Vabriku talu aiapäevik, 46. osa!
KODUD KASVAVAD KODUDEKS.
Maja ei ole midagi.
Tuba ei ole tühjagi.
Kodu on muus.
Kodud kasvavad kodudeks
aegamööda.
Kui ussaia teelehed
või asfaldist õuemaa
kuletud, juletud kõrred
on haardunud südame külge,
kui süda on juurdunud
rohukamarast, kivist ja asfaldist läbi,
kui süda on juurdunud põhjaveeni,
siis oled kodus.
Kodud kasvavad kodudeks
märkamatult.
Sügisõhtutes lendavate lehtede läbi.
Pilvede rännu läbi
üle magavate maastike.
Päevast päeva, aastast aastasse.
Pidevuse läbi.
Mõne pilgu,
mõne puudutuse läbi.
Teelesaatja hüvastiviipe läbi
hommikust hommikusse.
Oksakäe läbi, mis koputab aknale,
luine ja raagus, lumes ja hämaras,
pungas, õides ja lehtes
ja sügisel õunad peos.
Ka majad juurduvad
ja toad ajavad võrseid.
Ka majad õitsevad.
Ka majad puistavad seemneid,
kui nad on kasvanud
kodudeks.
Ellen Niit.
Kui ma hommikul kodust lahkun, sosistan ikka endamisi:"Head aega, minu kodu!". Ning õhtuveerel saabudes, tervitan teda rõõmsalt:"Tere, kallis kodu. Nii tore, et Sa mind ikka ära ootasid!" Muidugi ta ootab. Nii nagu täna. Nii alati.
Kodust lahkudes jalutan tiiru oma aias ja tubades. Ma tahan veenduda, kas minu kodu on sellises korras, mis sobiks minu naasmiseks. Mulle meeldib tulla koju siis, kui toad on puhtad ja valged. Iga minu lahkumine on nagu ettevalmistus järgmiseks koju tulemiseks. Kui ei lähe kunagi kodust ära, ei saa ka kunagi koju tulla. Koju tulemine on aga hea. Astud vaikselt aeda. Mööda kiviteed. Näe, selle kivi panemine läks natukene viltu, nüüd jala all tunda. Aastaid. Selle teise kivi all oli sisalik. Ning viimast ja kõige suuremat kivi hunnikust võttest, põgenes ehmunud nastik metsa poole. See kõik püsib meeles. Ukseesise õunapuu all magas alati pesamuna vankriga, hiljem kiikus seal tema kiik, nüüd istub ta puuvõras, paistmata lehtede vahelt väljagi. Linnupesa on alati müüriäärel. Siil käib alati sama rada pidi. Ning minule on tuttav iga millimeeter siin. Iga rohulible, iga kivi on kasvanud südame külge.
Olles nädalakese kodust ära, on maja ikka sama koha peal. Toas ikka asjad samas kohas. Kõik on nii nagu tean olevat. Aias on aga hoopis teised lood! Mitte ükski asi ei ole samamoodi nagu lahkudes. Muru on kasvanud väga pikaks. Mutid on võtnud ette kiusaja ära olles tõsise rände. Nad on kolinud kolm tiiru ümber maakera ja igaks juhuks veel ühe peale kauba. Ära õitsenud on kõik lilled, mis lahkudes olid õitemeres. Õide on puhkenud sootuks uued. Vihm on peksnud laiali nii mõnegi puhma. Maasikad on söömata. Salat on söödud. Tigude poolt. Punase sõstra põõsad on tühjaks tehtud. Tundub, et lindude poolt. Vaarikad on valmis saanud. Samuti mustad sõstrad. Redised on ussitanud. Linnupojad on pesast välja lennanud. Tundub, et kõik mu aia asukad on vahetanud kellegagi kohad. Kes või mis kellega, ei saa ainult hästi aru.
Kas leiduks keegi, kes selle unustatud aia jälle kätte võtaks? Korrastaks natukene siit ja sealt. Niidaks muru, köidaks kokku mõned lilled. Hakkaks päevaks-paariks mutitaltsutajaks. Peletaks nad tagasi endistesse piiridesse. Ning hoiaks neid edaspidigi kindlalt vaos. Sööks maasikaid ja vaarikaid ja musti sõstraid. Ei tea. Mina igal juhul kavatsen istuda toas vihma eest varjul. Kui vihm ühel ilusal päeval lakkab, küllap siis leidub ka keegi, kes jälle minu aias toimetab. Rõõmsalt ja õnnelikult!