Tuesday, July 22, 2014



Vabriku talu aiapäevik, 53. osa!

Ses aias kasvab kummalisi vilju.
On ruskeid kärgi saastumatust meest,
on õunu, mis end varjavad su eest,
et iseenesesse surra hilju.

Kes aia rajas, seda ei tea keegi.
Kuid õige mitmed temast osa said:
hulk aednikke ja lihtsaid rohijaid,
hulk eksinuid, kes midagi ei teegi.

On kõikidele määratud ta marjad,
sest määratumalt rikas on see paik.
Ent igaühe suus on eri maik -
üks suuga haarab tuumad, teine tarjad.

Siit igaüks saab selle, mida palus,
mis meeltele on õige, hell ja ... valus.

Leelo Tungal



Iga aia lugu algab millalgi. Õnnelikud on need aiad, mille kohta teatakse täpselt nende algust. Kuidas kunagi kõik alguse sai. Milline oli see esimene lill, taim, puu, mis istutati? Ja kas see esimene on alles siiani? Ilmselt on iga aiaomanik aeg-ajalt mõelnud nende küsimuste üle. Omanikud on muidugi ka vahetunud mõnikord. Alati püüavad nad oma teadmisi ja õpetussõnu oma järglastele edasi anda. Mäletan ise oma maja ja aeda ostes, et sai käidud paber ja pliiats peos, ning kirjutatud üles tuntud ja tundmatuid nimesid. Õunapuusorte, mureli-, kirsi- ja ploomisorte, püsikuid, suvelilli, haruldasi ja tavalisi taimi. Sai käidud aias ringi ja lausa joonistatud aiaplaan, kuhu siis märgitud kõik see tarkus. Tänaseks päevaks on see tark paber muidugi kadunud unustuse hõlma. Õnneks olen kogunud kõigi nende aastate jooksul uskumatult palju teadmisi ning suutnud ka iseseisvalt tuvastada kõik oma hoolealused. Vahepealsete aastatega on minu aed tundmatuseni muutunud. On kadunud paljud nendest taimedest, mis pärandati mulle koos majaga. Osad on läinud välja teadmatusest, osad ei ole olnud lihtsalt need minu taimed, osad on haihtunud teadmata põhjusel. Väga suurel hulgal olen istutanud juurde uusi asukaid. Eks nendestki on palju selliseid, kes ei ole kohanenud minu ja minu aiaga. Aga kui ma ühel ilusal päeval mõtlesin oma aia asukate peale, siis pidin endale tunnistama, et tegelikult uhkeldavad praegugi veel aukohtadel need iludused, mis sain kaasa oma aia eelmisest elust. Ilmselt peab aga iga uus aednik tegema omad vead ja eksimused. Et siis ringiga jõuda tagasi ikka nende läbiproovitud ja kindlate asukate juurde. Ei kipu me keegi õppima teiste vigadest. Ikka enda omadest. Loodetavasti esimese korraga, aga ei pruugi seegi kindel olla.

Ühes asjas olen siiski pidanud kinni oma eelkäia ütlusest sõna-sõnalt: nimelt ei ole ma kordagi üritanud kasvatada porgandeid oma aias. Tema sõnul olevat see võimatu. Proovitud oli aastate viisi ja sajal erineval moel ning erinevate soovituste järgi. Alati ebaõnnestunult. Ning kuna minu aias on aukohal siiski iluaia osa, mitte tarbeaed, siis võin ma südamerahuga jätta selle katsetamata ja usaldada teiste kogemusi selles asjas.

Roniroos "Flammentanz" on olnud kogu aeg minu
aia üks vaieldamatutest iludustest. Vahepealsetel külmadel talvedel on ta küll natukene kannatada saanud. Sellel suvel on mul eriti naljakas roniroos. Kui ta juuni alguses õitsema hakkas olin äärmiselt imestunud. Nii vara ei ole ta ühelgi aastal õitsema hakanud! Läbi akna uudistades kuidagi liiga heledad need õiekesed tundusid küll. Järgmisel päeval läksin siiski lähemalt uurima. Minu uhkest tumepunaste täidisõitega sordiroosist oli jäänud järgi õnnetu kahvatute ühekordsete õitega kibuvits. Oh, seda minu ahastust ja kahetsust! Kahetsust selle üle, et sellel talvel ei katnud õnnetukest üldse kinni. Samas lohutasin ennast mõttega, et ainult mina üksi ikka ei saa süüdi olla. Ka eelmisel aastal ei katnud ma teda kinni ja mitte midagi ei juhtunud. Talv oli aga hoopis külmem. Kahetsesin aga mis ma kahetsesin, lõpuks vaatasin, et ka see kahvaturoosa kibuvits ei ole väga kole. Ja pealegi kui ta juba kord kibuvits on, pole edaspidi enam üldse probleemiks külmad talved tema puhul. Ühesõnaga leppisin olukorraga ja püüdsin leida sellest nii mõndagi head. Ja kui kätte jõudis juuli ei tulnud minu imestusel lõppu. Olles paar päeva kodust ja aiast eemal olnud avastasin ühel ilusal hommikul täies uhkuses oma vana ja hea "Flammentanz´i". Nüüd mul on kaks ühes roos. Sellist asja ei ole minu silmad varem näinud.

Ning rooside uputus on mul sellel suvel aias! Kõik õitsevad üksteise võidu justkui püüdes teisi üle trumbata. Kellel on säravam värv, kellel rohkem õisi, kellel suuremad õied jne. Samas päris roose mul ju tegelikult ei olegi väga palju. Ainult kaks roniroosi - eelpool nimetatu ja siis veel roosa "Kir Royal". Need kaks on siis need "päris" roosid. Ülejäänud on kibuvitsad, pargiroosid, kanada roosid. Minu aias on püsima jäänud just need. Mõistetavail põhjuseil. Ikka see mugav ja laisk aednik!

Ja mõnikord tundub mulle, et paljudel teistel on kordades suurem õigus minu aiale võrreldes minu endaga. Juba teist aastat olen ma jäänud ilma kõikidest oma punastest sõstardest. Eelmisel aastal läks palju asju minu kipsis jala nahka. Siis pealegi viskasime vanad võrgud maasikatelt neid maha võttes ära. Olid teised juba vanad. Sügisel olin veel väga korralik ja hoolas ja ostsin varakult valmis uued võrgud. Kuid sellel aastal jäi maasikate valmimine väga hiljaks. Ning sellega ei osanud ma arvestada. Olen tavaliselt pannud võrgud punase sõstra põõsastele siis, kui need maasikatelt maha võtan. See on nii ilusasti toiminud. Kuid mitte sellel aastal. Sellel aastal said nad valmis minul peaaegu ühel ja samal ajal. Niisiis läksingi aiapoodi ostma juurde võrke. Aga sellel hetkel kui ma läksin nendega põõsaid katma ei olnudki enam midagi katta. Põõsad oli tilgatumaks tühjaks söödud! Mitte ühtegi väikest kribalat ka ei olnud enam. Nii, et lapsed pühkigu suu puhtaks talvel punase sõstra mahlast. Mina aga vihkan mõnel päeval kõiki neid lindude horde, kes mul siin elutsevad. Enamus aega ma muidugi armastan neid.

Lõputult kestab minu võitlus ka muttide, vesirottide, tigude, lehetäide, võilillede ning kõiksugu muu jamaga, mida leidub minu aias ohtralt. Nii mõnigi kord kestab see vist igavesti ja tundub juba ette kaotatud lahinguna. Aga sellele vaatamata ei kavatse ma veel alla anda. Ainukesed, keda sellel aastal peaaegu üldse ei ole näha olnud on nastikud. Kui eelmisel aastal ei saanud aias teha ringkäiku mõnda nägemata, siis sellel aastal on mul õnnestunud hiljuti kohata ainult ühte isendit kogu senise kevade ja suve jooksul. See eest aga kõige naljakamat minu senise elu jooksul. Niitsin aia taga tiigi ääres. Äkki peatus mu pilk ühel metsistunud nõgese ja umbrohu puhmal metsa all. Esialgu ei saanud ma aru sellest mida näen. Aga seisma jäädes ja süvenedes nähtusse, nägin ühte suurt nastikut nõgesepuhma tipus, kes oli ennast filigraanselt täiuslikku kahekordsesse kaheksasse keeranud ümber nõgese. Sellist pilti ei olnud mina veel näinud oma elu jooksul. Jõudes tagasi fotoaparaati toomast toast oli ta muidugi kadunud. Eks hirm puges naha vahele. Rääkides nähtust hiljem lastele, arvasid nemad muidugi, et vaene loom. Ma olevat nastikud oma lõputu muruniitmisega nii ära hirmutanud, et nad ei julgevat enam maad mööda liikudagi, peavad mööda nõgeseid üles ronima kui päikese käes tahavad ennast soojendada. Loodeti, et äkki nõgesed vähemalt ei kõrveta neid õnnetukesi. Aga mina olen rahul, et nastikud on ennast natukene koomale tõmmanud võrreldes eelmise suvega.

Praegu on käes vist suve kõige õiterohkem hetk. Kui mõnikord käin aias ringi leidmata mõnda lilleõit isegi pildistamise tarbeks, rääkimata vaasi toomisest, siis hetkel on minu aed ainult üks suur õite meri. Õitsevad kõik roosid, hortensiad, liiliad ja päevaliiliad, elulõngad. Täna leidsin isegi veel ühe õitseva võilille. Kuna tegemist ainult ühega, siis isegi jätsin ta välja kitkumata muru seest.

Kui rääkida veel tänulikest lilledest kellega ei ole vaja väga palju vaeva näha, siis elulõngad ja päevaliiliad on kindlasti sellised. Nad ei vaja mingit erilist hoolt. Ainult õitsevad ja õitsevad ja mitte midagi nendega tegema ei pea. Ainult sügisel närtsinud puhmad kokku korjama.

Nii usungi et igaüks saab selle, mida palus. Mis meeltele on õige. Hell ... ja valus.