Vabriku talu aiapäevik, 41. osa!
Te olge tervitet, et läbi lume
ja kurja rahepilve nõnda vara
mu üles leidsite, mu pilgu valgus-ara;
ja tänavhalluselle lõite rõõmsa jume!
Mu meel läeb härdaks, niiskust nõrgub laugel:
õrn aimus küllusest, mis küll veel kaugel,
kuid mida oodata ju antud lootus.
Vist elus kaunimat ei olegi kui - ootus,
sest suveks valmistuma juba algan
ja talve tulisemalt maha salgan.
Marie Under
Kevad käib nähtatuid teid mööda. Korraks nagu nähti teda ja siis jälle kadus. Kord on ta olemas ja samas ei ole keegi veel suutnud teda tabada. Aga olemas on teadmine ja ootus. Teadmine, et ta on juba kuskil siiski olemas. Et ta alati jõuab ja tuleb. Ja ootus, et ta kohe-kohe varsti on käes. Et me jõuame ta ikka ära oodata.
Nägin paar päeva tagasi aedniku õudusunenägu. Ma olin sõitnud reisile, kuskile kaugele-kaugele. Ja äkki ärkas minus teadmine, et minu aias on just nüüd jõudnud kätte suur kevad. Et seal õitsevad lumikellukesed, krookused, nartsissid. Ja minu lemmikud tulbid! Kõik on puhkenud õide. Linnud laulavad ja päike paistab ja lilled õitsevad seal ainult minule. Aga mind ei ole seda kõike nägemas! Ma olen ära ja kaugel ja ei näe seda. Ärkasin üles kohutava ehmatusega. Minu hing sai oma rahu tagasi, nähes endiselt akna all kõrguvaid kahemeetriseid lumehangesid. Ja noh, nii halvasti ei saa ikka päriselt juhtuda. Sellised asjad õnneks tulevad ette ainult unedes. Päris elu ei jää ükski aednik ilma kevadest oma aias!
Aga unistan ma juba ammu muruniitmisest, peenarde rohimisest, puude-põõsaste lõikamisest ja kümnest muust suvisest aiatööst. Iga päev vaatan igatseva pilguga aknast välja ja üritan iga millimeeetri lume kahanemist jälgida. Rõõmustan iga sentimeetri palja maalapikese üle mõnel soojemal ja kõrgemal kohal, kust lumi on hakanud vaikselt ja visalt taanduma. Iga väike veelomp on märk muutumisest. Muutumisest paremuse poole. Enne oli lumi, aga nüüd on vesi. Olen õnnelik isegi talve jooksul kogunenud prahi üle, mis lume alt välja sulab. Kuna see on kindel märk ja kinnitus sellest, et ta ikka sulab. Ja kui ta sulab, küllap ta siis varsti ka otsa saab lõpuks.
Juba mitu nädalat ei suuda ma ära oodata, millal lumi natukenegi õhemaks sulaks, et ma saaksin asuda õunapuid lõikama. Praegu ma lihtsalt upun ära lume sisse. Teine variant oleks muidugi hankida endale kalamehesäärikud. Aga nendega puu otsa ronimist ei suuda ma ka kogu oma hea kujutlusvõime juures endale silme ette manada. Ning redeliga opereerimine poolemeetrises lumes tundub mulle samuti natukene nadi ja nigela tegevusena. Tuleb ikka oodata! Aga see ootamine on nii raske.
Praegusel ajal oleks muidugi väga hea teha plaane kevadeks, suveks ja ka sügiseks juba ette. Mis vaja ära teha, mis vaja muuta, mis juurde teha veel. Kuid ka neid ei ole mul tarvidust teha. Needki juba ammu kõik tehtud, välja mõeldud ja enamus, tõsi, juba teostatud samuti. Mis veel tegemata, saavad tehtud kui vaja, ka ilma plaanita. Nagu aeg ja kogemused on näidanud. Nii, et ikka ja ainult see ootamine!
Ootamine aga, võib olla väga ilus ja tore. Võib võtta tassi auravat kohvi või teed ja lemmikraamatu ja istuda sauna ette pingile. Ning lasta ennast soojendada juba kevadiselt soojal päikesel. Tõsi, sauna ette jõudmine võib osutuda veidikene keeruliseks, sest tuleb ronida üle meetrise katuselt alla kukkunud lume valli. Võib ka kaevata terrassile augu lume sisse. Ja asetada sinna ühe tooli ja proovida mahtuda ise sinna toolile. Ikka koos kohvitassi ja raamatuga. Ja loota, et päike teeb oma tööd kiiremini, kui talle väheke kaasa aidata.
