õhtupäikesest õhevilpõsi
trepil istudes
jahutad teed
läheb mööda ehk naaber
ja küsib
mida sa päev läbiüksinda teed
kärbid ehk oksi
viid peenraisse mulda
ootad ehk õnne
või soojemat tuult
kuulad ehk südant
või kõrvaltoa tüli
tuulutad tundeid
või hammustad huult
uneulmadest elevilsilmi
päevast päeva
eimidagi teed
lähed külla ehk naabrile
küsid
mida ta päev läbi
sinuta teeb
Marge Pärnits
Kevad on käes, see on nüüd selge. Mis kevad, viimased päevad on olnud isegi rohkem kui suvi meil siin Eestimaal. Maapealne paradiis. Õues veel õhtutelgi üle 20 soojakraadi; linnulaul ületab kõik muud segavad hääled (mõistan nüüd ka omaenda ema, kes paar aastat tagasi mul külas olles kurtis, et akna all röökivad ööbikud ei lase öösiti magada) nagu automüra, lennukid, naabrite muusikalise maitse; sääsed pole veel aru saanud, et suur suvi väljas ja nii edasi ja nii edasi ... Ja oi-oi kui kahju on hommikuti siit kõige selle keskelt autosse istuda ja minema sõita.
Iga vaba momendi küürutad peenarde vahel, sirutades selga ainult selleks, et imetleda korraks kogu seda õnnistust, mis Su ümber laiub. Siis küürutad edasi. Iga tööga lõpule jõudes on see tekitanud vähemalt kolm uut tööd ja ideed. Ideid tuleb kümneid, kui mitte sadu või tuhandeid. Kas ühe inimese elueaga jõuaks need üldse ellu viia? Ei tea. Ega sellele mõtlegi! Teed ja toimetad, istutad ja kaevad, külvad ja kastad, rohid ja niidad, kärbid ja pügad. Ikka selleks, et kõik oleks ilus, viks ja viisakas. Või hoopis lihtsalt selleks, et olla õues kogu selle ilu ja sumina ja sädina keskel? Ilmselt mõlemat. Ega väga pikalt kogu selle aianduse keskel mittemidagi tegemist välja ei tule. Isegi, kui ma väga kindlalt väidan, et vot nüüd vedelen terve päeva terrassil ja kohe ei teegi midagi. Lapsed on aegade jooksul minu selliste ütlemiste peale lausa kihlvedusid korraldanud. Et kui kaua ma siis tegelikult vastu pean, enne kui ikkagi mõnda aianurka toimetama torman?
Tammsaare kõige kuulsam lause "Tee tööd ja näe vaeva - siis tuleb ka armastus." peab minu puhul igal juhul paika. Ja ilmselt kõigi aiapidajate puhul. Kui Sa ikka näedki oma aias tohutult vaeva, panustades sinna nii aega, kui raha, kui mõtteid, ideid ja katsetusi, nii luhtunuid kui õnnestunuid, siis saabki see väga armsaks. See armastus tuleb tasapisi. Aga seda kindlamalt. Ja kõikehaaravamalt ning ennastunustavamalt. Pole harvad juhused minu aiapidaja karjääri puhul, et lapsed mind vastu ööd tuppa sööma kutsuvad, kui mina olen kaotanud igasuguse ajataju suures loomisrõõmus. Sest just eks looming see aiarajamine ju ole. Milline õnn on kogeda seda loomisrõõmu, kus üks idee viib teiseni, üks mõte sünnitab järgmise. Ja nii võibki unustada söömise ja janu, kaob aeg ja ruum Sinu ümbert.
Üks väga vana ja tark rahvas on ka seda öelnud, et kui tahad olla õnnelik terve oma elu, siis raja endale aed. Ja vanadel ja tarkadel rahvastel kipub ikka õigus olema. Olen pidanud minagi iseenda sõnu sööma. Vabanedes enda arvates kunagi vanaema aiapidamise orjatööst, olin oma väikese varbaotsani veendunud, et kogu oma ülejäänud elu käin ma kõigest aiapidamisega seonduvast väga suure kaarega mööda. Eks ma üritasin. Kolides oma praegusesse aeda kunagi ammu-ammu, olin veel väga veendunud, et aed - see pole minu rida! Tol hetkel tähendas aed minu jaoks suures enamuses muru. Ja no muruniitmine oli teadupärast meeste töö. Ilmselt lootsingi nii kergelt pääseda. Aga ei osanud ma aimatagi, et aeg (või aed) teeb oma töö. Ka minuga. No vot, võta nüüd siis näpust ...! 
Nii ma siis nüüd olengi tänulik ning õnnelik iga tunni ja hetke eest, mille saan veeta aias. Imeilusa nädalavahetusega saime niidetud muru. Pesamuna käis muidugi juba eelmisel nädalavahetusel peale, et peab niitma hakkama. Väitsin, et vara veel ... hetkeni, kus esmaspäeva hommikul kooli sõites Eliisabet konstateeris, et näe siin on niidetud ja nendel on niidetud juba ja nendelgi ... . Aga polnud viga, sobis ka nüüd, polnud me nii hiljaks jäänud midagi. Rohitud said lillepeenradki. Jäid ainult mõned veel. Justkui moe pärast, et oleks ka nädala sees mõnel õhtul natukene nokitsemist, kuni käes lubatud vihmad. Seemned külvatud. Lilled pottidesse istutatud. Hekipuid ja põõsaid pügatud.
Ja siis meie kõige tähtsam töö: istutasime kolm õunapuud. Igale lapsele oma puu. Mõte tuli jälle meie kõige nooremalt. Käib ju telekas kampaania, et istuta puu. No tema võttis ka ideest kinni ja arvas ühel õhtul, et meiegi peaks puu istutama. Arendasin seda mõtet edasi, et siis peaks igale lapsele istutama puu. Ja mis oleks veel parem kui õunapuu? Õunapuu perepuu. Olen pikalt mõelnud, et tegelikult tahaks paari sellist perepuud. Mõeldud-tehtud! Natukese aja pärast läksime siis koos aiapoodi puid valima. Perepuid sobivate sortidega, mida meil veel ei ole, ei leidunud rohkem kui üks variant. Aga meil kolme vaja ju.
Leidsime puuduolevatele aga sealt samast väga hea asenduse - sammasõunapuud. Istutamisaukude kaevamise tegin ülesandeks keskmisele - Karlile. Ilmselt oodates vaidlemist ja pikka arutelu teemal, kas just tema ja miks seda ikkagi peab tegema, olin suhteliselt üllatunud, kui paluti vaid kohad kätte näidata, omal juba labidas ootevalmis käes. Vot millega võivad Sind, juba kogenud ema, jalust rabada 15-aastased poisid! Karl asus kaevama. Arvasin, et mul nüüd tükk aega ringi jalutada. Ei midagi. Hetke pärast teatas poiss, et valmis. Kuhu järgmine? Igal juhul ei jõudnud meie tüdrukutega nii kiiresti ühte puud mahagi istutada, kui Karlil järgmised augud valmis kaevatud. Ja maa pole meil siin sugugi hea kaevata. Aina kivid.
Aias aga on meil juures nüüd pereõunapuu sortidega "Martsipan" ja "Suislepp" ja sammasõunapuud "Elina" ja "Inese". Ja ootame juba neid vilju! Nii nagu ootame igal aastal toomingalund, esimesi kirsiõisi, õunapuude õitsemist, sirelite lõhna, esimesi maasikaid ja esimest äikest. Seda viimast vast ei peagi kaua ootama - reedel pidi tulema. Talve läbi oleme oodanud ka pikisilmi neid esimesi tassitäisi auravat teed või kohvi terrassil, millega varem või hiljem jääd vahele naabrilegi. Ja ühele õigele naabrile ei pea sugugi seletama, et mida me siis üksinda aias päev läbi teeme - tema teab niigi. Omast käest.