Vabriku talu aiapäevik, 29. osa!

Päikese väsinud pihud
silusid pärnade päid.
Härdad minekumõtted
ladvalehisse jäid.

Nende all elusaid radu
elusail jalul käid.
Oma näost, oma nimest
sootuks loobuda täid.

Leiad end puude hulgas,
tuulepesade hulgas,
leiad põõsaste hulgas,
linnupesade hulgas.

Puude pikkade varjude
peale ei söanda sa astuda
neil võib ju valus olla,
kui sa nende peal käid.

Paul-Erik Rummo

Sügis on hakanud näitama oma koledamat poolt. Tuul puistab raevukalt laiali lehti, prügi ja kõike muudki, mis ette jääb. Õues ei püsi ükski asi enam oma õigel kohal. Tuules lendavad ringi mahalangenud lehed, liivakasti unustatud mänguasjad, nöörilt rebitud pesu ja õunapuu otsas rippunud kiik on juba ammu puu latva lennutatud. Vaheldumisi sajab vihma, rahet ja lörtsi. Seal, kus enne oli ilus parkimisplats autodele, haigutab nüüd porimülgas. Igasse väiksemassegi nõkku on tekkinud suured porised lombid. Ei tea küll kellele võiksid need meeldida (peale minu laste muidugi)! Kogu maapind on kaetud ühtlaselt mahalangenud lehtedega. Ja neid tuleb aina juurde! Lehesadu kestab ja kestab: kuni on veel kas või üks leht puu otsas. Päevad on muutunud halliks ja uduseks, ning läbi selle udu ei tungi mitte ükski väsinud päikesekiir.

Ja sellele vaatamata on õues ilus. Ilusad on need ringilendavad lehed (prügi muidugi võiks olemata olla), ilusad on needki, mis püsivad veel puul. Ilus on lehevaip, mis katab mu aia. Ilusad on minu õue poriloigud ning ilusad on need hallid ja udused päevad. Mulle meeldib see udu, kuigi läbi udu on väga vähe näha. Samas, mida vähem ma näen, seda rohkem ma tunnen. Tunnen ära kõik selle, mis on minus head ja halbki ei jää märkamata. Ma lasen end läbi raputada tuulel ja pesta puhtaks vihmal. Ja siis jään ma talve ootama. Istun kamina ees ja ootan. Ootan kuni tuleb esimene külm. Ootan kuni tuleb esimene lumi ja esimene lumetuisk. Esimesed tormid ja esimesed talvised tuuled. Ootan kevadeni. Kuni tuleb esimene soe päikesekiir ja mind jälle ellu äratab.

Samas peaks nagu enne talve tegema veel ära palju töid. Selliseid mida tavaliselt ikka tehakse enne külmade tulekut. Aga ma ei taha muuta oma aias praegu mitte midagi. Kõik see, milliseks sügis on praegu minu aia kujundanud, meeldib mulle väga. Ma ei taha mitte ühtki lehte, ega ühtki närtsinud lille korjata kokku, ega viia teise kohta. Miks? Aga sellepärast, et mulle tundub, et ma ei tohi sekkuda sügise plaanidesse. Mul on tunne, et kui ma ka ühe lehe tõstan praegu teise kohta, siis rikub see ära terviku. Millegi õhkõrna, mis minu aias on tekkinud. Ja seda ei saaks enam kunagi tagasi. Kõik see, mis praegu minu aias toimub, on nagu antudki mulle vaatamiseks, jälgimiseks ja arusaamiseks. Ja ma vaatan, jälgin ja loodan, et saan ka aru. Ning säilitan seda hetke, milles minu aed praegu elab ja hingab. Minu aed ootab samuti.

Ja kunagi hiljem, kui mina ja minu aed, oleme lõpetanud ootamise, siis me tegutseme edasi. Mõlemad.