Vabriku talu aiapäevik, 35. osa!

Sa lähed - tee hargneb lahti,

tärkab pervedel sinililli.

Ja sõuab ja sõuab üle pea

kergeid heledaid kevadpilvi.

Istud kivile aianurgas,

kus laps kord Jumalat palus.

Juba õilmeid pillavad kirsipuud,

kuis on see nii ilus ning valus.

Tuleb minna - maikuu on möödas

ja kevadest varsti saab suvi.

Kaugelt tagasi tuli unistus,

rännult väsinud valge tuvi.

Jaan Kaplinski

Maikuu on kohe varsti möödas. Ja kevadest saab suvi. Kahju natukene sellest kevadest. Nagu igast kevadestki. Sest kevadel on kõik veel võimalik. Kevadel on kõik veel ees. Terve pikk suvi on alles kätte jõudmas. Täis plaane, ootusi ja unistusi. On, mida oodata! Aga kui suvi juba käes on, hakkad paratamatult mõtlema sellele, et varsti juba jaanipäev (ja pärast jaani hakkavad päevad jälle lühemaks jääma), siis käes juba juulikuu, augusti lõpp sealt kiviga visata. Ning suvi läbi ongi! See on selline pessimistlikum lähenemine asjale. Optimistlikumalt asja vaadates, tuleks siiski igat hetke eraldi nautida. Ning mitte mõelda sellele, millal see kõik ükskord otsa saab. Naudi päeva!

Mina igal juhul üritan oma aias ka nautida päeva. Mõni kord on see küll väga keeruline. Kuidas sa seda hetke ikka naudid, kui tuhat sääske tahavad sind kogu täiega verest tühjaks imeda ja külm tahab ära võtta ning vihm hoopis maamuna pealt minema pühkida! Mõnikord tundub mulle, et suvi siin Eestimaal eeldab terasest närve ja hobuse kannatust. Aga kõigele sellele halvale vaatamata on siin palju sellist, millest ei tahaks loobuda mitte kuidagi: maikellukeste lõhn aovalguses; toomingalumi; õhtune äike; esimene suviselt soe õhtu ja valge öö; läbi õunapuuõite uuritud pilvelaevad; õitsev mairoos; oma salajane maasikavälu ja kõrre otsa aetud unistus; augusti sumedad ööd; öised autosõidud mööda uduseid teid; ööviiulid ja viiulid öös; jaaniussilaternad. Kumb kaalub kumma üles? Igal ühel meist on siin omad tunnismärgid. Omad väikesed saladused, mis teevad suvest suve.

Iga läheneva suvega tunnen mina, et minu aed kasvab suuremaks. Järjest vähem läheb vaja minu hoolt ja sekkumist. Aed areneb, kasvab ja õpib. Muutudes iseseisvamaks ja enesekindlamaks. Ei kipu ma enam sekkuma iga lilleõie ega taime ellu. Lasen neil olla omapäi. Samas on see nagu preemia mulle suure vaeva eest, mida olen aastate jooksul näinud. Nüüd on hetk nautida selle tohutu töö vilju, mis tehtud. Minu hoolealuste tänu mulle on meeliülendav ja kaunis. Iga kevadega õitseb aina kaunimalt murtudsüda, järjest kirkamaks muutuvad tulbid mu aias. Aina pikemalt püsivad õied kirsipuul. Hüatsintide lõhn aga ajab aasta-aastalt rohkem segamini mu pea.

Natukene pean ma siiski oma hoolealuste heale käekäigule kaasa aitama. Kas või näiteks kevadel lillepeenraid rohides andma neile värskema ilme. Korra olen jõudnud oma lillepeenrad selgi aastal üle käia. Õnneks jõudsin teha seda enne sääskede invasiooni algust. Sääskede kohale jõudes üritasin rohida maasikapeenart. Aga pean nüüd ausalt üles tunnistama, et sellele katsumusele ei pidanud mina vastu. Proovisin siis muru niita. Jälle punkt sääskede kasuks! Järgmisena proovisin maitsetaimepeenart kaevata. Ning kuna kaevamine on suhteliselt kiire ja aktiivne töö, siis nüüd jäin peale mina. Sain peenra korda tehtud ja seemnedki mulda. Aga minu lapsed ei pistnud suures sääsehirmus sellel päeval ninagi ukest välja. Ning kui mina uksest käisin, loeti mulle sõnad peale, et uks tuleb hästi kiiresti kinni tõmmata. Ja üleüldse oleks parem kui ma uksest ei käiks!

Ühel päeval sain ma aga toreda kingituse. Mulle kingiti uhke disainitud käsikultivaator. Väga ilus! Vähemalt minu ja kinkija arvates. Minu poeg arvas küll väheke teisiti. Tema arvamus oli, et see on väga kole. Samas pidasin ma sellist asjakest vaatamata tema ilule (ongi iluasjakene!), praktilisest küljest vaadatuna suhteliselt mõttetuks. Aga võta näpust! Edev disainkultivaator ei töötanud sugugi halvemini kui tavaline, ilma nii väljapaistva iluta tööriistake. Tundub, et ega head tööriista ei suuda isegi disain ära rikkuda.

Nautige päeva!

Vabriku talu aiapäevik, 34. osa!

Mu kevad algab pääle jõulu juba:

neist päiksekiirtest oli ammu puudu,
mis vargsi poevad läbi härmas ruudu,
kus kurb ja pime ootamas mu tuba.

Vist elus kaunimat ei olegi kui - ootus,

sest suveks valmistuma juba algan
ja talve tulisemalt maha salgan.

Mu kevad algab pääle jõulu juba!

Ja valges kleidis nagu pulmaline,

vööl lillekimp meelthurmav lõhnaline,
ma oma päevad kõik tal pühendanud.

Marie Under

Aknast välja vaadates on õues suur kevad. Lilled õitsevad, rohi on pärast suurt vihma muutunud ilusasti roheliseks. Päikegi paistab - vähemalt natukene ja mõnes kohas. Aga kui õue minna, kaob esialgne mulje ruttu. Sest ilm on tegelikult siiski väga külm veel. Huvitav, kas iga aasta on nii, et alguses tuleb kevad kohutava kiirusega. Lumi sulab ära äkki, esimesed kevadlilled on juba ära õitsenud (huvitav, millal ja, kas nad õitsesid üldse?). Kevad tuleb meeletult tormates ja kõike segi paisates. Aga siis jääb ta justkui seisma. Aeg kihutab muidugi edasi. Juba on aprill läbi. Üks silmapilk ja maikuu juba poole peal! Mida aga ei ole, on mõnusalt soojad ilmad ja lõputult paistev päike. Napilt kümme kraadi sooja ja vastikult külm tuul, ei ole ju ometi see, mida sai läbi pika talve oodatud. See ei ole kevad! Minu ettekujutustes on kevad hoopis teistsugune!

Kuid kevadisi töid on soovitav teha vaatamata külmale ilmale. Mina alustasin sellel kevadel täiesti uue (minu jaoks uue, tehtud on seda tööd minu aias ikka ennegi) ettevõtmisega. Otsustasin, et nüüd õpin ära ka õunapuude lõikamise. Alustuseks valisin natukene madalamad puud, et kohe pea ringi ei hakkaks käima ja töö sinna paika ei jääks. Esimese hetkega redelit mööda puu otsa ronides avastasin, et seal üleval ei ole mitte midagi stabiilset. Puu kõigub, redel kõigub. Mina ise kõigun, sellest kõigest tingituna veel rohkem. Ja tuul on seal üleval palju-palju kõvem kui maa peal! Ning ega sinna puu otsa ei ole vaja ka niisama ronida. Seal tuleb hakata nüüd tööd tegema. Esimese hooga puu otsas ringi vaadates ei tundu see üldse olevat sama puu, mille otsa mina ronisin. Tehes endale puu all olles ilusasti selgeks, mida ja kuidas lõigata, tundub nüüd üleval olles tõesti, et ma ronisin lihtsalt vale puu otsa. Aga natukene aega tutvudes oksarägastikuga ülevalt poolt, saab pilt siiski selgemaks. On küll õige puu!

Mul on kaasa võetud kaks töövahendit: oksasaag ja väikesed oksakäärid. Käärid on taskus (loodedavasti ei kuku need ronides alla, sest siis peab neile järele minema). Saag tasku ei mahu, peab suutma ronida ja manööverdada saag käes. Väikeste okste saagimine-lõikamine on väga lihtne. See läheb kiiresti ja probleeme ei tekita. Hoopis teine asi on aga siis, kui on vaja ära lõigata mõni tõeliselt jäme oks. Kõigepealt võtab selle saagimine kole palju aega. Sest asend on väga ebamugav. Üks jalg on redelil, teine puu otsas, ühe käega saad kuskilt oksast kinni hoida ja teisega pead saagima. Ning alati ei pruugi see nii juhtuda, et kinni hoiad vasaku käega, et saagida saaksid paremaga - mõnikord juhtub asi olevat täpselt vastupidi. Kuid lõpuks olen ma suutnud selle vastiku ja jämeda oksa siiski peaaegu läbi saagida. Ja tegelikult alles siis algab minu tõeline õppetund antud valdkonnas. Sest kas oskan mina ette aimata (lihtsalt mõtleminegi sellele oleks olnud alustuseks juba väga hea), kus suunas kukub viimaks alla langev oks? Muidugi mitte! Ning karistuseks sellise ettenägematuse ja mõtlematuse eest, saan ma pool õunapuud otse näkku omale. Õnneks ei saja ma koos maha langeva oksaga puu otsast alla. Ai-ai-ai, küll oli valus! Nina marraskil (Hambad aga kõik suus ja terved! Kontrollitud!), jätkan ma siiski vapralt, sest mina nii kergelt küll alla ei anna. Kui järgmine ja veel suurem oks mulle väga valusasti jala peale kukkunud on, mõtlen hetkeks küll, et äkki oleks siiski olnud targem see ohtlik tegevus lõpetada.

Kuid nendest kahest valusast kogemusest ma siiski õpin midagi. Oskan aimata ette, millal ja kus suunas oks kukub, et ettevaatlik olla ja mitte ise pihta saada. Järgmised puud lähevad juba kergemini. Vaatamata sellele, et nad lähevad järjest kõrgemaks. Varsti tulebki mul otsida välja pikem redel. Ja tegelikult on seal üleval päris ilus: kogu minu aed, mõisapark ning mõisa hoonedki on nagu peo peal.

Linnud on ainult väheke hämmingus. Kassi jaoks olen ma liiga kohmakas ja ilmselgelt ei aja ma linde taga, linnu jaoks olen liiga suur ja laulda ma ka ei oska. Seega ei jäägi neil muud üle, kui ohutus kauguses lihtsalt vaadata ja imestada minu mõttetu tegevuse üle. Oma õppetunni saab aga minu kasski. Kui mina puu otsas olen, on temal kõige targem minna kohe väga-väga kaugele, sest kunagi ei tea, mis siis puu otsast võib pähe sadada. Praegusel juhul oli see ainult mobiiltelefon. Aga oleks võinud olla ka mõni palju raskem ja suurem ese. Niiviisi mööda õunapuid turnimine on ka väga hea trenni eest. Pärast viite õunapuud, ühte verist nina, paistes ning sinist jalga, olen ma igal juhul juba väga osav.

Huvitav, mis töö ma järgmisena võiksin käsile võtta. Väga palju kõrgemale enam ronida ei anna. Kui siis ainult katusele! Aga samas, see tulekski tegelikult varsti ära värvida!