Vabriku talu aiapäevik, 49. osa!


Tavaline juulipäev
neid on ikka olnud
hiireherned õitsevad
postini on aega

kuiv on autod sõidavad
tee pealt tõuseb tolmu
suuri leinaliblikaid
tuleb juba aeda

vaikus ainult sahinal
roosilt õisi kukub
humalad on roninud
juba toika tippu

Suvi on ilus. Kaks kolmandikku kohe läbi. Kolmandik veel ees. Minul on sellel aastal olnud suure ja lõõgastava puhkuse suvi. Raamatu lugemise suvi, terrassil istumise suvi, unistamise suvi, mitte midagi tegemise suvi, aiast eemaldumise suvi. Sellel kevadel meenutasin korra paari aasta tagust imeilusat suve. Tööl siis ma igal päeval ei käinud. Veetsin kuuma ja laisa suve oma vastvalminud terrassil lugedes ja päevitades. Ohkasin korra endamisi. Ja mõtlesin, et millal tuleb taas aeg, kus mul on aega seda teha uuesti. Veel ja veel. Kus üks töö ei ajaks teist aga. Kus kogu aeg ei oleks ajal nii kiire. Ning kuna kõik soovid, mida minu hing iganes ka ihkab, lähevad täide, siis see aeg saabus õige pea ...!

Minu lillepeenrad on pidanud sellel suvel ilma minuta hakkama saama. Kipsiga oleks väga keeruline neid rohida. Ma isegi ei proovinud seda. Lasin neil olla rahulikult ja sekkumata ja ise endaga hakkama saada. Ühelt poolt sellepärast, et minu kolmel väikesel abilisel jätkus töid küllaga ka lillepeenardeta. Ning teisalt sellepärast, et mina nagu tavaline naisterahvas, olen väga uudishimulik. Ja mind hakkas huvitama, kui kaua peavad nad vastu rohimata. Nüüd on tulnudki niimoodi välja, et selle aasta numbri sees ei ole minu lillepeenrad veel minu kätt tunda saanud. Ja ei ole hullu midagi. Ma suudan nende asukohad aias veel täitsa hästi tuvastada. Seda tänulikum olen hetkel aga iseendale, et olen neid rajades näinud kõvasti vaeva. Teinud neid korralikult, multšinud, kasutanud peenrakangast jne.

Muruga aga nii hästi ei läheks. Selles suhtes ei aita korralikult tegemine. Tihedast niitmisest ei päästa mitte midagi. Ning seetõttu ongi minu lapsed hakanud muruniitjateks. Eelnevalt olen teinud seda ainult mina. Nüüd pididki nad alguses natukene harjutama enne. Kui keegi oleks sellelgi hetkel meie tegemisi siin aias kõrvalt vaadanud, oleks ta kindlasti saanud kõvasti naerda. Igal juhul nägi meie muruniitmine natukene naljaka protsessioonina välja. Kõige ees lonkasin mina karkudega, näidates karguga sentimeetri pealt ette, kuidas ja kust peab niitjaga sõitma. No siis tuli muruniitja. Selle taga tavaliselt minu kõige suurem või siis keskmine. Ja siis kõige viimasena jalutas minu pesamuna. Tema oli murukääridega. Likvideeris siis muruniitja praaki. Kokku meie kolme peale tuli töö päris korralik.

Ja ega selle minu kipsis olemise aja jooksul aias palju rohkem ei olegi keegi toimetanud. Oleme ta suhteliselt rahule jätnud. Selline natukene mahajäetud ja unaruses ta hetkel on. Mets liigub vaikselt meile lähemale. Kui mina ikka iga niitmisega sutsukene suurendasin niidetavat ala, siis lastel käis asi vastupidi. Iga kord ikka natukene vähem. Meie ümbruskonna asukad ka tunnevad ennast meie valduses juba nagu kodus. Rebased jalutavad garaažis, siilid istuvad trepil, nastikud lausa armastavad minu puutumatuid lillepeenraid.

Ja minu pesamuna harjutab hoolega nastikut nähes mitte karjumist. Väga hästi veel välja ei tule. Ma kardan, et esimesed, keda ta oma teel on kohanud, said infarkti suure ehmatuse peale. Jah, nastikuid meil siin liigub palju. Arvatavasti on neid tõesti sellel aastal rohkem näha sellepärast, et aias on tegevust väga vähe olnud viimase pooleteise kuu jooksul. Nad on lihtsalt muutunud kõvasti julgemaks kui eelnevatel aastatel. Ega nad mullegi just ei meeldi. Samas ma ei karda neid ka. Las nemad elavad oma elu ja mina elan oma. Ning seda enam paneb mind imestama juhtum ühe õnnetu nastikuga minu aias. Vahetult enne jala kipsi saamist niitsin maja kõrval oleva Viinaköögi taga. Nastikute lemmikkoht on see alati olnud. Ja alati lähevad nad ilusasti muruniitja eest ära. Mitte aga sellel korral. Kuidagi väga õnnetult roomas ta täiesti valele poole ja otse niitja alla. Mina ei suutnud nii kiiresti reageerida. Jätsin küll masina kohe seisma, aga mitte piisavalt ruttu. Nastik jäi siiski muruniitja alla. Esialgu tundus mulle, et ta sureb kohe ära. Aga hiljem selgus, et viga oli saanud siiski ainult ta sabaots, mille küljest oli ära umbes viie sentimeetrine jupp. Lootsin väga, et see tema edasist elu vaatamata hetkelisele läbielamisele ja valule, ei sega. Minul aga oli nii hirmus kahju temast! Veel päevi hiljem mõtlesin ja lootsin, et temaga ikka kõik korras. Nagu näha, veel nüüdki, nädalaid hiljem püsib ta mul meeles. Ja mina jälle aina imestan. Et kuidas üks väike nastik, olles tegelikult ise olevus, kes mulle väga ei meeldigi, suudab võtta minult rahu? Kogu minu suure rahu ja meelekindluse. Asendades selle mure ja südamevaluga.

Vabriku talu aiapäevik, 48. osa!

Kas tead, mis heldemaks teeb tasapisi?
Miks julm ei olda iial juhtumisi?
Miks lillekiivrid roostega ei kattu?
Miks elu tähetund on kordumatu?
Miks tulukene tuisuööde kestel
ei kustunud, ei kustu inimestel?

Eks küsi endast parematelt.
Eks küsi surnutelt. Ja elavatelt.

Kuid ära iial küsi kaduvikult
sa enam neid, kes läksid juhuslikult
kottpimedasse läbi leeteluha.

Oh usu, nendele on ükstapuha,
kas laevamees kord sõudis laternata
nad kaotsi meelega või kogemata.

Betti Alver

Elus on väga palju õppetunde. Mõned on naljakad, mõned piinlikud, mõned natukene kurvad, mõned veidike segased mõista. Ja mõned on väga valusad. Nii valusad, et hing tahab lennata väga-väga kaugele. Ja jätta maha selle valu. Teistele.

Olime nädal aega kodust ära. Enne lahkumist korjasid lapsed ära kõik valminud maasikad ja panid peenardele peale võrgud. Et linnud ei sööks kõiki meie marju ära. Kui me tagasi jõudsime nädalakese pärast olid meie maasikavõrkudesse takerdunud neli linnukest. Neli nüüdseks surnud linnukest. Ega see ei olnudki kõige hullem. Seda võeti paratamatusena. Elu suure seadusena, et kõik mis juhtub, lihtsalt ei saa olla hea. Nii on alati olnud. Ja jääb alati olema. Aga siis küsis üks, et kuidas nad nüüd sinna kinni jäid? Eelmistel aastatel ei ole olnud meil võrkudes ühtegi lindu. Ega ei ole tõesti. Eelmistel aastatel olen mina pannud võrgud ja kontrollinud, et nad on pandud piisavalt korralikult ja tihedalt, välistamaks mõne linnu sattumist sinna alla. Sellel aastal tegid seda lapsed iseseisvalt. Tulenevalt minu karkudest ja kipsis jalast.

Ma mõtlesin pika viivu. Sellest, kas ma peaksin mõtlema välja mingi seletuse. Mingi mõistliku ja usutava seletuse, mida minu lapsed oleksid võinud uskuda. Aga mis ei oleks olnud tõde. Valetamine pidavat olema kõige suurem patt. Sest see jätab kellegi ilma õigusest teada tõde. Ja ma ei valetanud. Sest ka minu lastel on õigus teada tõde. Ka valusat tõde. Rääkisin asja ära nii nagu oli. Põhjused ja seletused ja tagajärjed. Ei tulnudki pisaraid ega nutmist. Tuli midagi hoopis muud. Sõnatu valu. Ja arusaamine, et igal sinu teol on tagajärg. Et see tagajärg on nüüd käes ja pisarad enam ei aita. Neli hinge on lahkunud. Tagasi ei too neid enam miski.

Lõpuks korjasid lapsed võrgud maasikate pealt ära. Siis korjasid nad ka maasikad ära. Võrke tagasi panna ei olnud enam aga kellelgi soovi. Seisid need võrgud veel natukene aega maasikapeenra kõrval. Koos nelja väikese surnud linnuga. Linde võrgupusast lahti harutada ei soovinud meist ka keegi. Otsustasin siis, et võib need võrgud lihtsalt ära visata. On nad juba piisavalt vanad ja palju aastaid meil kasutuses olnud. Veeti siis suur prügikast maasikapeenra kõrvale. Muidugi minu suure imestuse saatel. Minu arust oleks kergem olnud viia võrgud prügikasti juurde, kui lohistada seda suurt ja rasket kasti. Aga lapsed teevad palju asju omamoodi. Ei sekkunud ma sellesse rohkem.

Hetkeni kuni kostusid minuni üle pika aja meie aiast rõõmsad ja elevil hääled. Lonkasin vaatama, mis neid pärast suurt ja kõikehõlmavat kurbust ometi niimoodi rõkkama paneb. Tuli välja, et üks suur siilionu. Kes elab meie aias juba aastaid. Kes aeg-ajalt näitab ennast meile. Et me ikka usuksime: temaga on kõik hästi ja talle meeldib endiselt meie juures elada. Nüüd oli siilikene tulnud uudistama mis lapsed teevad. Vähemalt meie algul arvasime nii. Lapsed jätsid oma tegevuse hetkeks pooleli, et siili mitte segada tema teel. Veerand tunni pärast nad jätkasid ja kohe varsti tundis meie siil jälle huvi selle vastu. Nii kordus see veel paar korda. Kuni lõpuks minu poeg arvas, et siil tunneb huvi hoopis nende väikeste ja õnnetute laipade vastu, mitte aga nende tegevuse. Et siilil on kõht tühi lihtsalt. Samas tuli aga kohe ka siiras imestus, et kas siis siil sööb liha? Siil on omnivoor. Vastasin mina. Ta sööb kõike. Aa, ta on siis nagu karu? Jah, ja nagu inimene. Otsustati siis, et siil peab saama kõhu täis. Kuna linnukesi enam päästa ei suuda mitte keegi. Aga siil on elus. Ja tema tahab süüa. Natukene imestasin. Et kuidas siis nii? Alles oli suur kurbus. Ja siis juba suur rõõm.

Korraks tekkis küll küsimus, et kas siilionu endale viga ei tee, kuna tema söök siiski võrgus kinni. Aga selle peale arvas minu poeg, et see pole võimalik. Linnud kinni jalgupidi ja ükski endast lugupidav siil ei söö ju linnujalgu. Ei osanud ma selliste teadmiste vastu midagi kosta. Nii jäetigi siil sööma ja meie kadusime.

Ja mina hiljem aina mõtlesin ja mõtlesin. Et kuidas saab olla ühes päevas nii palju. Nii palju kurbust. Ja siis andestamist. Andestamist iseendale oma vigade pärast. Et mõni elu kaob. Ja alati tuleb kaotatu asemele uus hing. Et elu on meist alati suurem. Ja et iga kord kui me püüame teda mõista, üllatab tema meid millegi uuega. Õpetab meile midagi uut. Näitab midagi seni nägematut.