Vabriku talu aiapäevik, 57. osa!

õhtupäikesest õhevilpõsi
trepil istudes
jahutad teed
läheb mööda ehk naaber
ja küsib
mida sa päev läbi
üksinda teed

kärbid ehk oksi
viid peenraisse mulda
ootad ehk õnne
või soojemat tuult
kuulad ehk südant
või kõrvaltoa tüli
tuulutad tundeid
või hammustad huult

uneulmadest elevilsilmi
päevast päeva
eimidagi teed
lähed külla ehk naabrile
küsid
mida ta päev läbi
sinuta teeb

Marge Pärnits

Kevad on käes, see on nüüd selge. Mis kevad, viimased päevad on olnud isegi rohkem kui suvi meil siin Eestimaal. Maapealne paradiis. Õues veel õhtutelgi üle 20 soojakraadi; linnulaul ületab kõik muud segavad hääled (mõistan nüüd ka omaenda ema, kes paar aastat tagasi mul külas olles kurtis, et akna all röökivad ööbikud ei lase öösiti magada) nagu automüra, lennukid, naabrite muusikalise maitse; sääsed pole veel aru saanud, et suur suvi väljas ja nii edasi ja nii edasi ... Ja oi-oi kui kahju on hommikuti siit kõige selle keskelt autosse istuda ja minema sõita.

Iga vaba momendi küürutad peenarde vahel, sirutades selga ainult selleks, et imetleda korraks kogu seda õnnistust, mis Su ümber laiub. Siis küürutad edasi. Iga tööga lõpule jõudes on see tekitanud vähemalt kolm uut tööd ja ideed. Ideid tuleb kümneid, kui mitte sadu või tuhandeid. Kas ühe inimese elueaga jõuaks need üldse ellu viia? Ei tea. Ega sellele mõtlegi! Teed ja toimetad, istutad ja kaevad, külvad ja kastad, rohid ja niidad, kärbid ja pügad. Ikka selleks, et kõik oleks ilus, viks ja viisakas. Või hoopis lihtsalt selleks, et olla õues kogu selle ilu ja sumina ja sädina keskel? Ilmselt mõlemat. Ega väga pikalt kogu selle aianduse keskel mittemidagi tegemist välja ei tule. Isegi, kui ma väga kindlalt väidan, et vot nüüd vedelen terve päeva terrassil ja kohe ei teegi midagi. Lapsed on aegade jooksul minu selliste ütlemiste peale lausa kihlvedusid korraldanud. Et kui kaua ma siis tegelikult vastu pean, enne kui ikkagi mõnda aianurka toimetama torman?

Tammsaare kõige kuulsam lause "Tee tööd ja näe vaeva - siis tuleb ka armastus." peab minu puhul igal juhul paika. Ja ilmselt kõigi aiapidajate puhul. Kui Sa ikka näedki oma aias tohutult vaeva, panustades sinna nii aega, kui raha, kui mõtteid, ideid ja katsetusi, nii luhtunuid kui õnnestunuid, siis saabki see väga armsaks. See armastus tuleb tasapisi. Aga seda kindlamalt. Ja kõikehaaravamalt ning ennastunustavamalt. Pole harvad juhused minu aiapidaja karjääri puhul, et lapsed mind vastu ööd tuppa sööma kutsuvad, kui mina olen kaotanud igasuguse ajataju suures loomisrõõmus. Sest just eks looming see aiarajamine ju ole. Milline õnn on kogeda seda loomisrõõmu, kus üks idee viib teiseni, üks mõte sünnitab järgmise. Ja nii võibki unustada söömise ja janu, kaob aeg ja ruum Sinu ümbert.

Üks väga vana ja tark rahvas on ka seda öelnud, et kui tahad olla õnnelik terve oma elu, siis raja endale aed. Ja vanadel ja tarkadel rahvastel kipub ikka õigus olema. Olen pidanud minagi iseenda sõnu sööma. Vabanedes enda arvates kunagi vanaema aiapidamise orjatööst, olin oma väikese varbaotsani veendunud, et kogu oma ülejäänud elu käin ma kõigest aiapidamisega seonduvast väga suure kaarega mööda. Eks ma üritasin. Kolides oma praegusesse aeda kunagi ammu-ammu, olin veel väga veendunud, et aed - see pole minu rida! Tol hetkel tähendas aed minu jaoks suures enamuses muru. Ja no muruniitmine oli teadupärast meeste töö. Ilmselt lootsingi nii kergelt pääseda. Aga ei osanud ma aimatagi, et aeg (või aed) teeb oma töö. Ka minuga. No vot, võta nüüd siis näpust ...! 

Nii ma siis nüüd olengi tänulik ning õnnelik iga tunni ja hetke eest, mille saan veeta aias. Imeilusa nädalavahetusega saime niidetud muru. Pesamuna käis muidugi juba eelmisel nädalavahetusel peale, et peab niitma hakkama. Väitsin, et vara veel ... hetkeni, kus esmaspäeva hommikul kooli sõites Eliisabet konstateeris, et näe siin on niidetud ja nendel on niidetud juba ja nendelgi ... . Aga polnud viga, sobis ka nüüd, polnud me nii hiljaks jäänud midagi. Rohitud said lillepeenradki. Jäid ainult mõned veel. Justkui moe pärast, et oleks ka nädala sees mõnel õhtul natukene nokitsemist, kuni käes lubatud vihmad. Seemned külvatud. Lilled pottidesse istutatud. Hekipuid ja põõsaid pügatud.

Ja siis meie kõige tähtsam töö: istutasime kolm õunapuud. Igale lapsele oma puu. Mõte tuli jälle meie kõige nooremalt. Käib ju telekas kampaania, et istuta puu. No tema võttis ka ideest kinni ja arvas ühel õhtul, et meiegi peaks puu istutama. Arendasin seda mõtet edasi, et siis peaks igale lapsele istutama puu. Ja mis oleks veel parem kui õunapuu? Õunapuu perepuu. Olen pikalt mõelnud, et tegelikult tahaks paari sellist perepuud. Mõeldud-tehtud! Natukese aja pärast läksime siis koos aiapoodi puid valima. Perepuid sobivate sortidega, mida meil veel ei ole, ei leidunud rohkem kui üks variant. Aga meil kolme vaja ju.

Leidsime puuduolevatele aga sealt samast väga hea asenduse - sammasõunapuud. Istutamisaukude kaevamise tegin ülesandeks keskmisele - Karlile. Ilmselt oodates vaidlemist ja pikka arutelu teemal, kas just tema ja miks seda ikkagi peab tegema, olin suhteliselt üllatunud, kui paluti vaid kohad kätte näidata, omal juba labidas ootevalmis käes. Vot millega võivad Sind, juba kogenud ema, jalust rabada 15-aastased poisid! Karl asus kaevama. Arvasin, et mul nüüd tükk aega ringi jalutada. Ei midagi. Hetke pärast teatas poiss, et valmis. Kuhu järgmine? Igal juhul ei jõudnud meie tüdrukutega nii kiiresti ühte puud mahagi istutada, kui Karlil järgmised augud valmis kaevatud. Ja maa pole meil siin sugugi hea kaevata. Aina kivid.

Aias aga on meil juures nüüd pereõunapuu sortidega "Martsipan" ja "Suislepp" ja sammasõunapuud "Elina" ja "Inese". Ja ootame juba neid vilju! Nii nagu ootame igal aastal toomingalund, esimesi kirsiõisi, õunapuude õitsemist, sirelite lõhna, esimesi maasikaid ja esimest äikest. Seda viimast vast ei peagi kaua ootama - reedel pidi tulema. Talve läbi oleme oodanud ka pikisilmi neid esimesi tassitäisi auravat teed või kohvi terrassil, millega varem või hiljem jääd vahele naabrilegi. Ja ühele õigele naabrile ei pea sugugi seletama, et mida me siis üksinda aias päev läbi teeme - tema teab niigi. Omast käest.

Vabriku talu aiapäevik, 56 osa!

Ei ole ühtki palvet, mida peast
ma teaksin päriselt.
Ei ühtki lohutust.

Kuiv valgus,
nii et silmadel on valus -
on´s see mu osa
tummast tohutust?

Kui lummus katkes,
mõtlesin, et suren.
Ei surnud.
Siiamaani imestan.

Nii õhuke
on kujutluse kile.
Säält kumab läbi
tühjus pimestav.

Doris Kareva

Käisin täna aias. Vihma sadas. Tegelikult tahtsin riisuda. Jah, mul on ikka osa aiast sügisest peale riisumata. Aga vihm oli liiga suur. Võtsin siis kaasa fotoaparaadi, et teha mõned pildid. Mingi aeg tagasi sain endale uue aparaadi. Ning mingi aeg tagasi, kaugel Eestist, oli hetk aega, et süveneda sellesse ja õppida tegema makrofotosid. Nüüd tahtsin seda proovida. Jalutasin oma aias ringi, otsisin hetki ja kohti, kust teha mõned fotod. Vihma sadas endiselt. Mingil hetkel läks vihm üle lumeks. Või lörtsiks. Kes seda ikka täpsemalt teab? Kõik tundus esialgu nii trööstitu, et pidin juba peaaegu loobuma oma pildistamise üritusest. Sest mis pilte ma peaks ikka saama sellest kohutavast pimedusest ja hallusest, mis maad valitseb? Isegi keskpäeval?

Proovisin siiski. Olen alati hinnanud rohkem üldvaateid aiast. Kompositsioone. Lillede, põõsaste ja puude gruppe. Need olid nüüd mässitud kõik õhus hõljuvasse veest raskesse uttu. Jäi üle ainult trügida oma aparaadiga iga õie, oksa, marja, käbi või veetilgale nina alla. Vaadata oma aia asukaid hoopis teiselt tasandilt. Natukene oli see isegi minu jaoks harjumatu. Olen küll tuttav iga taime eluga igal tasemel. Vahet pole, kas tegemist juurte, lehtede-okste või õite-viljadega. Aga seda natukene teisest vaatenurgast. Hoolitsemise poole pealt. Alati vaadanud pilguga, et leida midagi, mis pole hästi. Midagi, mis vajaks parandamist, kõpitsemist, toetamist. Mõni õis, mis longu vajanud ja vajab toestust. Mõned juured, kust vesirotid jälle mulla ümbert ära ajanud. Otsinud enamus aega vigu. Midagi, mis oleks halvasti, et seda siis parandada.

Täna aga püüdsin leida just seda ilusamat ja esinduslikumat poolt. Seda, mis on hästi. Mis pakuks silmale ilu. Ja selleks pidin ronima käpukil roosipõõsastesse takerdudes okastesse. Kükitama, põlvitama, istuma ja roomama. Otsisin peidetud ilu. Mida polegi nii kerge märgata selle tohutu halluse seest, mis meie jaanuarikuus hetkel valitseb. Kui ma vaatan aknast oma aeda, siis kõik on justkui hall. Aeg-ajalt ka beež. Mõnikord pruun. See on isegi hästi. Sest tavaliselt lahkun ma siit hommikul pimedas ja saabun tagasi õhtul pimedas. Valitsev värv on must, tumesinine ja tumehall. Veidikest leevendust pakuvad need mõned päevad, kus on maa olnud valge. Lumi on olnud mõnedel päevadel maas. 

Ja ometigi on sellel talvel valgust minu aias isegi öösel. Sai suve jooksul teostatud üks minu pikaajalistest unistustest - mu aed on nüüd valgustatud! Ma ei pea enam pimedas keldrisse minekuks taskulampi kasutama. Minu uhke kividest tee maja ukse eest garaaži ja saunani on saanud endale imeilusad laternapostid. Mis hämaruse saabudes süttivad ise ning päeva valgenedes kustuvad. See valgus ei suuda aga asendada lume valevust. Ja külma. Külma, mis teeks korraga õhu klaariks, selgeks ja läbipaistvaks. Mis külmutaks selle igavese ja lõputu vee ning niiskuse. Kuid ega meil pole siin midagi teha - see, mis meil hetkel on, on ainus, mis meil on. Pole meil teistsugust kliimat. Ja ega me seda tegelikult ei tahakski. Nii ma siis otsisingi oma aias külmast kangete sõrmedega seda peidetud ilu. Ja olin suhteliselt lootusetu.

Esialgu. Aga siis ma märkasin, et tegelikult on mu aed väga värviline. Esimene, mis muidugi igast aianurgast pilku püüab, on minu maja. See on teine suve suurprojekt. Sai värvitud üle elumaja. Kõik teised hooned said juba varasemalt omale uue värvitooni. Puukuur, saun-kelder-garaaž ning laste mängumaja on juba mitu aastat uhkeldanud kena kollase ja punase kuuega. Nüüd sai siis ette võetud viimane, ent kõige töömahukam hoone. Tõsi, esimene korrus on suures osas teist korda veel värvimata ja enamus akna- ja ukseraame on samuti punaseks tegemata. Kuid tulemus on näha! See, milline hakkab kõik välja nägema järgmisel suvel. Siis, kui ma jõuan värvimisega lõpule. Oh, kuidas mulle juba ette meeldib see tulemus! Ma naudin juba ette seda pilti, mida ma tegelikkuses näen ilmselt alles järgmisel suvel. Kui hästi läheb.

Aga peale värviliste hoonete hakkasin ma üsna varsti märkama ka muid värve. Et ei olegi ainult hall ja pruun. On kõiki värve. Ja neid on palju. Ja need on isegi meeldivamad ja maitsekamad kui kevadisel, suvisel või sügisesel ajal. Praegu on värvid harmoonilised. Sellist harmooniat ja kooskõla muul ajal väga ei kohta. Kõik sulab kuidagi ühte. Üks värv läheb üle teiseks. Ja teine kolmandaks. Ja nii edasi ja nii edasi. Ja kõik need värvid on kaetud ühtlase halli looriga. Mis muudab nad  veel salapärasemaks. Nad justkui ei näitakski oma ilu ja toone ja varjundeid hea meelega ja vabatahtlikult. Sa pead nägema vaeva! Ise otsima ja ise leidma. Seda valgust ja varje, neid värve, mis jäävad alles pärast sügises suremist. Kui ühtäkki tundub, et viimnegi leht on puult alla kukkunud, viimne hiline õis närtsinud ning iga viimane vili korjatud. Siis, kui tundub, et mitte midagi enam ei ole.

Midagi on aga alati. Tuleb ainult harjuda ja leppida sellega, et igal sügisel sureb meie aias kõik ja igal kevadel tärkab jälle uus elu. Pole veel juhtunud, et kevad oleks jäänud tulemata. Nagu pole veel juhtunud, et hommikul jääks päike tõusmata. Me mõnikord lihtsalt ei näe teda. Päevade, nädalate ja kuude viisi. Olemas on ta ometi. Eks see ongi see, mis meidki sunnib igal hommikul jälle kottpimedas üles tõusma. Tegema oma väikeseid ja suuri toimetusi. Teadmine, et kord on see päike jälle olemas ja ühel hommikul ta ärkab enne meid. Isegi mitte niivõrd teadmine. Kui just lootus.