Saturday, January 6, 2018


Vabriku talu aiapäevik, 56 osa!

Ei ole ühtki palvet, mida peast
ma teaksin päriselt.
Ei ühtki lohutust.

Kuiv valgus,
nii et silmadel on valus -
on´s see mu osa
tummast tohutust?

Kui lummus katkes,
mõtlesin, et suren.
Ei surnud.
Siiamaani imestan.

Nii õhuke
on kujutluse kile.
Säält kumab läbi
tühjus pimestav.

Doris Kareva

Käisin täna aias. Vihma sadas. Tegelikult tahtsin riisuda. Jah, mul on ikka osa aiast sügisest peale riisumata. Aga vihm oli liiga suur. Võtsin siis kaasa fotoaparaadi, et teha mõned pildid. Mingi aeg tagasi sain endale uue aparaadi. Ning mingi aeg tagasi, kaugel Eestist, oli hetk aega, et süveneda sellesse ja õppida tegema makrofotosid. Nüüd tahtsin seda proovida. Jalutasin oma aias ringi, otsisin hetki ja kohti, kust teha mõned fotod. Vihma sadas endiselt. Mingil hetkel läks vihm üle lumeks. Või lörtsiks. Kes seda ikka täpsemalt teab? Kõik tundus esialgu nii trööstitu, et pidin juba peaaegu loobuma oma pildistamise üritusest. Sest mis pilte ma peaks ikka saama sellest kohutavast pimedusest ja hallusest, mis maad valitseb? Isegi keskpäeval?

Proovisin siiski. Olen alati hinnanud rohkem üldvaateid aiast. Kompositsioone. Lillede, põõsaste ja puude gruppe. Need olid nüüd mässitud kõik õhus hõljuvasse veest raskesse uttu. Jäi üle ainult trügida oma aparaadiga iga õie, oksa, marja, käbi või veetilgale nina alla. Vaadata oma aia asukaid hoopis teiselt tasandilt. Natukene oli see isegi minu jaoks harjumatu. Olen küll tuttav iga taime eluga igal tasemel. Vahet pole, kas tegemist juurte, lehtede-okste või õite-viljadega. Aga seda natukene teisest vaatenurgast. Hoolitsemise poole pealt. Alati vaadanud pilguga, et leida midagi, mis pole hästi. Midagi, mis vajaks parandamist, kõpitsemist, toetamist. Mõni õis, mis longu vajanud ja vajab toestust. Mõned juured, kust vesirotid jälle mulla ümbert ära ajanud. Otsinud enamus aega vigu. Midagi, mis oleks halvasti, et seda siis parandada.

Täna aga püüdsin leida just seda ilusamat ja esinduslikumat poolt. Seda, mis on hästi. Mis pakuks silmale ilu. Ja selleks pidin ronima käpukil roosipõõsastesse takerdudes okastesse. Kükitama, põlvitama, istuma ja roomama. Otsisin peidetud ilu. Mida polegi nii kerge märgata selle tohutu halluse seest, mis meie jaanuarikuus hetkel valitseb. Kui ma vaatan aknast oma aeda, siis kõik on justkui hall. Aeg-ajalt ka beež. Mõnikord pruun. See on isegi hästi. Sest tavaliselt lahkun ma siit hommikul pimedas ja saabun tagasi õhtul pimedas. Valitsev värv on must, tumesinine ja tumehall. Veidikest leevendust pakuvad need mõned päevad, kus on maa olnud valge. Lumi on olnud mõnedel päevadel maas. 

Ja ometigi on sellel talvel valgust minu aias isegi öösel. Sai suve jooksul teostatud üks minu pikaajalistest unistustest - mu aed on nüüd valgustatud! Ma ei pea enam pimedas keldrisse minekuks taskulampi kasutama. Minu uhke kividest tee maja ukse eest garaaži ja saunani on saanud endale imeilusad laternapostid. Mis hämaruse saabudes süttivad ise ning päeva valgenedes kustuvad. See valgus ei suuda aga asendada lume valevust. Ja külma. Külma, mis teeks korraga õhu klaariks, selgeks ja läbipaistvaks. Mis külmutaks selle igavese ja lõputu vee ning niiskuse. Kuid ega meil pole siin midagi teha - see, mis meil hetkel on, on ainus, mis meil on. Pole meil teistsugust kliimat. Ja ega me seda tegelikult ei tahakski. Nii ma siis otsisingi oma aias külmast kangete sõrmedega seda peidetud ilu. Ja olin suhteliselt lootusetu.

Esialgu. Aga siis ma märkasin, et tegelikult on mu aed väga värviline. Esimene, mis muidugi igast aianurgast pilku püüab, on minu maja. See on teine suve suurprojekt. Sai värvitud üle elumaja. Kõik teised hooned said juba varasemalt omale uue värvitooni. Puukuur, saun-kelder-garaaž ning laste mängumaja on juba mitu aastat uhkeldanud kena kollase ja punase kuuega. Nüüd sai siis ette võetud viimane, ent kõige töömahukam hoone. Tõsi, esimene korrus on suures osas teist korda veel värvimata ja enamus akna- ja ukseraame on samuti punaseks tegemata. Kuid tulemus on näha! See, milline hakkab kõik välja nägema järgmisel suvel. Siis, kui ma jõuan värvimisega lõpule. Oh, kuidas mulle juba ette meeldib see tulemus! Ma naudin juba ette seda pilti, mida ma tegelikkuses näen ilmselt alles järgmisel suvel. Kui hästi läheb.

Aga peale värviliste hoonete hakkasin ma üsna varsti märkama ka muid värve. Et ei olegi ainult hall ja pruun. On kõiki värve. Ja neid on palju. Ja need on isegi meeldivamad ja maitsekamad kui kevadisel, suvisel või sügisesel ajal. Praegu on värvid harmoonilised. Sellist harmooniat ja kooskõla muul ajal väga ei kohta. Kõik sulab kuidagi ühte. Üks värv läheb üle teiseks. Ja teine kolmandaks. Ja nii edasi ja nii edasi. Ja kõik need värvid on kaetud ühtlase halli looriga. Mis muudab nad  veel salapärasemaks. Nad justkui ei näitakski oma ilu ja toone ja varjundeid hea meelega ja vabatahtlikult. Sa pead nägema vaeva! Ise otsima ja ise leidma. Seda valgust ja varje, neid värve, mis jäävad alles pärast sügises suremist. Kui ühtäkki tundub, et viimnegi leht on puult alla kukkunud, viimne hiline õis närtsinud ning iga viimane vili korjatud. Siis, kui tundub, et mitte midagi enam ei ole.

Midagi on aga alati. Tuleb ainult harjuda ja leppida sellega, et igal sügisel sureb meie aias kõik ja igal kevadel tärkab jälle uus elu. Pole veel juhtunud, et kevad oleks jäänud tulemata. Nagu pole veel juhtunud, et hommikul jääks päike tõusmata. Me mõnikord lihtsalt ei näe teda. Päevade, nädalate ja kuude viisi. Olemas on ta ometi. Eks see ongi see, mis meidki sunnib igal hommikul jälle kottpimedas üles tõusma. Tegema oma väikeseid ja suuri toimetusi. Teadmine, et kord on see päike jälle olemas ja ühel hommikul ta ärkab enne meid. Isegi mitte niivõrd teadmine. Kui just lootus.