Sunday, July 15, 2012


Vabriku talu aiapäevik, 46. osa!

KODUD KASVAVAD KODUDEKS.

Maja ei ole midagi.
Tuba ei ole tühjagi.
Kodu on muus.

Kodud kasvavad kodudeks
aegamööda.
Kui ussaia teelehed
või asfaldist õuemaa
kuletud, juletud kõrred
on haardunud südame külge,
kui süda on juurdunud
rohukamarast, kivist ja asfaldist läbi,
kui süda on juurdunud põhjaveeni,
siis oled kodus.

Kodud kasvavad kodudeks
märkamatult.
Sügisõhtutes lendavate lehtede läbi.
Pilvede rännu läbi
üle magavate maastike.
Päevast päeva, aastast aastasse.
Pidevuse läbi.
Mõne pilgu,
mõne puudutuse läbi.
Teelesaatja hüvastiviipe läbi
hommikust hommikusse.
Oksakäe läbi, mis koputab aknale,
luine ja raagus, lumes ja hämaras,
pungas, õides ja lehtes
ja sügisel õunad peos.

Ka majad juurduvad
ja toad ajavad võrseid.
Ka majad õitsevad.
Ka majad puistavad seemneid,
kui nad on kasvanud
kodudeks.

Ellen Niit.

Kui ma hommikul kodust lahkun, sosistan ikka endamisi:"Head aega, minu kodu!". Ning õhtuveerel saabudes, tervitan teda rõõmsalt:"Tere, kallis kodu. Nii tore, et Sa mind ikka ära ootasid!" Muidugi ta ootab. Nii nagu täna. Nii alati.

Kodust lahkudes jalutan tiiru oma aias ja tubades. Ma tahan veenduda, kas minu kodu on sellises korras, mis sobiks minu naasmiseks. Mulle meeldib tulla koju siis, kui toad on puhtad ja valged. Iga minu lahkumine on nagu ettevalmistus järgmiseks koju tulemiseks. Kui ei lähe kunagi kodust ära, ei saa ka kunagi koju tulla. Koju tulemine on aga hea. Astud vaikselt aeda. Mööda kiviteed. Näe, selle kivi panemine läks natukene viltu, nüüd jala all tunda. Aastaid. Selle teise kivi all oli sisalik. Ning viimast ja kõige suuremat kivi hunnikust võttest, põgenes ehmunud nastik metsa poole. See kõik püsib meeles. Ukseesise õunapuu all magas alati pesamuna vankriga, hiljem kiikus seal tema kiik, nüüd istub ta puuvõras, paistmata lehtede vahelt väljagi. Linnupesa on alati müüriäärel. Siil käib alati sama rada pidi. Ning minule on tuttav iga millimeeter siin. Iga rohulible, iga kivi on kasvanud südame külge.

Olles nädalakese kodust ära, on maja ikka sama koha peal. Toas ikka asjad samas kohas. Kõik on nii nagu tean olevat. Aias on aga hoopis teised lood! Mitte ükski asi ei ole samamoodi nagu lahkudes. Muru on kasvanud väga pikaks. Mutid on võtnud ette kiusaja ära olles tõsise rände. Nad on kolinud kolm tiiru ümber maakera ja igaks juhuks veel ühe peale kauba. Ära õitsenud on kõik lilled, mis lahkudes olid õitemeres. Õide on puhkenud sootuks uued. Vihm on peksnud laiali nii mõnegi puhma. Maasikad on söömata. Salat on söödud. Tigude poolt. Punase sõstra põõsad on tühjaks tehtud. Tundub, et lindude poolt. Vaarikad on valmis saanud. Samuti mustad sõstrad. Redised on ussitanud. Linnupojad on pesast välja lennanud. Tundub, et kõik mu aia asukad on vahetanud kellegagi kohad. Kes või mis kellega, ei saa ainult hästi aru.

Kas leiduks keegi, kes selle unustatud aia jälle kätte võtaks? Korrastaks natukene siit ja sealt. Niidaks muru, köidaks kokku mõned lilled. Hakkaks päevaks-paariks mutitaltsutajaks. Peletaks nad tagasi endistesse piiridesse. Ning hoiaks neid edaspidigi kindlalt vaos. Sööks maasikaid ja vaarikaid ja musti sõstraid. Ei tea. Mina igal juhul kavatsen istuda toas vihma eest varjul. Kui vihm ühel ilusal päeval lakkab, küllap siis leidub ka keegi, kes jälle minu aias toimetab. Rõõmsalt ja õnnelikult!

Sunday, June 24, 2012

Vabriku talu aiapäevik, 45. osa!

Tähepuu varjata on minu metsad,
mütsitöökojad, öömajad, kõrtsid,
tähepuu varjata mu ajutised tsirkused,
tähepuu tüvve Su nime nokitsen,
kullake, täna ja alati.

Päike poseerib tähepuu taustal,
kullake, täna ja alati.

Kaljukitse kergus, vähi väsimatus
ühe oksa küljes; kalad ja veevalaja.
Armunud skorpion käib neitsiga käsikäes,
käib neitsiga ringi kui džentelmen.
Kaksikud teineteist kaalumas.

Tähepuu varjata kõik minu varemed,
kastanipuistud, mis puistavad siilikesi.
Kõik oma kaevandused, kõik oma kaevikud
uuristan tähepuu juurte vahele,
kullake, täna ja alati.

Paul-Erik Rummo

Hommikuti ei raatsi ma enam kodust lahkuda. Istun autos ja imetlen kogu ilu enda ümber. Ning mõtlen, et aiaomanikel võiks olla keelatud suvel tööl käimine. Et oleks selline lisapuhkus. Kohustusega teostada vajalikke töid oma aias. Võib tunduda hirmsa kohustusena? Vastupidi! Üks andunud aiaomanik võtaks seda õnnistusena. Kaevaks, rohiks, kastaks, tariks kive ja taimi, istutaks, kaevaks jälle välja, istutaks uuesti, niidaks, pügaks, tassiks, too ja teeks. Varavalgest hilisõhtuni.

Aed aga avaldab oma tänu vaikselt ja pikkamööda. Mõnikord väga pikkamööda. Viis aastat tagasi istutasin ühe õunapuu kõrvale roniva hortensia. Viis aastat on ta seal kasvanud ja kosunud ja roninud mööda puud kõrgemale. Pikkuse venitanud juba kolmele meetrile. Ja nüüd - alles nüüd! - on tal küljes esimesed õiekobarad. Ilusad ja suured. Lausa majesteetlikud. Käisin ikka igal kevadel teda lootusrikkalt uurimas, et äkki see aasta on see õige. Aga ei midagi. Viis aastat ei midagi. Ja nüüd on äkki see õige aasta. Korraga on tasa kogu see pikk ootamine ja lootmine. Küll see aiapidamine nõuab alles kannatlikkust ja pikka meelt!

Selles valguses mõtlesingi ühel hetkel sellele, et kelle jaoks ma siis kõike seda teen? Mäletan oma vanaema, kes korrutas kogu aeg, et kõik on meie; laste; heaks ja hüvanguks. Ausalt öelda, minu poolest oleks ta võinud sellel hetkel kõik selle tegemata jätta. No ei oska üks laps hinnata selliseid asju õigesti. Eriti veel juhul, kui tema vaatevinklist, tundub see pigem sunnitöö kui hüvena. Rohides nii mõnigi kord vihaga kartuleid, kui sõbrad-tuttavad veetsid oma suvepuhkust rannas käies, oli mõttetu loota, et ma võiksin arvata nagu oleks see kõik kuidagi minu enda pärast. Ning nii mõnedki käimata jäänud kohtamised kiire heinateo pärast, ainult süvendasid minu trotsi ja vastumeelsust selle kõige suhtes. Klomp kurgus ja pisarad silmis ei tekita just armastust antud olukorra vastu. Maale minemine võrdus asumisele saatmisega. Sest sellega kisti mind välja minu tavapärasest keskkonnast ja seltskonnast. Kindlasti oli olukord hoopis teine maal paikselt elavatel inimestel. Nendele oligi see nende igapäevane keskkond ja tutvusringkond. Minule, kes aga igapäevaselt elas linnas, käis koolis linnas ja kelle kõik sõbrad-tuttavad olid linnas, tundus see äärmise ülekohtuna.


Nii jäingi mõtlema, et kelle jaoks siis mina ikkagi oma aeda pean? Kas ka laste jaoks. Loomulikult on neil tore seal ringi joosta, alati võimalus õue minna. Mets lähedal, üldse kaunis koht, puhas õhk (linnas olles ütlevad nad alati, et seal haiseb!), vaikus ja linnulaul. Marjad ja õunad oma aiast. Keemiavabad moosid ja mahlad. Kõlab kui paradiis, mida tahetakse just luua oma laste, kui kõige kallima vara, tarbeks. Tegelikkuses on asi siiski natukene teistmoodi. Iseenda jaoks teen seda. Ainult iseendale. Sest mulle meeldib see. Teeme me kõik oma head ja halvad teod siiski ainult endale. Ja kuna me teeme kõike siiski ainult iseenda pärast, siis ei saagi me eeldada, et meie ümber olevatele inimestele see automaatselt meeldib. Et nad jagaksid kõiki meie vaateid ja arusaamu. Igal ühel on õigus endal otsustada, mis talle meeldib, ka lapsel. Meie võimuses on ainult suunata ja proovida tekitada huvi teatud tegevuste vastu. Mitte jõuga sundida. Ja kui see huvi siis ikkagi tekib, on rõõm seda suurem!

Jõumeetod minu puhul viis selleni, et ma kümme aastat lausa vihkasin igasugust aiaga seotud tegevust. Väga vaikselt ja pikkamisi hakkasin ma oma aias alles avastama aianduse häid ja meeldivaid külgi. Avastan neid järjest edasi. Ikka enda jaoks! Täna ja alati. Ja alles nüüd, vaadates tagasi oma lapsepõlvele, olen ma õppinud hindama seda väärtuslikku kogemust. Seda, et mul on oskus tööd teha. Mul on teadmised ja oskused, mida tänapäeval on väga keeruline kuskilt veel saada. Olen nüüd tänulik oma vanaemale, kes on õpetanud mulle väga palju. Alates kudumisest ja lõpetades lehmalüpsmisega. Sekka veel kannatlikkust ja mõistmist. Armastust maa ja looduse vastu. Ning tasakaalu. Kõiges ja endas.

Thursday, May 17, 2012


Vabriku talu aiapäevik, 44. osa!

Kas mõni teab tammetõrude veeremisi,
vahtratiibade rabisevaid lende, kõigi seemnete tuule-
teid? Juhuslik puhang pillab nad teab kuhu. Pae
pakku, liivikule, räelmusse, rabasaarele...

Pillun kivikesi vette ja jälgin kasvavaid ringe. Ikka
laiemale, laiemale, laiemale - ikka olematumaks, ole-
matumaks. Kõik - ja mitte kui midagi. Lagedus.

... Juba puuritakse juured paesse, pigistatakse pihud
liiva, et rudiseb. Juba sünnivad, juba hakkavad jääma
ringid teab kust toodud alguse ümber. Juba seisabki
puu mu ees, vaatab otsa ja pärib:

Milliseid ringe lood Sina oma südame ümber?

Paul-Erik Rummo


Olen kogu aeg mõelnud, et aed on see koht, kus ma tegutsen ainult iseendale. See on minu pärusmaa. Minu armastus ja vaev. Minu rõõm ja õnn ja valu. Olen arvanud, et ma olen piisavalt isekas, pidamaks oma aeda ainult "minu aiaks". Minu aed. Minu lilled. Minu töö. Minu kohustus. Ei ole ma sundinud lapsi saama osa sellest kohustusest. Olen teinud kõik ise. Kõik tööd. Kire ja rõõmuga. Kiivalt hoidnud teised eemale. Meelega. Sest mulle endale meeldib see kõik nii väga! Ma ei ole raatsinud jätta ühtegi tööd kellegi teise teha (välja arvatud tõesti mõned pisikesed ülesanded). Olen teinud kõik ise! Suure armastuse ja kirega. Ja nautinud seda pikki aastaid väga suure rõõmuga.

Aga minu suur kirg on ajanud vaikselt ja salaja juured väga sügavale. Minu teadmata. Kellegi teadmata. Ja nüüd on sellest nakatunud ka minu väikesed järeltulijad. Nüüd ajavad nemad mind veel pärast pikka tööpäeva õue. Laduma kiviaeda. Külvama seemneid. Minu kõige väiksem seisis ühel tuulisel õhtul, kui ma õlitasin terrassi mööblit, truult tund aega mu kõrval ja ootas. Ootas aega, mil ma vabanen ja lähen temaga seemneid külvama. Suuremad jalutavad minu ja minu muruniiduki järel ja paluvad hardalt, et ma ometi lubaks neil ka muru niita. Kas või natukenegi! Nad istuvad terrassil, vaatavaid õitsevaid tulpe ja ohkavad, kui ilus see kõik ikka on. Nad jalutavad aias, märkavad igat lindu, liblikat ja lille. Nuusutavad peenra kõrval kõhutades hüatsintide lõhna. Tõdedes, et parem ei saa olla mitte ükski lõhn kogu maailmas. Nüüd on nemad need, kes tunnevad huvi, millal me ometi läheme lillepoodi. Ja mitte sellepärast, et olen alati lubanud neile osta sealt jäätist, kui nad ilusasti kannatavad ära kõik seal veedetud tunnid. Oh ei, kaugeltki mitte! Hoopis sellepärast, et on vaja osta basiilikuseemneid ja pargiroose ja paar päevaliiliat. Ja neile töökindad ja muruniidukile õli.

Ning olengi tahtmatult, enese teadmata ning täiesti juhuslikult haaranud oma suure kirega kaasa kolm väikest inimest. Kolm õnnelikku inimest, kes hetkel on täiesti veendunud ja kindlad, et ei ole maailmas olemas ilusamat ega paremat kohta, kui nende kodu ja aed. Need ongi ringid minu südame ümber. Neid on kolm. Kolm suurt südant, mis annavad mulle rahu. Ja vahel ka võtavad selle.

Nii lendavadki meie kaheksal käel tehtud tööd linnu tiivul. Kõik on kerge, lihtne ja kiire. Ühele meeldib niitmine, teisele rohimine, kolmandale külvamine ja neljandale kividele oma päris kodu otsimine. Ma ei ole ühelgi kevadel kogenud, et kõik tööd saavad tehtud lenneldes. Kõik lendab, voogab ja virr-varritab minu ümber. Ühel hetkel on minu ümber ja sees kaos. Järgmisel aga tüüne rahu ja vaikus. Kõik on liikunud oma kohale ja paika, kui üks maru hoog. Põõsad lõigatud. Peenrad said rohitud. Kaevatud ja külvatud. Niidetud, puud laotud, riidad pikad ja sirged. Poolest kiviaiast pool valmis. Vaarikad köidetud, mutid peletatud, vihmaussid kastetud ja linnulaul kuulatud.

Ning kõik õitseb! Ma ei mäletagi, et mul oleks kunagi nii palju lilli aias olnud. Huvitav, kes need kõik siia toonud on? Peenrad täis tulpe, nartsisse ja hüatsinte. On lillad ja valged priimulad. Püvililled, ka lillad ja valged. Puškiiniad, erinevat sorti laugud, koerahambad ja ülased. Alati kaunis murtud süda. Ning täna hommikune tütre soov: "Oh, püsiks need tulbid ometi veel natukene. Kuni jõuab minu sünnipäev - kallis emme, siis kingi need kõik mulle!"

Wednesday, May 2, 2012

Vabriku talu aiapäevik, 43. osa!

ÖÖ TULEB, LEPATRIINUD

Lukkus on õhtu kõrvad,
õhtu silmad on kriimud.

Lennanud lepatriinud
läbi kõik ilmasõrvad.
Üle virte ja lodu
lennanud keskpäevast saadik,
igamees kellegi saadik,
kodu otsimas, kodu ...
Kurtke mu lepatriinud,
kes on teid siia viinud,
kust teid puhuti teele,
suurde uttu ja veele,
lugege lepatriinud, -
ehk mõni teist juba hukkuski?

Õhtu silmad on kriimud,
õhtu kõrvad on lukkus.

Paul-Erik Rummo

Tegin algust kiviaia ladumisega. Siis leidsin esimese lepatriinu puhkamas päikesest soojal kivil. Lasin tal jalutada sõrmedele. Vaatasin tema rännakuid oma käel, silmad vastu päikest pilus. Midagi väga tuttavat, sooja ja turvalist oli selles. Üks kauge, natukene hägune mälestus tuli meelde. Ja huuled laususid iseenesest, kauge ja natukene uduse, päikesekilluga mälestuse ajel:"Lenda, lenda lepatriinu, pesa põleb, pojad sees!" Ning juba oligi ta lendu puhutud! Vaatasin talle vastu keskpäevast päikest veel järele, uurides tema lennusuunda, et kus kandis see tema kodu siis ka on?

Hetk hiljem kostis minuni aga hämmastunud hääl:"Emme, miks Sa seda lepatriinut niiviisi ehmatasid?" "Miks? Ma ei tea miks! Sest ma olen lapsena nii teinud. See tundus siis kuidagi põnev ja armas." Pikk vaikus. Siis küsimus:"Emme, kas see on armas ja põnev, kui keegi Sinule nii ütleb?" "Kuidas ütleb?" Järgnes pikem seletus:"Kas see tunduks tore, kui keegi ütleks Sulle, et sa pead ruttu koju minema, sest maja põleb ja meie oleme kodus?"

Ja ma palusin vabandust kõigi nende kümnete või sadade lepatriinude eest, keda ma kogu oma elu jooksul olen ehmatanud. Palusin vabandust selle eest, et ma ei mõelnud. Et ma ei mõelnud sellele, mida ma teen. Ja ma olin tänulik selle eest, et mul on laps, kes on kordades suurem minust. Et mul on võimalus tema kõrval kasvada, et väärida teda. Olin tänulik kõikide elu jooksul saadud hindamatute õppetundide eest, mis on sundinud mind vaatama asju teise nurga alt. Saama lahti ühekülgsusest, isekusest, enesekesksusest. Saamaks hoolivamaks, tähelepanelikumaks ja empaatilisemaks.

Ladudes hiljem neid kive ikka edasi, tuli mulle meelde üks varasem juhtum oma laste vahel. Kuidas nad oskavad väga selgelt, palju selgemalt vahel kui täiskasvanud, näha head ja halba. Ning teha nende vahel vahet. Kõige suurem tegi keskmise kulul nalja. Kui natukene solvunud keskmine päris aru, et miks talle nii öeldi, vabandas suur ennast välja, öeldes et ta tegi ju ainult nalja. Keskmine mõtles natukene ja ütles siis,  aga tema ju ei naernud. Nali on siis, kui on mõlemal naljakas ja naeravad mõlemad. Kui naerab ainult üks, siis on halb nali.

Nii ma neid kive oma aias nüüd laon. Kivi kivi peale. Iga kiviga kaasas oma õppetund. Ning kive jätkub väga paljudeks tundideks!

Tuesday, April 10, 2012


Vabriku talu aiapäevik, 42. osa!

Mida te teete seal
jõeäärsed pajud
juuksed ja varbad vees?

Peseme ennast
veega mis jookseb
üle me varvaste
issand kui naljakas
just nagu hiir!

Kuid te pole ju plikad
vaid kortsus ja tüsedad
teadlikud memmed
kilukarva juustega?

Mis sa siis vahid
kui vastu hakkab
eks kebi minema
pirtsakas poiss!

Paul-Erik Rummo

Ühel ilusal ja veel väga külmal veebruarikuu ööl nägin ma unes, et niitsin juba muru. See oli väga ilus unenägu! Veebruarist-märtsist peale unistan ma juba kevadest ja suvest. Unistan sellest, et ma saaksin aias midagi teha. Õunapuid lõigata, istutada, rohida, kaevata. Ning nüüd siis ka muru niita. Aina varasemaks muutub see hetk, mil ma hakkan mõtlema oma aiale. Mõned aastad tagasi oli veel märtsikuu lõpuni hooletu - enne seda aega ei tulnud mul aed ja aiatööd meeldegi. Siis muutus märtsi lõpp selle alguseks. Nüüd juba veebruar. Kui kaugele see piir nihkub?

Tänaseks ongi mul õunapuud lõigatud. See on esimene selline päris töö, mida saab kevadel teha. Mäletan, et kui hakkasin ise õunapuid lõikama, siis alguses oli ikka väheke kõhe sinna nii-nii kõrgele redeli või puu otsa ronida. Jalad värisesid ja pidevalt oli tunne, et iga väheke tugevam tuuleiil puhub mu sealt lihtsalt alla. Nüüd ma turnin mööda redelit ja peenikesi oksi, kõõlun ühe varbaga redelil ja kinni hoian puuoksa või redeli asemel näiteks oksasaest või -kääridest. Harjutamine teeb tõesti meistriks! Ka ajalises mõttes olen ma kordades osavamaks muutunud. Kui kaks aastat tagasi kulus mul kogu aia õunapuude lõikamiseks kolm pikka nädalavahetust, siis sellel aastal sain hakkama ühe ja poole päevaga.

Minu lastele ei meeldi aga üldse see, et ma neid puid lõikan. Sest maha lõigatud okste kokku korjamine ja lõkkeplatsile tassimine on nende töö. Ja nende arvates lõikan ma alati liiga palju oksi maha. Ning ainult sellepärast, et neil rohkem tööd oleks! Kuid sellel aastal leidsid nad mooduse, kuidas see töö endale veidike meeldivamaks teha. Piisas ainult ühest abivahendist - aiakärust. Kõigepealt laoti käru oksi täis. Siis ronis sinna suure oksakuhila otsa veel üks laps. Siis jätkus veel täpselt kaks last käru vedamise jaoks. Mina ei saanud sealt ülalt kõrgelt vaadates küll täpselt aru, kuidas nad käru kahekesi vedasid. Kuid veetud need kärutäied said. Pärast sellise mooduse leiutamist hakkas mulle tunduma, et ma peaks veel rohkem oksi maha lõikama. Aga õunapuudest hakkas kahju. Muidu jääb sügisel lastele liiga vähe õunte korjamise tööd. See on nende teine "lemmiktöö".

Hiljuti tuli mul ka uus hiilgav idee. Lugesin Leonid Breshnevi elulugu. Tema hakkas pensionile jäädes (õigemini: kui ta pensionile saadeti) väga agaralt kasvuhoonega tegelema. Kasvatas seal erinevaid köögivilju. Proovides ja katsetades aastate viisi. Ning mina arvan nüüd, et mul läheb ka kasvuhoonet vaja. Ma tahan ka seal kasvatada kurki ja tomatit. Ja varakevadel juba sibulat, tilli, basiilikut ja rukolat. Võib-olla isegi viinamarju! Koht klaasist majakese jaoks on mul igatahes olemas. Rahaga on küll hoopis teised lood. Sest tehes natukene uurimustööd antud valdkonnas, jõudsin järelduse, et odav asi see ei ole. Pean hakkama vist raha koguma, et näiteks järgmisel aastal võiksin saada õnnelikuks kasvuhoone omanikuks.

Aga plaane on selleks kevadeks-suveks-sügiseks juba niigi piisavalt. Kõige suurem projekt sellel aastal on kiviaed. Mul on krundi piiril üks vana kivivare. Seisab seal ja vajub iga aastaga järjest madalamaks ja madalamaks. Kuni arvatavasti mõnede aastate pärast ei paistaks enam väljagi. Mina tahaks sellest hunnikust laduda ilusa kiviaia. Minu idee järgi peaks seal sügiseks olema imeilus, umbes põlvekõrgune (oleneb sellest, paljuks materjali jätkub, ma ei ole just parim kuluarvestaja) paekividest aed. Mis algab ühte otsa pidi tiigi juurest, kulgeb siis aia äärt mööda piirikivini ning keerab sealt ilusasti minu kuusehekini. Vahepeale peab jätma ühe laiema ava. Et saaks autoga läbi sõita. Nimelt on mul tiigi ääres üks tüütu elektripost, millele peab võimaldama ligipääsu. Kuna päris lahti ei taha ma seda kohta jätta, siis mõtlesin ehitada sinna ühe oma moodi värava. Lapsena maal nimetasime seda õdede ja naabrilastega "kolmeks pulgaks". Õhtuti koju minnes oli tavaliselt viimane meeldetuletus järgmiseks päevaks:"Kohtume kolme pulga juures!" Kuidagi armsalt kõlas see. See on selline värav, mida maal ehitati näiteks karjakoplitele. Koosneb ta mõlemas otsas maasse taotud kahest postist. Postide vahele on risti kinnitatud veel kaks pulka. Kokkuvõttes moodustub nagu kolme avaga rest. Ning nüüd pistetaksegi nendest restide aukudest mõlemast otsast läbi need "kolm pulka". Päris pulgad need küll ei ole, pigem rohkem palgi moodi asjad. Ning ega neid ei pea just kolm olema. Olen näinud ka näiteks kahe pulgaga

väravaid. Sellise värava avamine on küll natukene keeruline. Tuleb kõik palgid lükata ühele poole eest ära. Kui vaja jala läbi pääseda, piisab natukesest. Kui autoga, tuleb nad päris ära lükata. Kuigi lapsena ei avanud meie väravat kordagi. Palju toredam oli sealt üle ronida. Mõnus oli palgil niisamagi istuda. Ja tähtsate juttude rääkimiseks oli see parim paik. Tunde möödus seal istudes ülemisel palgil, jalad läbi järgmise palgi vahe. Mitu pisikest plikat reas. Tähtsad mõtted peas.

Ega ma küll ei oska hetkel veel kiviaeda teha. Aga küll ma õpin. Kui keeruline üks aia ladumine ikka saab olla. Ikka kivi-kivi peale ja nii edasi ... Oskamatust plikast on aastatega saanud päris teadlik memm ...