Sa lähed - tee hargneb lahti,
tärkab pervedel sinililli.
Ja sõuab ja sõuab üle pea
kergeid heledaid kevadpilvi.
Istud kivile aianurgas,
kus laps kord Jumalat palus.
Juba õilmeid pillavad kirsipuud,
kuis on see nii ilus ning valus.
Tuleb minna - maikuu on möödas
ja kevadest varsti saab suvi.
Kaugelt tagasi tuli unistus,
rännult väsinud valge tuvi.
Jaan Kaplinski
Maikuu on kohe varsti möödas. Ja kevadest saab suvi. Kahju natukene sellest kevadest. Nagu igast kevadestki. Sest kevadel on kõik veel võimalik. Kevadel on kõik veel ees. Terve pikk suvi on alles kätte jõudmas. Täis plaane, ootusi ja unistusi. On, mida oodata! Aga kui suvi juba käes on, hakkad paratamatult mõtlema sellele, et varsti juba jaanipäev (ja pärast jaani hakkavad päevad jälle lühemaks jääma), siis käes juba juulikuu, augusti lõpp sealt kiviga visata. Ning suvi läbi ongi! See on selline pessimistlikum lähenemine asjale. Optimistlikumalt asja vaadates, tuleks siiski igat hetke eraldi nautida. Ning mitte mõelda sellele, millal see kõik ükskord otsa saab. Naudi päeva!
Mina igal juhul üritan oma aias ka nautida päeva. Mõni kord on see küll väga keeruline. Kuidas sa seda hetke ikka naudid, kui tuhat sääske tahavad sind kogu täiega verest tühjaks imeda ja külm tahab ära võtta ning vihm hoopis maamuna pealt minema pühkida! Mõnikord tundub mulle, et suvi siin Eestimaal eeldab terasest närve ja hobuse kannatust. Aga kõigele sellele halvale vaatamata on siin palju sellist, millest ei tahaks loobuda mitte kuidagi: maikellukeste lõhn aovalguses; toomingalumi; õhtune äike; esimene suviselt soe õhtu ja valge öö; läbi õunapuuõite uuritud pilvelaevad; õitsev mairoos; oma salajane maasikavälu ja kõrre otsa aetud unistus; augusti sumedad ööd; öised autosõidud mööda uduseid teid; ööviiulid ja viiulid öös; jaaniussilaternad. Kumb kaalub kumma üles? Igal ühel meist on siin omad tunnismärgid. Omad väikesed saladused, mis teevad suvest suve.
Iga läheneva suvega tunnen mina, et minu aed kasvab suuremaks. Järjest vähem läheb vaja minu hoolt ja sekkumist. Aed areneb, kasvab ja õpib. Muutudes iseseisvamaks ja enesekindlamaks. Ei kipu ma enam sekkuma iga lilleõie ega taime ellu. Lasen neil olla omapäi. Samas on see nagu preemia mulle suure vaeva eest, mida olen aastate jooksul näinud. Nüüd on hetk nautida selle tohutu töö vilju, mis tehtud. Minu hoolealuste tänu mulle on meeliülendav ja kaunis. Iga kevadega õitseb aina kaunimalt murtudsüda, järjest kirkamaks muutuvad tulbid mu aias. Aina pikemalt püsivad õied kirsipuul. Hüatsintide lõhn aga ajab aasta-aastalt rohkem segamini mu pea.
Natukene pean ma siiski oma hoolealuste heale käekäigule kaasa aitama. Kas või näiteks kevadel lillepeenraid rohides andma neile värskema ilme. Korra olen jõudnud oma lillepeenrad selgi aastal üle käia. Õnneks jõudsin teha seda enne sääskede invasiooni algust. Sääskede kohale jõudes üritasin rohida maasikapeenart. Aga pean nüüd ausalt üles tunnistama, et sellele katsumusele ei pidanud mina vastu. Proovisin siis muru niita. Jälle punkt sääskede kasuks! Järgmisena proovisin maitsetaimepeenart kaevata. Ning kuna kaevamine on suhteliselt kiire ja aktiivne töö, siis nüüd jäin peale mina. Sain peenra korda tehtud ja seemnedki mulda. Aga minu lapsed ei pistnud suures sääsehirmus sellel päeval ninagi ukest välja. Ning kui mina uksest käisin, loeti mulle sõnad peale, et uks tuleb hästi kiiresti kinni tõmmata. Ja üleüldse oleks parem kui ma uksest ei käiks!
Ühel päeval sain ma aga toreda kingituse. Mulle kingiti uhke disainitud käsikultivaator. Väga ilus! Vähemalt minu ja kinkija arvates. Minu poeg arvas küll väheke teisiti. Tema arvamus oli, et see on väga kole. Samas pidasin ma sellist asjakest vaatamata tema ilule (ongi iluasjakene!), praktilisest küljest vaadatuna suhteliselt mõttetuks. Aga võta näpust! Edev disainkultivaator ei töötanud sugugi halvemini kui tavaline, ilma nii väljapaistva iluta tööriistake. Tundub, et ega head tööriista ei suuda isegi disain ära rikkuda.
Nautige päeva!
No comments:
Post a Comment