Vabriku talu aiapäevik, 31. osa!

Öö nuuksudes end seina vastu toetab

ja pisarhaaval ruutudele poetab

vihm pikast pintslist musta tinti.

Talv mütsitorbikut koob rohujuurist,
külm surub maasse roostetanud naela

ja vaikus tühjast rästapuurist

nüüd pistab välja pika kaela.

Must kiri kukub taevast vette

ja päike uduvaipa poeb.

Mets paneb härmaprillid ette
ja suve surmaotsust loeb.

Betti Alver

Nüüd on kõik lumed sulanud, külmad külmetanud ning õues jälle leebe sügis. Päike näitab läbi uduste hommikute küll oma hiilgust päev-päevalt harvemini. Aga ometi püsib kindel teadmine, et kõigele vaatamata on ta ikka olemas. Jälgib läbi paksu uduloori meie tegemisi-toimetusi, hoides silma peal meil ja maailmal. Ja kui on juba meil kord selline võimas ja kindel valvur, ei saa maailm kuhugile kaduma minna. Vaid püsib ilusasti paigal, ja laseb meil elada oma pisikest elunatukest täpselt nii, nagu keegi oskab, tunneb ja soovib. Ja samas - teebki see asja keeruliseks - me ei tea alati kindlalt, mida me tahame, soovime, ootame, igatseme ning millest puudust tunneme. Veel enam, me ei ole alati kindlad isegi selles, millised on meie unistused! Oh, küll oleks hea, kui oleks keegi väga tark ja auväärt nõuandja, kes oskaks anda meile ainult häid ja kasulikke nõuandeid. Keegi, kes suunaks meid hella käega ja leebelt õigele rajale, kui oleme teelt eksinud. Kuid ei ole olemas selliseid tarku õpetajaid! Ise peame saama hakkama, ise peame tegema omad valikud, olgu nad siis õiged või valed, head või halvad. Veel enam, ise peame kandma ka nendest valikutest tulenevad tagajärjed. Olgu siis needki head või halvad.

Sama tunnen mina mõnikord oma aias tegutsedes. Küll on keeruline otsustada, kas teha mõni toiming nii või naa. Oleks hea, kui oleks keegi, kes täpselt teab, kuidas tuleb teha. See keegi tunneks mind iga tunde virvenduseni, teaks minu eelistusi viimse kui lillesibula ja rohujuure osas, tajuks iga minu meeleolu ja mõtet õiges noodis ja värvitoonis, oskaks teha õigeid valikuid lähtudes minu ja minu aia ühes hingamise rütmist. Kuid jah, kahjuks ei ole minulgi sellist head nõuandjat. Pean tegema ise oma valikud ja otsused ning kandma nendest tulenevad tagajärjed.

Kas katta kinni roosid siis, kui veel suurt külma ei ole, olles kindel, et külm neid ära ei võta. Külm ei võta. Aga olles plusskraadidega kinni kaetud, kas saan olla kindel, et mädanik neid ei kahjusta. Ootan veel veidi, siis olen kindel, et mädanik mu armsaid roose ei puutu. Aga: kas siis ei tule ootamatu külm, ilma lumeta. Nokk kinni, saba lahti!

Aedniku elu osutub külmade saabudes kohutavalt raskeks. Tundub, et igast viimasest väikesest sammust sõltub kellegi elu. Kellegi, kellele olen ise elu andnud, ta oma aeda hoole ja armastusega istutanud, käies tunde ringi, pott käes, otsides võimalikult parimat paika just sellele imelisele, kaunile, kordumatule ja minu jaoks nii erilisele taimele. Kastnud teda, hoidnud teda, imetlenud teda, armastanud teda, elanud kaasa tõusudele ja mõõnadele tema elus. Ja siis teen ma ühe väikese vea (kuna mul puudub suurepärane tark mees taskus!) ja kõik on läbi. Ma olen tapnud ühe oma armsa hoolealuse, kes ootas minult ainult hoolt ja armastust!

Aga kõikidele nendele tagasilöökidele ja ebaõnnestumistele vaatamata proovin ma alati uuesti. Olen järjekindel, visa, vapper ja tugev. Trotsin kõiki neid looduse vingerpusse ja proovile panemisi ning alustan ikka ja jälle nullist. Teen seda teist, kolmandat, kümnendat ja tuhandedat korda, jätmata jonni ja vägikaika vedamist emakese maaga. Ja ma usun, ma olen kindel ja väga veendunud, et lõpuks pärjab minu pingutusi edu.

Sest teisiti ei saakski see ju olla. Iga lill, iga põõsas, puu ja taim minu aias loodab minu peale. Nende jaoks olen mina see suur ja tark, kes oskab, suudab, viitsib ja tahab. Kes saab hakkama ka võimatuna näivate asjadega, ajab korda kõik, mis vaja. Ja kes hoolib ka kõige väetimast rohuliblest ja annab talle oma armastuse.

Vabriku talu aiapäevik, 30. osa!


Kes akna härmalillelt küsib,
miks aasadele lumi vaob,
kui kaua mesi õites püsib
ja kuhu kastepisar kaob?
Mets oigab tasa, tuul on vinge,
talv kulukõrsi kahistab
ja punav orjamari hinge
kui valus mõte ahistab.

Betti Alver

Esimene lumi! Selle sügise esimene tõeline lumesadu on alanud. Aknast välja vaadates ei ole mingit kahtlust - talv on jõudnud ka meie maale. Ning see ei ole mingi väike ega sügisene niru lumesadu. Taevast sajab alla korraliku ja imelist laia lund! Mulle on jäänud kuskilt kõrva fakt, et kõik need miljonid lumehelbekesed on erinevad. Et ei ole olemas kahte sarnast lumehelvest, nagu ei ole olemas kahte identset inimest. Kõlab uskumatult, aga loodus ongi uskumatult imeline!

Mäletan, et lapsena tormasin ma alati esimese lumega õue, sulgesin silmad ja lasin puhtal, valgel ja külmal lumel omale näole sadada. Sadada nii kaua, kuni lumi oli tunginud igasse mu keharakku. Kuni ma tunnetasin ka oma väikese varba otsaga, et nüüd, just nüüd jõudis kätte talv. Vajasin seda, saamaks osa talve saabumise hetkest. Ja nii ma seal õues siis seisin, vaikuses ja rahus, ihuüksi, lumi sadamas näole. Kuulatades ja oodates silmapilku, millal talv saabub. Mõnikord juhtus see aga öösel. Siis ma muidugi ei saanud joosta õue, kuid hommikul ärgates aimasin ma alati: see oli ära ja täna öösel.

Ning ka täna hommikul vaadates seda algavat lumesadu, mis tasahilju jõudu kogus, läksin õue kuulama talve saabumist. Loomulikult võib see lumi juba homme ära sulada, võib uuesti soojaks minna, võib hakata veel vihma sadama ning üleüldse võib juhtuda igasuguseid asju. Kuid minu jaoks on talv alanud. Kindlalt ja vastuvaidlematult!

Olen igal aastal teinud oma aia piinlikult korda enne lume ja külma tulekut. Riisunud iga viimase lehe, valvanud puu all nende langemist ning tormanud õue üles korjama äsja puult kukkunud lehekest. Iga tuule poolt minu aeda toodud lehekene või rohukõrreke oli mulle kui vaenlane, kes tuli viivitamatult hävitada. Olen lillepeenrad kraapinud puhtaks viimsestki närtsinud varrest, õiest ja seemnest. Lillepeenardel on säranud täiuslikult kobestatud muld, ning ideaalselt kaetud külmaõrnad taimed. Püganud muru lume tulekuni. Kõik on olnud ideaalne ja vapustavalt korras. Aga oh kui igav!

See aasta ei ole ma teinud mitte midagi sellist. Vastupidi! Ma ei ole kokku riisunud mitte ühtegi lehte. Kõikidel lillepeenardel on külmavõetud lilled. Ühes kohas turritab veel pooleldi õitsev kukehari, seal samas kõrval on vapustavalt ilusad siilkübarate tutid (või õigemine need, mis on nendest järele jäänud), eriti õhulised ja graatsilised on astilbede õievarred. Väga ilusad olid kõik need turritavad, koolduvad, lamavad ja tuules kõikuvad kõrred kaetult õrna härmatisega. Veel ilusamad on nad aga pehme lumevaiba alla maetuna. Lummav! Miks ma olen eelnevad aastad loobunud kogu sellest ilust ja omapärasusest. Iga kõrs ja murduv oks muutub talve saabudes ju lausa kunstiteoseks! Ja minu aias on neid taieseid praegu sadu, kõik tasuta imetlemiseks. Kogu aed on nagu suur kunstinäitus!

No jah, eks ma midagi pean ikka tegema aias veel. Roosid ja elulõngad kinni katma. Ning veel mõned külmakartlikud taimed. Väga palju mul küll katmist vajavaid taimi ei ole. Olen arvamusel, et aias peas eelkõige kasvatama neid asukaid, kes ka enam-vähem ise saaksid hakkama meie talvega. Kuid loomulikult teen minagi mõned erandid. Just nende samade elulõngade ja rooside koha pealt näiteks. Korjama kokku ka vedelema jäänud tööriistad. Eile avastasin näiteks sauna tagant seal juba vähemalt kuu aega seisnud labida! Lapsed võiksid oma mänguasjad samuti kokku korjata. Ja siis võib hakata ootama millal jäätub ära tiik, et saaks uisutada. Ning millal tuleb nii palju lund, et saaks suusatada. Ja nii edasi ... .

Vabriku talu aiapäevik, 29. osa!

Päikese väsinud pihud
silusid pärnade päid.
Härdad minekumõtted
ladvalehisse jäid.

Nende all elusaid radu
elusail jalul käid.
Oma näost, oma nimest
sootuks loobuda täid.

Leiad end puude hulgas,
tuulepesade hulgas,
leiad põõsaste hulgas,
linnupesade hulgas.

Puude pikkade varjude
peale ei söanda sa astuda
neil võib ju valus olla,
kui sa nende peal käid.

Paul-Erik Rummo

Sügis on hakanud näitama oma koledamat poolt. Tuul puistab raevukalt laiali lehti, prügi ja kõike muudki, mis ette jääb. Õues ei püsi ükski asi enam oma õigel kohal. Tuules lendavad ringi mahalangenud lehed, liivakasti unustatud mänguasjad, nöörilt rebitud pesu ja õunapuu otsas rippunud kiik on juba ammu puu latva lennutatud. Vaheldumisi sajab vihma, rahet ja lörtsi. Seal, kus enne oli ilus parkimisplats autodele, haigutab nüüd porimülgas. Igasse väiksemassegi nõkku on tekkinud suured porised lombid. Ei tea küll kellele võiksid need meeldida (peale minu laste muidugi)! Kogu maapind on kaetud ühtlaselt mahalangenud lehtedega. Ja neid tuleb aina juurde! Lehesadu kestab ja kestab: kuni on veel kas või üks leht puu otsas. Päevad on muutunud halliks ja uduseks, ning läbi selle udu ei tungi mitte ükski väsinud päikesekiir.

Ja sellele vaatamata on õues ilus. Ilusad on need ringilendavad lehed (prügi muidugi võiks olemata olla), ilusad on needki, mis püsivad veel puul. Ilus on lehevaip, mis katab mu aia. Ilusad on minu õue poriloigud ning ilusad on need hallid ja udused päevad. Mulle meeldib see udu, kuigi läbi udu on väga vähe näha. Samas, mida vähem ma näen, seda rohkem ma tunnen. Tunnen ära kõik selle, mis on minus head ja halbki ei jää märkamata. Ma lasen end läbi raputada tuulel ja pesta puhtaks vihmal. Ja siis jään ma talve ootama. Istun kamina ees ja ootan. Ootan kuni tuleb esimene külm. Ootan kuni tuleb esimene lumi ja esimene lumetuisk. Esimesed tormid ja esimesed talvised tuuled. Ootan kevadeni. Kuni tuleb esimene soe päikesekiir ja mind jälle ellu äratab.

Samas peaks nagu enne talve tegema veel ära palju töid. Selliseid mida tavaliselt ikka tehakse enne külmade tulekut. Aga ma ei taha muuta oma aias praegu mitte midagi. Kõik see, milliseks sügis on praegu minu aia kujundanud, meeldib mulle väga. Ma ei taha mitte ühtki lehte, ega ühtki närtsinud lille korjata kokku, ega viia teise kohta. Miks? Aga sellepärast, et mulle tundub, et ma ei tohi sekkuda sügise plaanidesse. Mul on tunne, et kui ma ka ühe lehe tõstan praegu teise kohta, siis rikub see ära terviku. Millegi õhkõrna, mis minu aias on tekkinud. Ja seda ei saaks enam kunagi tagasi. Kõik see, mis praegu minu aias toimub, on nagu antudki mulle vaatamiseks, jälgimiseks ja arusaamiseks. Ja ma vaatan, jälgin ja loodan, et saan ka aru. Ning säilitan seda hetke, milles minu aed praegu elab ja hingab. Minu aed ootab samuti.

Ja kunagi hiljem, kui mina ja minu aed, oleme lõpetanud ootamise, siis me tegutseme edasi. Mõlemad.

Vabriku talu aiapäevik, 28. osa!

Ma vaatan taevast, arvata ei oska,
kas pilvedes on vihm või juba lumi.
Kuid järsku sügiskohinatest kostab
metsmesilase tume sumin,
ta vastutuulest raske lend.

Ja rahulikult, vana mehe jõuga
siis tumepunasesse lõvilõuga
ta surub end
veel korraks ...
Vaprana ja visana
tuult trotsib tema habras tiib.
Ja viimset mett
veel viimse pisara
ta oma hämardunud pessa viib.

Mart Raud

Nüüd on siis sügis ametlikult alanud. Kuigi natukene nihkes on need looduse aastaajad ja kalender. Kui kalendri järgi algab suvi, siis mõnel aastal tegelikult on ta juba läbi. Ning kui kalender tähistab sügise algust, siis aknast välja vaadates kisub rohkem nagu talve poole.

Aga sügis on kaunis! See värvidemäng minu akna taga ja kaugemal mõisa pargis on uskumatu. Kõik need kirevad puud ja põõsad saaksid nagu aru, et varsti on lõpp käes. Tuleb veel võtta viimast ning anda endast kõik. Enne vaikset hääbumist ning suikumist talveunne antakse viimane ning kogu hooaja uhkeim etendus!

Minu jaoks on sügisel palju tähendusi. Sügisel on mul sünnipäev. Sügis tähistab minu jaoks ikka veel uue aasta algust (kuigi koolist on nii mõnedki aastad möödas). Sügis on vaiksest jäämise ja endasse süüvimise aeg. On aeg mõelda lõpuni oma mõtted ja leida üles need, mis suvises pillerkaares kaduma läinud. Kui loodus annab sügisel endast kõik, heites endalt viimsegi rüü, siis mina hakkan ennast kild haaval kokku koguma. Kogun kokku ja talletan oma mõtetes suvised naeratused, pilgud, päikesekillud ja ilusad hetked. Lõhnad, hääled ja pildid. Kõik vikerkaared, kõik vihmad, kõik päikesetõusud ja -loojangud, kõik mered ja järved, kõik metsad ja laaned, mida suvi mulle pakkus. Kogun need kõik kokku ja hoian neid. Läbi pimeda hilissügise ja külma talve saadavad nad mind siis kevadeni välja. Iga suvine pilt, lõhn või hääl, mis meenub keset külma ja pimedat aega, viib mind lähemale valgusele ja soojusele.

Oma aedagi olen hakanud talveks ette valmistama. Aia tagant niitsin viimast korda muru. Korjasin puude alt viimased õunad. Rohisin viimast korda lillepeenraid. Korrastasin viimast korda vana maasikapeenra. Köögivilja ja maitsetaimepeenar on tühjaks tehtud ning läbi kaevatud (eelmisel sügisel jäigi see mul tegemata). Lillepeenardes olen teinud viimased ümber paigutused selleks aastaks. Ning istutatud on üks soolopuudest, mida ma ei suutnud kuidagi välja valida. Lõpuks osutus selleks õnnelikuks tiivuline kikkapuu! Ja jäänud ongi veel ainult üks puu valida. Kuid ega see ei tähenda, et see valiku lihtsamaks teeks.

Mis siis veel on vaja teha? Korra niita muru aias, panna maha mõned tulbisibulad, lõpetada pooleli olevad asjad. Ning kui siis päris külmaks läheb ja külm kõik ära võtab, tuleb see suvine ilu jälle kokku korjata ning komposti vedada. Nii see ring käib! Õnneks on sinnani natukene veel aega. Ja praegu õue vaadates on seal näha isegi mõningaid lilli õitsemas: alpi astrid, kukeharjad, krüsanteemid, elulõngad, maranatelgi veel viimased õied.

Ja seda ilusat sügist, mis meil praegu on, tuleb nautida viimase võimaluseni. Me kõik peaks võtma endale natukene aega, et minna hetkeks jalutama. Ei ole midagi mõnusamat sügisesest kargest päikeselisest hommikust, jalutades pargis vanade puude all, mahalangenud lehed jalge all krabisemas. Ja mitte ainult jalge all: jalad upuvad peaaegu põlvini kirjudesse lehtedesse. Neid saab jalgadega õhku loopida, nendega saab lehesõda mängida, nende alla võib enda kasvõi ära peita. Uskuge mind, tegin seda täna hommikul, ning teen seda igal aastal. See on minu väike sügisene rõõm! Proovige järele!

Varasemad aiapäevikud on kõik siin!

Vabriku talu Gardeneris

Vabriku talu aiapäevik 27. osa!

Vaikselt, vaikselt on ligi hiilinud sügis. Kalendri järgi kestab küll suvi, aga sügis on ometi kohal. See muutumine ja aastaaegade vaheldumine toimub nii tasa ja märkamatult, et panemegi seda tähele alles siis, kui avastame ennast endiselt õhukeses kleidis tuulisel rannal külmast lõdisemas. Ning siis mõtlen küll, et tegelikult panin neid märke tähele juba varem. Aga ma ei tahtnud neid näha! Ei tahtnud veel loobuda ilusast suvekleidist. Ei suutnud loobuda veel suvest. Kuid vaikselt hakkan harjuma minagi mõttega, et suvi on selleks korraks jälle läbi. Et nüüd ootavad ees teist laadi toimetused ja tegemised. Aga minu hinges kestab suvi ikka edasi, olgugi ta pakitud paksu kampsunisse ja pikka salli!

Minu aedagi on sisse kolinud sügis. Lilled enamuses õitsenud, marjad korjatud. Jäänud veel sügisesed koristustööd ning õunad. Igal sügisel ohkan õnnetult, et oleks neid õunu ometi järgmisel aastal vähem. Aga ei ole. See tõttu olengi võtnud lihtsalt puid vähemaks. Kuigi mäletan oma vanaema aeda, kus õunapuud kandsid saaki üle aasta. Mõnel aastal olid puud lausa sedavõrd tühjad, et vanaema käis meile, lastele, küla pealt õunu toomas. Minu aias sellist asja ei juhtu! Minu puud on igal aastal õunte raskuse all lookas. Ainuke variant ongi neid vähemaks võtta - see aitab liigse saagikuse vastu kindlalt. Olles õunte korjamisest praeguseks hetkeks juba täielikult tüdinenud, tegin kokkulepe lastega (kokkuleppest oli asi siiski kaugel - teatasin neile, et tänasest päevast on kord nii!). Iga laps sai omale kaks puud, millede eest vastutab. Õunad peavad olema korjatud. Õigluse huvides pean siiski lisama, et mullegi jäi üks puu.

Kindlasti tekib nüüd küsimus, millega ma kogu selle vahepealse aja olen tegelenud? Tuhande ja ühe asjaga. Valmis on maja ümber mõlemad terrassid! See aastate pikkune saaga on jõudnud selle suvega oma õnneliku lõpuni. Peaaaegu lõpuni - tegemata on veel piirded ja üks trepp. Ja värvima peaks ka kunagi. Samuti on minu väike armas maja saanud veel armsamaks ka see läbi, et tal on nüüd uhiuued punased vihmaveerennid ja valgustus. Ning valmis on minu uus ja uhke maasikaring! Samuti on rajatud juba üks terrassi ümbruse peenar. Aga jah, roosipeenar ootab ikka veel oma aega (ehk siis väikese terrassi trepi valmimist). Ma olen jah, väga tubli olnud. Ja kindlasti olen ma seda jätkuvalt, saates korda veel palju asju!

Õitsejaid on kahjuks minugi aias sügiseselt vähe. Kuid suure panuse annavad selleks floksid ja hambuline kobarpea. Natukene on mul ka krüsanteeme. Ning väga ilusasti õitsevad veel purpur-siilkübar, elulõngad, missuuri kuningakepp, väike murtudsüda, liatrised, mõned astilbed ning sügisene emajuur. Kevadel ei pannud ma maha ühtegi gladiooli ning seetõttu ei ole mul neidki. Üllatavalt iseendalegi avastasin, et mul ei ole aias ka sügiskrookuseid. Ostes nagu ikka sügiseti lillesibulaid lisasin oma ostukorvi sellel aastal ka krookused. Ja loomulikult olid enamus ostetud sibulatest tulbid. Nende valikki meie aiapoodides on paari viimase aastaga muutunud uskumatuks. Jaa, tulbid on võitnud mu südame ja saanud minu jäägitu armastuse. Kui ma oleksin väga rikas, ostaksin ma igal sügisel koormate viisi ainult tulbisibulaid, ning minu aias lainetaksid kevaditi leebes tuules suured tulbiväljad. Oleks ju kaunis? Unistamine on samuti väga ilus. Ja varsti peab hakkama mõtlema ka sellele, et kõik need kokku ostetud lillesibulad tuleb maha panna. Ja et see on minu töö.