Tähepuu varjata on minu metsad,
mütsitöökojad, öömajad, kõrtsid,tähepuu varjata mu ajutised tsirkused,
tähepuu tüvve Su nime nokitsen,
kullake, täna ja alati.
Päike poseerib tähepuu taustal,
kullake, täna ja alati.
Kaljukitse kergus, vähi väsimatus
ühe oksa küljes; kalad ja veevalaja.
Armunud skorpion käib neitsiga käsikäes,
käib neitsiga ringi kui džentelmen.
Kaksikud teineteist kaalumas.
Tähepuu varjata kõik minu varemed,
kastanipuistud, mis puistavad siilikesi.
Kõik oma kaevandused, kõik oma kaevikud
uuristan tähepuu juurte vahele,
kullake, täna ja alati.
Paul-Erik Rummo
Hommikuti ei raatsi ma enam kodust lahkuda. Istun autos ja imetlen kogu ilu enda ümber. Ning mõtlen, et aiaomanikel võiks olla keelatud suvel tööl käimine. Et oleks selline lisapuhkus. Kohustusega teostada vajalikke töid oma aias. Võib tunduda hirmsa kohustusena? Vastupidi! Üks andunud aiaomanik võtaks seda õnnistusena. Kaevaks, rohiks, kastaks, tariks kive ja taimi, istutaks, kaevaks jälle välja, istutaks uuesti, niidaks, pügaks, tassiks, too ja teeks. Varavalgest hilisõhtuni.
Aed aga avaldab oma tänu vaikselt ja pikkamööda. Mõnikord väga pikkamööda. Viis aastat tagasi istutasin ühe õunapuu kõrvale roniva hortensia. Viis aastat on ta seal kasvanud ja kosunud ja roninud mööda puud kõrgemale. Pikkuse venitanud juba kolmele meetrile. Ja nüüd - alles nüüd! - on tal küljes esimesed õiekobarad. Ilusad ja suured. Lausa majesteetlikud. Käisin ikka igal kevadel teda lootusrikkalt uurimas, et äkki see aasta on see õige. Aga ei midagi. Viis aastat ei midagi. Ja nüüd on äkki see õige aasta. Korraga on tasa kogu see pikk ootamine ja lootmine. Küll see aiapidamine nõuab alles kannatlikkust ja pikka meelt!
Selles valguses mõtlesingi ühel hetkel sellele, et kelle jaoks ma siis kõike seda teen? Mäletan oma vanaema, kes korrutas kogu aeg, et kõik on meie; laste; heaks ja hüvanguks. Ausalt öelda, minu poolest oleks ta võinud sellel hetkel kõik selle tegemata jätta. No ei oska üks laps hinnata selliseid asju õigesti. Eriti veel juhul, kui tema vaatevinklist, tundub see pigem sunnitöö kui hüvena. Rohides nii mõnigi kord vihaga kartuleid, kui sõbrad-tuttavad veetsid oma suvepuhkust rannas käies, oli mõttetu loota, et ma võiksin arvata nagu oleks see kõik kuidagi minu enda pärast. Ning nii mõnedki käimata jäänud kohtamised kiire heinateo pärast, ainult süvendasid minu trotsi ja vastumeelsust selle kõige suhtes. Klomp kurgus ja pisarad silmis ei tekita just armastust antud olukorra vastu. Maale minemine võrdus asumisele saatmisega. Sest sellega kisti mind välja minu tavapärasest keskkonnast ja seltskonnast. Kindlasti oli olukord hoopis teine maal paikselt elavatel inimestel. Nendele oligi see nende igapäevane keskkond ja tutvusringkond. Minule, kes aga igapäevaselt elas linnas, käis koolis linnas ja kelle kõik sõbrad-tuttavad olid linnas, tundus see äärmise ülekohtuna.
Nii jäingi mõtlema, et kelle jaoks siis mina ikkagi oma aeda pean? Kas ka laste jaoks. Loomulikult on neil tore seal ringi joosta, alati võimalus õue minna. Mets lähedal, üldse kaunis koht, puhas õhk (linnas olles ütlevad nad alati, et seal haiseb!), vaikus ja linnulaul. Marjad ja õunad oma aiast. Keemiavabad moosid ja mahlad. Kõlab kui paradiis, mida tahetakse just luua oma laste, kui kõige kallima vara, tarbeks. Tegelikkuses on asi siiski natukene teistmoodi. Iseenda jaoks teen seda. Ainult iseendale. Sest mulle meeldib see. Teeme me kõik oma head ja halvad teod siiski ainult endale. Ja kuna me teeme kõike siiski ainult iseenda pärast, siis ei saagi me eeldada, et meie ümber olevatele inimestele see automaatselt meeldib. Et nad jagaksid kõiki meie vaateid ja arusaamu. Igal ühel on õigus endal otsustada, mis talle meeldib, ka lapsel. Meie võimuses on ainult suunata ja proovida tekitada huvi teatud tegevuste vastu. Mitte jõuga sundida. Ja kui see huvi siis ikkagi tekib, on rõõm seda suurem!
Jõumeetod minu puhul viis selleni, et ma kümme aastat lausa vihkasin igasugust aiaga seotud tegevust. Väga vaikselt ja pikkamisi hakkasin ma oma aias alles avastama aianduse häid ja meeldivaid külgi. Avastan neid järjest edasi. Ikka enda jaoks! Täna ja alati. Ja alles nüüd, vaadates tagasi oma lapsepõlvele, olen ma õppinud hindama seda väärtuslikku kogemust. Seda, et mul on oskus tööd teha. Mul on teadmised ja oskused, mida tänapäeval on väga keeruline kuskilt veel saada. Olen nüüd tänulik oma vanaemale, kes on õpetanud mulle väga palju. Alates kudumisest ja lõpetades lehmalüpsmisega. Sekka veel kannatlikkust ja mõistmist. Armastust maa ja looduse vastu. Ning tasakaalu. Kõiges ja endas.
