Vaikselt, vaikselt on ligi hiilinud sügis. Kalendri järgi kestab küll suvi, aga sügis on ometi kohal. See muutumine ja aastaaegade vaheldumine toimub nii tasa ja märkamatult, et panemegi seda tähele alles siis, kui avastame ennast endiselt õhukeses kleidis tuulisel rannal külmast lõdisemas. Ning siis mõtlen küll, et tegelikult panin neid märke tähele juba varem. Aga ma ei tahtnud neid näha! Ei tahtnud veel loobuda ilusast suvekleidist. Ei suutnud loobuda veel suvest. Kuid vaikselt hakkan harjuma minagi mõttega, et suvi on selleks korraks jälle läbi. Et nüüd ootavad ees teist laadi toimetused ja tegemised. Aga minu hinges kestab suvi ikka edasi, olgugi ta pakitud paksu kampsunisse ja pikka salli!
Minu aedagi on sisse kolinud sügis. Lilled enamuses õitsenud, marjad korjatud. Jäänud veel sügisesed koristustööd ning õunad. Igal sügisel ohkan õnnetult, et oleks neid õunu ometi järgmisel aastal vähem. Aga ei ole. See tõttu olengi võtnud lihtsalt puid vähemaks. Kuigi mäletan oma vanaema aeda, kus õunapuud kandsid saaki üle aasta. Mõnel aastal olid puud lausa sedavõrd tühjad, et vanaema käis meile, lastele, küla pealt õunu toomas. Minu aias sellist asja ei juhtu! Minu puud on igal aastal õunte raskuse all lookas. Ainuke variant ongi neid vähemaks võtta - see aitab liigse saagikuse vastu kindlalt. Olles õunte korjamisest praeguseks hetkeks juba täielikult tüdinenud, tegin kokkulepe lastega (kokkuleppest oli asi siiski kaugel - teatasin neile, et tänasest päevast on kord nii!). Iga laps sai omale kaks puud, millede eest vastutab. Õunad peavad olema korjatud. Õigluse huvides pean siiski lisama, et mullegi jäi üks puu.
Kindlasti tekib nüüd küsimus, millega ma kogu selle vahepealse aja olen tegelenud? Tuhande ja ühe asjaga. Valmis on maja ümber mõlemad terrassid! See aastate pikkune saaga on jõudnud selle suvega oma õnneliku lõpuni. Peaaaegu lõpuni - tegemata on veel piirded ja üks trepp. Ja värvima peaks ka kunagi. Samuti on minu väike armas maja saanud veel armsamaks ka see läbi, et tal on nüüd uhiuued punased vihmaveerennid ja valgustus. Ning valmis on minu uus ja uhke maasikaring! Samuti on rajatud juba üks terrassi ümbruse peenar. Aga jah, roosipeenar ootab ikka veel oma aega (ehk siis väikese terrassi trepi valmimist). Ma olen jah, väga tubli olnud. Ja kindlasti olen ma seda jätkuvalt, saates korda veel palju asju!
Õitsejaid on kahjuks minugi aias sügiseselt vähe. Kuid suure panuse annavad selleks floksid ja hambuline kobarpea. Natukene on mul ka krüsanteeme. Ning väga ilusasti õitsevad veel purpur-siilkübar, elulõngad, missuuri kuningakepp, väike murtudsüda, liatrised, mõned astilbed ning sügisene emajuur. Kevadel ei pannud ma maha ühtegi gladiooli ning seetõttu ei ole mul neidki. Üllatavalt iseendalegi avastasin, et mul ei ole aias ka sügiskrookuseid. Ostes nagu ikka sügiseti lillesibulaid lisasin oma ostukorvi sellel aastal ka krookused. Ja loomulikult olid enamus ostetud sibulatest tulbid. Nende valikki meie aiapoodides on paari viimase aastaga muutunud uskumatuks. Jaa, tulbid on võitnud mu südame ja saanud minu jäägitu armastuse. Kui ma oleksin väga rikas, ostaksin ma igal sügisel koormate viisi ainult tulbisibulaid, ning minu aias lainetaksid kevaditi leebes tuules suured tulbiväljad. Oleks ju kaunis? Unistamine on samuti väga ilus. Ja varsti peab hakkama mõtlema ka sellele, et kõik need kokku ostetud lillesibulad tuleb maha panna. Ja et see on minu töö.
No comments:
Post a Comment