ka hulk uusi asukaid. Kõigil ainult üks eesmärk: saada kõht täis! Kitsed söövad puid, jänesed põõsaid, linnud puu otsa jäänud õunu, rebased trepilt kassisööki. Vähemalt jätavad tänulikkusest kassi kimbutamata. Vast ma võin seda ikka loota. Isegi üks põder eksis ühel tuisusel hommikul autoteele ära.

Ainukesed, kes lumest ainult puhast rõõmu tunnevad on minu lapsed. Nad suudavad päeva läbi möllata lumehanges. Vahepeal vahetatakse toas riided natukene kuivemate vastu (natukene kuivemate vastu seetõttu, et need ei ole veel jõudnud eelmisest õues käimisest kuivada) ja siis minnakse uuesti. Ja see, et praegusel aastaajal on pool päeva peaaegu ja teine pool päris pime, ei häiri neid kohe üldse mitte. Seda põnevam!

Vabriku talu aiapäevik, 39. osa!

November heidab lehtedega liisku,

ta tume pilk on tulvil piisku,

torm laksutab ta juustes musta linti.

Öö nuuksudes end seina

vastu toetab

ja pisarhaaval ruutudele poetab

vihm pikast pintslist musta tinti.

Talv mütsitorbikut koob rohujuurist,

külm surub maasse roostetanud naela

ja vaikus tühjast rästapuurist

nüüd pistab välja pika kaela.

Must kiri kukub taevast vette

ja päike uduvaipa poeb.

Mets paneb härmaprillid ette

ja suve surmaotsust loeb.

Betti Alver

Suvi on nüüd selleks korraks maha maetud. Täiesti kindlasti kohe. Hommikul oli lumi maas, lombid jääs. Autouksed kinni külmunud. Autoklaaside kraapimine võttis aega viisteist minutit. Sellist asja ei osanudki nagu ette näha. Ettenägematusel on omad tagajärjed. Hilinemine. Lasteaeda, kooli, tööle.

Kuid kõigele sellele vaatamata oli hommik kaunis. Päike paistis ja säras. Lumi säras vastu. Ja jää säras neist veel rohkem. Kõigest kõige rohkem särasid aga minu lapsed. Lumi, lumi, lumi! Mina vaatasin seda lund ja nägin hetkel vaid õhukest jääkirmet. Veel nägin ma libedat maanteed, lumelabidat, meeletuid miinuskraade, külmunud torusid ja lumme kinnijäänud autot. Nemad vaatasid aga hoopis teistmoodi. Nemad suudavad sellest välja võluda suusarajad, kelgumäed, lumeinglid ja liuväljad. Kõige noorem jooksis tiiru ka tiigi juurde, et vaadata, kas uisutada juba saab. Muidugi ta teab, et veel ei saa. Aga ta teeb seda ikka ja jälle. Igal aastal. See on tema väike rituaal. Pisikene rõõmus tervitus esimesele lumele. Tema "tere tulemast!" talvele.

Ega see praegune väike lumi küll püsima ei jää. Ning soojemaks pidi uuesti minema. Mulle sobib see hästi. Sest minul jäi veel osa aiast puhtaks riisumata. Enamuse olen jõudnud korda teha, aga mõned kohad ootavad siiski alles oma järge. Olen aastate jooksul proovinud selle koristamisega mitmeid erinevaid variante. Alguses tegin sügisel alati kõik korda. Ja kevadel uuesti täpselt sama töö. See on selline ideaalvariant perioodideks, kus on liiga palju aega. Siis proovisin teha ainult kevadel. Sügisel ei teinud midagi. Tuli talv ja lumi, ja kattis kõik koleda kinni. Aga tulid talved, kus lund ei olnudki. Siis see variant ei sobinud hästi, kuna oli kogu aeg liiga kole. Järgmisena proovisin teha kõik sügisel korda. Et siis kevadel ei pea midagi tegema. Ning tundub, et see ongi see, mis mulle sobib! Sest mõnikord on kevad lihtsalt liiga ilus ja tuleb liiga äkki. Liiga vaikselt ja salaja. Ja kevade saabumise hetki ei saa kulutada töö tegemise peale.

Nii ma siis ootangi, kuni ka need kiuslikud õunapuud on raatsinud loobuda oma viimastest lehtedest. Et need siis kokku riisuda ja ära tassida. Nagu ka kõik kuivanud lilled. Lilledega on aga ka sama häda: mõned viimased trotsivad ikka veel tuult ja külma, vihma ja lörtsi. Ei taha üldse mitte õitsemist ära lõpetada. Ja mina pean muudkui ootama ja ootama, millal ma saan ükskord nad ära koristada. Ning aia korda teha. Et kõik oleks ilus ja korras. Nii nagu peab.

Mõnikord mind muidugi aidatakse ka natukene. Selle koha pealt, et aeda ilusamaks muuta. Minu poeg käis ühel ilusal (tegelikult koledal: vihm, tuul ja pori!) päeval metsas. Tuli sealt siis tagasi ja ütles mulle: "Emme, ma tõin Sulle kingituse. Ma panin selle lillepeenrasse kaunistuseks. See on väga ilus kingitus!". Muidugi läksin ma väga ilusat kingitust välja vaatama. Esialgu ei tundunud see mulle üldse ilus. Alguses oli kohe väga kole. Aga siis ma vaatasin hoolikamalt. Ühelt poolt ja teiselt poolt. Siis ma natukene keerasin seda. Sättisin veel tsipakene. Ja mida rohkem ma oma kingitust vaatasin, seda rohkem hakkas ta mulle meeldima. Väga ilus kingitus! Tõeliselt ilus lehma pealuu. Sarvedki veel küljes. Ja kui hästi ta sobib minu kiviktaimlasse!

Viimasel ajal oma aias ringi jalutades on mul tekkinud mõned vastuseta jäänud küsimused. Neile tegelikult ei olegi üldse lihtne vastust saada. Vist lausa võimatu tegelikult. Miks peavad minu aias elama mutid? Ja kui nad just peavad kuskil elama, siis miks nad peavad ajama oma kohutavalt koledaid, vastikuid ja suuri mullahunnikuid minu ilusa muru sisse? Ja kui nad just peavad neid ajama, siis miks ei või nad teha seda ainult muru sisse. Miks nad peavad neid ajama ka lillepeenardesse? Ja

miks, taeva pärast, ei või nad vähemalt talveund magada? Saaks talvelgi neist rahu. Aga - ju siis peavad.

Vabriku talu aiapäevik, 38. osa!

Tulen mööda ma pruunidest leppadest,

pane voodisse, memme, mind, eks?
Pane peale me kasside käppadest

äraplekitud sinine tekk.

Pihlamoosi kuldpunast saan lusikast,

mille varrel mu nimi on peal.

Voodi ees me kutsude rüsinat

naljaks naerda on lõpmata hea.

Ja mind kaitseb, mind hoiab siin tuule eest

siniteki nurk, lagunend trepp.

Aga akna all ahastab tuule sees

sajuhämaras õhtupruun lepp.

Leelo Tungal

Sügis on karge, külm ja kaunis. Hommikuti on härmatis ja jäine õhk. Jää porilompidel ja kraapimist vajavad autoaknad. Ja päikesetõus. Kaunimat tõusvat päikest, kui praegustel hommikutel, ei ole mina näinud. Need pildid on midagi sellist, mis jäävad mällu alatiseks. Need hetked ei vaja jäädvustamiseks fotoaparaadi abi. Nad on igaveseks olemas sinu sees.

Ja muidugi on jõudnud kätte need koledad sügisesed, külmad ja pimedad, õhtud. Ah, kuidas kõik inimesed neid vihkavad! Ja kuidas mina neid armastan! See on vabandus, selline hea ja usutav põhjendus, mitte midagi tegemiseks. Et sa võidki ennast diivaninurka kerra tõmmata, juua kaunist ja armsaks saanud, kuigi natukene katkisest tassist auravat teed. Ja mõnuleda kaminatule paistel. Ja istuda nii igavesti. Vaadata tuld, juua teed ja mõelda. Ning kui ei viitsi, pole vaja isegi mitte mõelda. Kuskile ei pea minema, mitte midagi ei pea tegema, ei ole ühtegi kohustust. Kui nüüd ausalt tunnistada, siis isegi keset suurt ja sooja suve, ma mõnikord igatsen neid pimedaid õhtuid. Ootan vabandust oma ajutiselt peale tulevale suurele laiskusele.

Kuid aed elab ikka omasoodu olenemata sellest, mis toimub väljaspool tema piire. Sügis on ta muutnud rõõmsalt värviliseks. Kohati kuldseks. Ja mõneti lausa püüdnud vikerkaare endasse. Ei ole olemas värvi, mis minu aiast hetkel puuduks. Teen ja toimetan vaikselt ja tasakesi. Paar päeva tagasi niitsin viimast korda muru sellel aastal. Vähemalt ma praegu arvan, et viimast. Mina niitsin ja taevast sadas alla rahet. Mõtlesin, et kas siin ei teki mingit väikest vastuolu või ebakõla nende kahe samaaegselt toimuva sündmuse vahel. Ei suutnud ma leida ühtki enda jaoks mõistlikku (samas, mis on minu jaoks mõistlik, tundub seda olevat vastupidi paljude ülejäänute arusaamist mööda) argumenti parajasti käsil oleva tegevust vastu. Ja mis seal ikka. Põhiline ju ongi ikkagi see, et minul sai töö tehtud. Muru niidetud. Ja aed talvele vastu minnes saanud endale kena kuue.

Üldse olen sellel sügisel tähele pannud, et mulle kohe nagu meeldib sügisesi töid aias tehes mõelda sellele, et selle tööga on nüüd see asi jälle selleks hooajaks läbi. Iga asjaga tõmban nagu kriipsu alla mingile etapile. Marjad korjatud, õunad mahlaks tehtud, sibulad üles võetud, muru niidetud viimast korda. Peenrad korda tehtud. Aiamööbel õlitatud, peitsitud, talvekorterisse pakitud. Kokku korjatud laiali vedelevad tööriistad. Viimased taimed istutatud, viimased sibulad mulda pistetud. Mis veel tegemata, jääb ootama kevadet. Ning ei mingit muretsemist tegemata tööde pärast, ei mingeid südametunnistuse piinasid. Mida ei jõua, ei viitsi, ei taha, see lükkub sujuvalt järgmisesse aastasse. Millest küll selline muretus? Kogemusest? Tarkusest? Vanusest?

Hiljuti sain endale sünnipäevaks ilusa hõbekuuse. Kaks päeva käisin, kuusk kärus, mööda aeda ringi ja otsisin parimat kohta uuele asukale. Lõpuks otsustasin ta istutada tiigi kaldale. Koht on ilus ja minu hõbedane kaunitar sobis sinna ka suurepäraselt. Ainuke probleem on selles, et valitud koht ei ole enam päris minu maa peal. Loodan lihtsalt, et ta kellelegi ette ei jää. Ning saab oma elu seal ilusasti ära elada. Õnnelikult ja pikalt! Ning saab nautida veel mitmeid-mitmeid kauneid sügiseid.

Vabriku talu aiapäevik, 37. osa!

Õhtu on pime ja soe.

Ja suurest pehmest pilvest

sabiseb

kallis vihm.

Heledad aknad on rõõmsad ja märjad.

Tumedad puud on rõõmsad ja märjad.

Ja suurest pehmest pilvest

sabiseb kallis vihm.

Jaan Kross

Suvi on möödunud kui silmapilk! Mu vanim laps ütles selle peale, et tema arvates kestis suvi sellel aastal täpselt kaks sekundit. Aga oi millised olid need imelühikesed kaks sekundit! Minu keskmine laps ütles ühel sumedal augustiõhtul terrassil istudes ja teed juues, et ta armastab suve. Palusin tal jätta meelde suvest selle, mida ta armastab. Ka selle õhtu terrassil. Kus oli juba hämar, aga väga soe. Kus oli nii vaikne, aga samas lärmasid rohutirtsud kõrvulukustavalt. Kus ta oli natukene kurb ja natukene rõõmus ka. Et ta saaks siis pimedal ja külmal talveõhtul voodis und oodates meenutada neid tuhandeid armsaid suviseid hetki. Selle peale jäi mu poeg väga-väga vaikseks ja kurvaks. Ning ütles, et siis tuleb ju igatsus peale. Suveigatsus. Minu pesamuna arvas ühel kuumal hetkel rannas, et tahaks natukene külma ja lund. Kui ma küsisin miks, siis ta vastas, et ta ei mäleta enam seda kui tema varvastel on külm. Aga talle ei meeldi asju ära unustada!

Kõigile meile jäävad erinevad asjad meelde meie suvest. Vaatamata sellele, et me tegutsesime koos. Ning selle koos tegemisega saime me palju asju lõpule viidud. Kõige tähtsam: meie mängumaja on nüüd valmis! Valmis ehitatud, värvitud, kujundatud ja sisustatud. Tulemus on ilus ja uhke. Eemalt vaadates näeb laste maja välja palju kaunim kui meie päris maja. Natukene väiksem küll. Aga selle eest algusest lõpuni meie enda tehtud! Ning lastest oli päris palju abi selle valmimisel. Isegi siis, kui mõnikord oli nende ülesanne ainult mulle naelu kätte anda, hoida mõnda lauajuppi või oksaga vehkides sääski eemale peletada. Sest proovi sa värvida suure pintsliga peenikest liistu, kus ühtegi kriipsu ei tohi mööda minna, kui samas tahavad must-miljon sääske sind ära süüa. Aga nüüd, kus meie selle suve projekt on leidnud omale eduka ja ilusa lõpu, on natukene nagu kahjugi. Kahju sellest, et see lõpuks valmis sai. Oleks tahtnud natukene veel mõelda sellele, hellitada seda projekti ja tulla uutele ideedele ja lahendustele. Kas pole imelik?

Samas ei ole minul oma aias tegutsemisel probleemi uute ideede puudumisega. Sellel suvel sain hakkama oma kõige kiirema projektiga. Ideest teostuseni kulus täpselt neli päeva. Niitsin ühel ilusal päeval. Mul ei olnud absoluutselt mingit mõtet ega ideepoegagi peas. Vatupidi: mõtlesin, et nüüd on tükiks ajaks kõik tööd tehtud. Ma ei võta ühtegi uut ettevõtmist sellel aastal enam käsile. Siis läks muruniitja katki. Ja sellest sai kõik alguse. Kuna niita enam ei saanud, siis mõtlesin, et ma teen korda oma lehtla ümbruse. Mul ronib seal metsviinapuu ning selle ees kasvavad mairoosid. Olen neid alati hoidnud kokku kasvamast, harvendades neid. Nüüd avastasin oma suureks üllatuseks, et ma ei ole seda vahepeal mitu aastat teinud. Võtsin kätte eraldasin kõik roosid ja viinapuud üksteisest. Tööga valmis saanud jäin tulemust silmitsema.

No ei olnud ma kohe sugugi sellega rahul. Sealt ümbert on alati väga halb niita, naat tungib igale poole vahele ja rohinud ei ole ma sealt mitte kunagi viitsinud. Ja siis tuligi mulle see idee. Ma istutan nende kõrgete mairooside ette veel ühe ringi roose. Nüüd siis madalamaid pargiroose. Ääristan peenra kividega, multśin kõik ilusasti ära. Ja siis ongi kõik väga ilus. Kerisin lahti oma pika kastmisvooliku ja märkisin sellega tulevase peenra piirjooned maha. See oli esimene päev. Järgmisel päeval läksin poodi ja ostsin kümme pargiroosi. Istutasin nad kohe ka maha. See oli teine päev. Kolmandal päeval tassisin kive, kaevasin ja sain valmis peenra ja peenrale ääred. Neljas päev kulus kogu asja multśiga katmiseks. Ning nüüd olin ma tõesti tulemusega rahul. Eriti veel pärast seda, kui mu poeg jalutas paar päeva pärast asja valmimist ümber lehtla ja hüüdis siira imetlusega:" Oi, see on nii ilus! Ma ei pannudki varem tähele."

Nii ma siis tegutsengi ikka selles suunas, et mu aias oleks jätkuvalt väga ilus. Et tööd muutuks vähemaks ja vajalikud tegemised võimalikult lihtsaks. Et oleks rohkem aega mitte midagi tegemiseks.

Vabriku talu aiapäevik, 36. osa!

Valgeil varemeil varased maasikad ...

Vana saarepuu lehtedes tuul.

Valgeil varemeil varased maasikad

ja neil päikesekiired on suul.

Kiired pruunidel käevartel põlevad.

Ülal taeva soesinine laht ...

Üle rõõmsa ja helliku mõlema

naerulapse läks pilvedevaht.

Ja need hellikud hetkeks vaid peatusid,

valgeilt varemeilt noppides marju.

Kohal rõõmsate silmade peatusid
tumevalgete pilvede varju.

Leelo Tungal

Õues on suvi. Selline tõeline suur suvi. Kus kuumus on varjutanud kõik mõtted ja soovid. Nagu polekski meil neid enam. Soove ja mõtteid siis. On ainult suur-suur suvine laiskus. Ärkad küll hommikul üles nagu tavaliselt, teed plaane ees ootavaks päevaks. Aga kuhugi need plaanid välja ei vii. Mis tegelikult ongi väga hea. Sest muidu võib juhtuda, et jääks märkamata paljugi ühe suvepäeva ilust. Kõik need kuumad päevad on nagu päikesega ühes rütmis kulgemine. Liigud kui varjuna temaga hommikust peale kaasa ning lased sellel soojusel ja valgusel tungida igasse oma keha rakku. Et kunagi hiljem, külmal ja pimedal ajal, oleks see soojus tunda. Nii ihus kui hinges.

Minu aias on kõik kaunis ja kena. Päike on turgutanud, vihm kastnud ja mina paitanud oma pilkudega kõiki oma hoolealuseid. Käin mööda oma aeda ringi ja mõtlen, et nüüd on kõik nagu tehtud ja korras. Natukene nipet-näpet veel siit ja suts korrastada veel sealt. Ning siis on minu aed selline nagu kunagi oma unistustes nägin. Ning kui see on käes, see hetk, kus kõik on nii nagu peab, siis mina lihtsalt istun ja vaatan. Vaatan ja kuulan ja naudin. Istun hommikuti aias kohvitassiga ja vaatan päikese teekonda. Jalutan lõunase kuumuse ajal puude vilus ja imetlen lindude agarust ja usinust. Kui minulgi seda tahtmist nii palju jaguks! Rüüpan õhtuti rooside lõhnas veini terrassil ja rändan mööda lõputuid radu ja teid läbi maailma. Et siis jõuda jälle tagasi kõige algusesse - oma koju.

Aga samas kui mul on kõik tehtud ja valmis, kas mul siis natukene igav ei hakka. Kui ma aastaid olen aina rajanud, ehitanud, töötanud ja veel kord töötanud. Äkki ma ei saagi elada nii, et ma mitte midagi ei tee? Kas siis aitab mulle ainult muruniitmisest, kevadistest ja sügisestest korrastustöödest, viljapuude lõikamisest? Ega ette ei oksa ju öelda. Kuid kui ei aita, eks ma siis hakkan jälle otsast peale. Pööran kõik jälle pahupidi, tuuseldan oma aia järjekordselt segamini. Et siis hakata korra loomisega uuesti algusest peale.

Oleme selle suve jooksul väga usinalt ehitanud laste mängumaja. Varsti ongi see hetk käes, kus saame öelda, et nüüd on ta valmis. Lapsed ise on ka päris usinalt kaasa löönud ja abi on neist olnud kõvasti.

Oma loomult olen ma väga laisk ja mugav inimene. Mõnes mõttes tuleb see mu tegemistele ja toimetustele isegi kasuks. Otsin alati viise kuidas panna asjad väga väikese vaevaga toimima. Paar päeva tagasi võtsime lõpuks kätte ja tellisime naabritega 

mitme peale suure autokoormaga multśi. Iga aed sai endale viis kuupmeetrit seda iga aiapidaja jaoks nii ihaldusväärset materjali. Mis teeb kergeks kõikide peenarde hooldamise ja soodustab laiskust aiapidajate seas. Sest rohima enam ei pea! Mul on olnud võimalus võrrelda multśitud peenra hooldamist. Ning ka vastupidist varianti. Võin oma aia põhjal öelda, et vahe on kordades. Multśiga kaetud peenardega ei ole mul kogu suve jooksul eriti midagi teha. Mõnikord mööda minnes korjan mõne kasvama hakanud imeväikese umbrohu alge üles. See ongi kõik. Aga need peenrad, mida siiani ei ole õnnestunud männikoorega katta, on tulnud mul ikka iga kuu korra põhjalikult üle rohida. Nüüd terendab mul ees aga õnnistatud tulevik - ma ei pea enam üldse rohimisele aega raiskama! Selle asemel võin hoopis lapsed autosse pakkida ja randa sõita.

Ning need maasikad! Suures koguses maasikaid, mis tuleb ära süüa. Lapsed on neist juba nii küllatustunud, et mõnikord kui saadan nad maasikaid sööma, kostub selle peale pahane nurin. Uskumatu! Pakuks keegi neile talvel kilode viisi maasikaid. Kuid kahjuks ei saa midagi ette süüa.

Võib ainult nad kokku korjata ja teha toormoosiks ja talletada sügavkülma. Ning talvel süüa seda pannkookide ja jäätisega.

Vabriku talu aiapäevik, 35. osa!

Sa lähed - tee hargneb lahti,

tärkab pervedel sinililli.

Ja sõuab ja sõuab üle pea

kergeid heledaid kevadpilvi.

Istud kivile aianurgas,

kus laps kord Jumalat palus.

Juba õilmeid pillavad kirsipuud,

kuis on see nii ilus ning valus.

Tuleb minna - maikuu on möödas

ja kevadest varsti saab suvi.

Kaugelt tagasi tuli unistus,

rännult väsinud valge tuvi.

Jaan Kaplinski

Maikuu on kohe varsti möödas. Ja kevadest saab suvi. Kahju natukene sellest kevadest. Nagu igast kevadestki. Sest kevadel on kõik veel võimalik. Kevadel on kõik veel ees. Terve pikk suvi on alles kätte jõudmas. Täis plaane, ootusi ja unistusi. On, mida oodata! Aga kui suvi juba käes on, hakkad paratamatult mõtlema sellele, et varsti juba jaanipäev (ja pärast jaani hakkavad päevad jälle lühemaks jääma), siis käes juba juulikuu, augusti lõpp sealt kiviga visata. Ning suvi läbi ongi! See on selline pessimistlikum lähenemine asjale. Optimistlikumalt asja vaadates, tuleks siiski igat hetke eraldi nautida. Ning mitte mõelda sellele, millal see kõik ükskord otsa saab. Naudi päeva!

Mina igal juhul üritan oma aias ka nautida päeva. Mõni kord on see küll väga keeruline. Kuidas sa seda hetke ikka naudid, kui tuhat sääske tahavad sind kogu täiega verest tühjaks imeda ja külm tahab ära võtta ning vihm hoopis maamuna pealt minema pühkida! Mõnikord tundub mulle, et suvi siin Eestimaal eeldab terasest närve ja hobuse kannatust. Aga kõigele sellele halvale vaatamata on siin palju sellist, millest ei tahaks loobuda mitte kuidagi: maikellukeste lõhn aovalguses; toomingalumi; õhtune äike; esimene suviselt soe õhtu ja valge öö; läbi õunapuuõite uuritud pilvelaevad; õitsev mairoos; oma salajane maasikavälu ja kõrre otsa aetud unistus; augusti sumedad ööd; öised autosõidud mööda uduseid teid; ööviiulid ja viiulid öös; jaaniussilaternad. Kumb kaalub kumma üles? Igal ühel meist on siin omad tunnismärgid. Omad väikesed saladused, mis teevad suvest suve.

Iga läheneva suvega tunnen mina, et minu aed kasvab suuremaks. Järjest vähem läheb vaja minu hoolt ja sekkumist. Aed areneb, kasvab ja õpib. Muutudes iseseisvamaks ja enesekindlamaks. Ei kipu ma enam sekkuma iga lilleõie ega taime ellu. Lasen neil olla omapäi. Samas on see nagu preemia mulle suure vaeva eest, mida olen aastate jooksul näinud. Nüüd on hetk nautida selle tohutu töö vilju, mis tehtud. Minu hoolealuste tänu mulle on meeliülendav ja kaunis. Iga kevadega õitseb aina kaunimalt murtudsüda, järjest kirkamaks muutuvad tulbid mu aias. Aina pikemalt püsivad õied kirsipuul. Hüatsintide lõhn aga ajab aasta-aastalt rohkem segamini mu pea.

Natukene pean ma siiski oma hoolealuste heale käekäigule kaasa aitama. Kas või näiteks kevadel lillepeenraid rohides andma neile värskema ilme. Korra olen jõudnud oma lillepeenrad selgi aastal üle käia. Õnneks jõudsin teha seda enne sääskede invasiooni algust. Sääskede kohale jõudes üritasin rohida maasikapeenart. Aga pean nüüd ausalt üles tunnistama, et sellele katsumusele ei pidanud mina vastu. Proovisin siis muru niita. Jälle punkt sääskede kasuks! Järgmisena proovisin maitsetaimepeenart kaevata. Ning kuna kaevamine on suhteliselt kiire ja aktiivne töö, siis nüüd jäin peale mina. Sain peenra korda tehtud ja seemnedki mulda. Aga minu lapsed ei pistnud suures sääsehirmus sellel päeval ninagi ukest välja. Ning kui mina uksest käisin, loeti mulle sõnad peale, et uks tuleb hästi kiiresti kinni tõmmata. Ja üleüldse oleks parem kui ma uksest ei käiks!

Ühel päeval sain ma aga toreda kingituse. Mulle kingiti uhke disainitud käsikultivaator. Väga ilus! Vähemalt minu ja kinkija arvates. Minu poeg arvas küll väheke teisiti. Tema arvamus oli, et see on väga kole. Samas pidasin ma sellist asjakest vaatamata tema ilule (ongi iluasjakene!), praktilisest küljest vaadatuna suhteliselt mõttetuks. Aga võta näpust! Edev disainkultivaator ei töötanud sugugi halvemini kui tavaline, ilma nii väljapaistva iluta tööriistake. Tundub, et ega head tööriista ei suuda isegi disain ära rikkuda.

Nautige päeva!

Vabriku talu aiapäevik, 34. osa!

Mu kevad algab pääle jõulu juba:

neist päiksekiirtest oli ammu puudu,
mis vargsi poevad läbi härmas ruudu,
kus kurb ja pime ootamas mu tuba.

Vist elus kaunimat ei olegi kui - ootus,

sest suveks valmistuma juba algan
ja talve tulisemalt maha salgan.

Mu kevad algab pääle jõulu juba!

Ja valges kleidis nagu pulmaline,

vööl lillekimp meelthurmav lõhnaline,
ma oma päevad kõik tal pühendanud.

Marie Under

Aknast välja vaadates on õues suur kevad. Lilled õitsevad, rohi on pärast suurt vihma muutunud ilusasti roheliseks. Päikegi paistab - vähemalt natukene ja mõnes kohas. Aga kui õue minna, kaob esialgne mulje ruttu. Sest ilm on tegelikult siiski väga külm veel. Huvitav, kas iga aasta on nii, et alguses tuleb kevad kohutava kiirusega. Lumi sulab ära äkki, esimesed kevadlilled on juba ära õitsenud (huvitav, millal ja, kas nad õitsesid üldse?). Kevad tuleb meeletult tormates ja kõike segi paisates. Aga siis jääb ta justkui seisma. Aeg kihutab muidugi edasi. Juba on aprill läbi. Üks silmapilk ja maikuu juba poole peal! Mida aga ei ole, on mõnusalt soojad ilmad ja lõputult paistev päike. Napilt kümme kraadi sooja ja vastikult külm tuul, ei ole ju ometi see, mida sai läbi pika talve oodatud. See ei ole kevad! Minu ettekujutustes on kevad hoopis teistsugune!

Kuid kevadisi töid on soovitav teha vaatamata külmale ilmale. Mina alustasin sellel kevadel täiesti uue (minu jaoks uue, tehtud on seda tööd minu aias ikka ennegi) ettevõtmisega. Otsustasin, et nüüd õpin ära ka õunapuude lõikamise. Alustuseks valisin natukene madalamad puud, et kohe pea ringi ei hakkaks käima ja töö sinna paika ei jääks. Esimese hetkega redelit mööda puu otsa ronides avastasin, et seal üleval ei ole mitte midagi stabiilset. Puu kõigub, redel kõigub. Mina ise kõigun, sellest kõigest tingituna veel rohkem. Ja tuul on seal üleval palju-palju kõvem kui maa peal! Ning ega sinna puu otsa ei ole vaja ka niisama ronida. Seal tuleb hakata nüüd tööd tegema. Esimese hooga puu otsas ringi vaadates ei tundu see üldse olevat sama puu, mille otsa mina ronisin. Tehes endale puu all olles ilusasti selgeks, mida ja kuidas lõigata, tundub nüüd üleval olles tõesti, et ma ronisin lihtsalt vale puu otsa. Aga natukene aega tutvudes oksarägastikuga ülevalt poolt, saab pilt siiski selgemaks. On küll õige puu!

Mul on kaasa võetud kaks töövahendit: oksasaag ja väikesed oksakäärid. Käärid on taskus (loodedavasti ei kuku need ronides alla, sest siis peab neile järele minema). Saag tasku ei mahu, peab suutma ronida ja manööverdada saag käes. Väikeste okste saagimine-lõikamine on väga lihtne. See läheb kiiresti ja probleeme ei tekita. Hoopis teine asi on aga siis, kui on vaja ära lõigata mõni tõeliselt jäme oks. Kõigepealt võtab selle saagimine kole palju aega. Sest asend on väga ebamugav. Üks jalg on redelil, teine puu otsas, ühe käega saad kuskilt oksast kinni hoida ja teisega pead saagima. Ning alati ei pruugi see nii juhtuda, et kinni hoiad vasaku käega, et saagida saaksid paremaga - mõnikord juhtub asi olevat täpselt vastupidi. Kuid lõpuks olen ma suutnud selle vastiku ja jämeda oksa siiski peaaegu läbi saagida. Ja tegelikult alles siis algab minu tõeline õppetund antud valdkonnas. Sest kas oskan mina ette aimata (lihtsalt mõtleminegi sellele oleks olnud alustuseks juba väga hea), kus suunas kukub viimaks alla langev oks? Muidugi mitte! Ning karistuseks sellise ettenägematuse ja mõtlematuse eest, saan ma pool õunapuud otse näkku omale. Õnneks ei saja ma koos maha langeva oksaga puu otsast alla. Ai-ai-ai, küll oli valus! Nina marraskil (Hambad aga kõik suus ja terved! Kontrollitud!), jätkan ma siiski vapralt, sest mina nii kergelt küll alla ei anna. Kui järgmine ja veel suurem oks mulle väga valusasti jala peale kukkunud on, mõtlen hetkeks küll, et äkki oleks siiski olnud targem see ohtlik tegevus lõpetada.

Kuid nendest kahest valusast kogemusest ma siiski õpin midagi. Oskan aimata ette, millal ja kus suunas oks kukub, et ettevaatlik olla ja mitte ise pihta saada. Järgmised puud lähevad juba kergemini. Vaatamata sellele, et nad lähevad järjest kõrgemaks. Varsti tulebki mul otsida välja pikem redel. Ja tegelikult on seal üleval päris ilus: kogu minu aed, mõisapark ning mõisa hoonedki on nagu peo peal.

Linnud on ainult väheke hämmingus. Kassi jaoks olen ma liiga kohmakas ja ilmselgelt ei aja ma linde taga, linnu jaoks olen liiga suur ja laulda ma ka ei oska. Seega ei jäägi neil muud üle, kui ohutus kauguses lihtsalt vaadata ja imestada minu mõttetu tegevuse üle. Oma õppetunni saab aga minu kasski. Kui mina puu otsas olen, on temal kõige targem minna kohe väga-väga kaugele, sest kunagi ei tea, mis siis puu otsast võib pähe sadada. Praegusel juhul oli see ainult mobiiltelefon. Aga oleks võinud olla ka mõni palju raskem ja suurem ese. Niiviisi mööda õunapuid turnimine on ka väga hea trenni eest. Pärast viite õunapuud, ühte verist nina, paistes ning sinist jalga, olen ma igal juhul juba väga osav.

Huvitav, mis töö ma järgmisena võiksin käsile võtta. Väga palju kõrgemale enam ronida ei anna. Kui siis ainult katusele! Aga samas, see tulekski tegelikult varsti ära värvida!

Vabriku talu aiapäevik, 33. osa!

Kui sügis on surmani läbi

elatud, siis tuleb kevad,

ma usun.

Puud, mis valvavad praegu

me kurbust

avanevad veel korra

valguse imele.

Doris Kareva

Nüüd äkki ongi kevad juba käes. Kogu aeg ikka ootasin ja ootasin teda. Suur igatsus hinges. Kevadeigatsus. Ootus juba omaette oli midagi väga head ja toredat. Nagu eesmärk, mille poole püüelda. Midagi suurt ja kaunist, mis on peaaegu käeulatuses ja samas ikka veel natukene kaugel ka. Väga põnev oli igal hommikul õue piiluda, kas on juba esimesi märke sellest suurest ja kaunist kevadest. Otsisin väiksemaidki tunnuseid kevade saabumisest. Ei suutnud pikka aega aga mitte midagi leida. Ja siis oli see kõik korraga ühel hetkel mul aias. Kohe päris kevad oma lõhna, linnulaulu, sulava lume ja päikesega. Mitte kunagi ei suuda ma seda õiget momenti tabada. Võib-olla kunagi hiljem, aastate pärast. Kui olen rohkem harjutanud! Samas tundub mulle nii mõnigi kord, et ootuselgi on nagu oma aeg. See aeg on omamoodi väga tore. Ning kui siis oodatud hetk kätte jõuab, on nagu natukene kahjugi, et ootuse aeg läbi sai.

Praegu on muidugi suurem osa mu aiast veel lume all. See on natukene naljakas, sest igal pool mujal, kus olen ringi liikunud, on lumi täiesti sulanud. Kuid mitte minu aias! Siin jätkub teda veel pikaks ajaks ma arvan. Aga seal, kus lumi läinud, õitsevad juba lumikellukesed. Ja lainetavad suuremad või väiksemad järved. Mõnes kohas ei paista õied suurtest veelompidest väljagi, aga ometi nad õitsevad. Ei teagi, kas neis üldse on midagi nii erilist. Võib-olla mulle nad lihtsalt tunduvad natukene eriliste lilledena. Või vast teeb see, et nad on esimesed, nad mõne võrra tähtsamaks kui teised kevadised õitsejad. Sest pärast lumikellukesi tuleb neid juba väga palju ridamisi. Krookused, võrkiirised, nartsissid, tulbid ... Lume alt vabanenud krookused ongi kohe-kohe õide puhkemas. Lumikellukestel on aga võimalus särada uhkes üksinduses. Kuigi sellel aastal jääb nende õitsemise aeg vist natukene lühemaks, kuna enamus nende õitsemise perioodist möödus lume all.

Lume alt sulab nüüd iga päevaga igasuguseid huvitavaid asju välja. Talve jooksul kaduma läinud asju, nagu laste kindaid, salle, mänguasju ja muid väiksemaid asju ja asjakesi. Suuremad on juba üles leitud. Talve jooksul jäljetult haihtunud kelk näiteks. Osad minu aiatööriistad, mis sügisel lume tulekul aias laiali olid. Ning kindlasti on lume all peidus nii mõnigi asi veel, mille kadumisest ei pruugi ma isegi mitte teadlik olla veel.

Jah, kevad on küll täies väes, aga ega minu aed üldpildis hetkel väga kaunist vaatepilti ei paku. Kui nüüd lumi kõik ära sulaks ja vesi kõik ära kuivaks. Siis saaks ka aed vast ilusaks. Ja kui siis jõuaks teha korda kõik selle, mis sügisel jäi erinevatel põhjustel tegemata. No ja, vot siis vast on kõik alles väga ilus ja kena.

Vabriku talu aiapäevik, 32. osa!

Kui hea on olla rõõmus
ja hingepiinata
ning teha rumalaid laule
ilma punase viinata.

Ja näha avasilmi
narre unenägusid
ning kuulda lumises metsas
lahkelt kukkuvaid kägusid.

Lasta igal männil ja lepal
ennast lumega loopida
ning naerdes lumest ja kõigest
jälle puhtaks end rookida.

Ellen Niit

Lumi, lumi, lumi ... Kõikjal kuhu silm ulatub ainult lumi - üleval ja all, ees ja taga, ümberringi ainult lumevalgus. Helendav lumi, külm lumi, ilus ja kummaline lumi, lummav ja sätendav lumi. Jala all krudisev lumi ja puudelt alla langev lumi. Lumi, millesse teha ingleid ja lumi, mida püüda pihkudesse. Lõpuks ometi on meil lumi. Lõpuks ometi on meil teda väga-väga palju. Jätkub kõigile ja kõigeks.

Aias ei olegi mul enam peale lume mitte midagi. Peast on pühitud viimnegi mälestus möödunust. Jäänud on ainult praegune hetk ja lumi. Ning see hetk on pikk kui igavik. Mulle tundub, et see on kestnud aastakümneid, kui mitte sadu või tuhandeid aastaid. Minu aed on unustatud terve ilma poolt. Nagu muinasjutumaailm, mis vajunud aegade hämarusse. Maailm, mis ilmutab ennast küll mõnikord meie mõtetes ja unistustes, mida me aga kunagi päriselt ei ole lootnud kohata. Kuid nüüd on ta siin. Minu oma aias. Minu oma silme all. Mulle imetlemiseks, vaatamiseks, katsumiseks ja mällu talletamiseks. Vahel tundub, et seda kõike on liigagi palju - ei jõua enam imestada ega imetleda. Aga ikka teed seda igal hommikul üha uuesti ja uuesti, sest iga algav päev üllatab millegi veel kaunimaga. Mitmeid kordi olen mõelnud, et see hetk või pilt on nüüd täiuslik, enam kaunimaks minna ei saa. Kuid saab, loodus saab alati olla veel kaunim, veel üllatavam ning veel suursugusem!

Ning see vaikus! Vaikus, mis minu aias praegu valitseb on suur ja lummav. Mitte ühtegi häält, mitte ühtegi heli. Ükski oks ei liigu, ükski koer ei haugu. Ja mu kassid ning mu lapsed liiguvad ringi hääletult. Kõik on rahulik, unelev ja malbe. Kogu maa on tardunud. Maailm magab paksu lumevaiba all ja näeb ilusaid unenägusid. Olen mõnikord mõelnud, et millega me oleme küll ära teeninud sellise kingituse pärast kõiki neid poriseid ja lörtsiseid, vihmaseid, halle ja märgasid talvesid. Aeg-ajalt nagu tuletatakse meile ikka meelde, milline peab üks õige talv olema ja välja nägema. Et me siis vahepealsetel soojadel aastatel saaksime tunda suurt lumeigatsust. Et me meil siis oleks meeles see pilt! Selle aasta postkaarditalv!