Ma vaatan taevast, arvata ei oska,
kas pilvedes on vihm või juba lumi.
Kuid järsku sügiskohinatest kostab
metsmesilase tume sumin,
ta vastutuulest raske lend.
Ja rahulikult, vana mehe jõuga
siis tumepunasesse lõvilõuga
ta surub end
veel korraks ...
Vaprana ja visana
tuult trotsib tema habras tiib.
Ja viimset mett
veel viimse pisara
ta oma hämardunud pessa viib.
Mart Raud
Minu jaoks on sügisel palju tähendusi. Sügisel on mul sünnipäev. Sügis tähistab minu jaoks ikka veel uue aasta algust (kuigi koolist on nii mõnedki aastad möödas). Sügis on vaiksest jäämise ja endasse süüvimise aeg. On aeg mõelda lõpuni oma mõtted ja leida üles need, mis suvises pillerkaares kaduma läinud. Kui loodus annab sügisel endast kõik, heites endalt viimsegi rüü, siis mina hakkan ennast kild haaval kokku koguma. Kogun kokku ja talletan oma mõtetes suvised naeratused, pilgud, päikesekillud ja ilusad hetked. Lõhnad, hääled ja pildid. Kõik vikerkaared, kõik vihmad, kõik päikesetõusud ja -loojangud, kõik mered ja järved, kõik metsad ja laaned, mida suvi mulle pakkus. Kogun need kõik kokku ja hoian neid. Läbi pimeda hilissügise ja külma talve saadavad nad mind siis kevadeni välja. Iga suvine pilt, lõhn või hääl, mis meenub keset külma ja pimedat aega, viib mind lähemale valgusele ja soojusele.
Oma aedagi olen hakanud talveks ette valmistama. Aia tagant niitsin viimast korda muru. Korjasin puude alt viimased õunad. Rohisin viimast korda lillepeenraid. Korrastasin viimast korda vana maasikapeenra. Köögivilja ja maitsetaimepeenar on tühjaks tehtud ning läbi kaevatud (eelmisel sügisel jäigi see mul tegemata). Lillepeenardes olen teinud viimased ümber paigutused selleks aastaks. Ning istutatud on üks soolopuudest, mida ma ei suutnud kuidagi välja valida. Lõpuks osutus selleks õnnelikuks tiivuline kikkapuu! Ja jäänud ongi veel ainult üks puu valida. Kuid ega see ei tähenda, et see valiku lihtsamaks teeks.
kas pilvedes on vihm või juba lumi.
Kuid järsku sügiskohinatest kostab
metsmesilase tume sumin,
ta vastutuulest raske lend.
Ja rahulikult, vana mehe jõuga
siis tumepunasesse lõvilõuga
ta surub end
veel korraks ...
Vaprana ja visana
tuult trotsib tema habras tiib.
Ja viimset mett
veel viimse pisara
ta oma hämardunud pessa viib.
Mart Raud
Nüüd on siis sügis ametlikult alanud. Kuigi natukene nihkes on need looduse aastaajad ja kalender. Kui kalendri järgi algab suvi, siis mõnel aastal tegelikult on ta juba läbi. Ning kui kalender tähistab sügise algust, siis aknast välja vaadates kisub rohkem nagu talve poole.
Aga sügis on kaunis! See värvidemäng minu akna taga ja kaugemal mõisa pargis on uskumatu. Kõik need kirevad puud ja põõsad saaksid nagu aru, et varsti on lõpp käes. Tuleb veel võtta viimast ning anda endast kõik. Enne vaikset hääbumist ning suikumist talveunne antakse viimane ning kogu hooaja uhkeim etendus!
Minu jaoks on sügisel palju tähendusi. Sügisel on mul sünnipäev. Sügis tähistab minu jaoks ikka veel uue aasta algust (kuigi koolist on nii mõnedki aastad möödas). Sügis on vaiksest jäämise ja endasse süüvimise aeg. On aeg mõelda lõpuni oma mõtted ja leida üles need, mis suvises pillerkaares kaduma läinud. Kui loodus annab sügisel endast kõik, heites endalt viimsegi rüü, siis mina hakkan ennast kild haaval kokku koguma. Kogun kokku ja talletan oma mõtetes suvised naeratused, pilgud, päikesekillud ja ilusad hetked. Lõhnad, hääled ja pildid. Kõik vikerkaared, kõik vihmad, kõik päikesetõusud ja -loojangud, kõik mered ja järved, kõik metsad ja laaned, mida suvi mulle pakkus. Kogun need kõik kokku ja hoian neid. Läbi pimeda hilissügise ja külma talve saadavad nad mind siis kevadeni välja. Iga suvine pilt, lõhn või hääl, mis meenub keset külma ja pimedat aega, viib mind lähemale valgusele ja soojusele.
Oma aedagi olen hakanud talveks ette valmistama. Aia tagant niitsin viimast korda muru. Korjasin puude alt viimased õunad. Rohisin viimast korda lillepeenraid. Korrastasin viimast korda vana maasikapeenra. Köögivilja ja maitsetaimepeenar on tühjaks tehtud ning läbi kaevatud (eelmisel sügisel jäigi see mul tegemata). Lillepeenardes olen teinud viimased ümber paigutused selleks aastaks. Ning istutatud on üks soolopuudest, mida ma ei suutnud kuidagi välja valida. Lõpuks osutus selleks õnnelikuks tiivuline kikkapuu! Ja jäänud ongi veel ainult üks puu valida. Kuid ega see ei tähenda, et see valiku lihtsamaks teeks.
Mis siis veel on vaja teha? Korra niita muru aias, panna maha mõned tulbisibulad, lõpetada pooleli olevad asjad. Ning kui siis päris külmaks läheb ja külm kõik ära võtab, tuleb see suvine ilu jälle kokku korjata ning komposti vedada. Nii see ring käib! Õnneks on sinnani natukene veel aega. Ja praegu õue vaadates on seal näha isegi mõningaid lilli õitsemas: alpi astrid, kukeharjad, krüsanteemid, elulõngad, maranatelgi veel viimased õied.
Ja seda ilusat sügist, mis meil praegu on, tuleb nautida viimase võimaluseni. Me kõik peaks võtma endale natukene aega, et minna hetkeks jalutama. Ei ole midagi mõnusamat sügisesest kargest päikeselisest hommikust, jalutades pargis vanade puude all, mahalangenud lehed jalge all krabisemas. Ja mitte ainult jalge all: jalad upuvad peaaegu põlvini kirjudesse lehtedesse. Neid saab jalgadega õhku loopida, nendega saab lehesõda mängida, nende alla võib enda kasvõi ära peita. Uskuge mind, tegin seda täna hommikul, ning teen seda igal aastal. See on minu väike sügisene rõõm! Proovige järele!
No comments:
Post a Comment