Vabriku talu aiapäevik, 31. osa!

Öö nuuksudes end seina vastu toetab

ja pisarhaaval ruutudele poetab

vihm pikast pintslist musta tinti.

Talv mütsitorbikut koob rohujuurist,
külm surub maasse roostetanud naela

ja vaikus tühjast rästapuurist

nüüd pistab välja pika kaela.

Must kiri kukub taevast vette

ja päike uduvaipa poeb.

Mets paneb härmaprillid ette
ja suve surmaotsust loeb.

Betti Alver

Nüüd on kõik lumed sulanud, külmad külmetanud ning õues jälle leebe sügis. Päike näitab läbi uduste hommikute küll oma hiilgust päev-päevalt harvemini. Aga ometi püsib kindel teadmine, et kõigele vaatamata on ta ikka olemas. Jälgib läbi paksu uduloori meie tegemisi-toimetusi, hoides silma peal meil ja maailmal. Ja kui on juba meil kord selline võimas ja kindel valvur, ei saa maailm kuhugile kaduma minna. Vaid püsib ilusasti paigal, ja laseb meil elada oma pisikest elunatukest täpselt nii, nagu keegi oskab, tunneb ja soovib. Ja samas - teebki see asja keeruliseks - me ei tea alati kindlalt, mida me tahame, soovime, ootame, igatseme ning millest puudust tunneme. Veel enam, me ei ole alati kindlad isegi selles, millised on meie unistused! Oh, küll oleks hea, kui oleks keegi väga tark ja auväärt nõuandja, kes oskaks anda meile ainult häid ja kasulikke nõuandeid. Keegi, kes suunaks meid hella käega ja leebelt õigele rajale, kui oleme teelt eksinud. Kuid ei ole olemas selliseid tarku õpetajaid! Ise peame saama hakkama, ise peame tegema omad valikud, olgu nad siis õiged või valed, head või halvad. Veel enam, ise peame kandma ka nendest valikutest tulenevad tagajärjed. Olgu siis needki head või halvad.

Sama tunnen mina mõnikord oma aias tegutsedes. Küll on keeruline otsustada, kas teha mõni toiming nii või naa. Oleks hea, kui oleks keegi, kes täpselt teab, kuidas tuleb teha. See keegi tunneks mind iga tunde virvenduseni, teaks minu eelistusi viimse kui lillesibula ja rohujuure osas, tajuks iga minu meeleolu ja mõtet õiges noodis ja värvitoonis, oskaks teha õigeid valikuid lähtudes minu ja minu aia ühes hingamise rütmist. Kuid jah, kahjuks ei ole minulgi sellist head nõuandjat. Pean tegema ise oma valikud ja otsused ning kandma nendest tulenevad tagajärjed.

Kas katta kinni roosid siis, kui veel suurt külma ei ole, olles kindel, et külm neid ära ei võta. Külm ei võta. Aga olles plusskraadidega kinni kaetud, kas saan olla kindel, et mädanik neid ei kahjusta. Ootan veel veidi, siis olen kindel, et mädanik mu armsaid roose ei puutu. Aga: kas siis ei tule ootamatu külm, ilma lumeta. Nokk kinni, saba lahti!

Aedniku elu osutub külmade saabudes kohutavalt raskeks. Tundub, et igast viimasest väikesest sammust sõltub kellegi elu. Kellegi, kellele olen ise elu andnud, ta oma aeda hoole ja armastusega istutanud, käies tunde ringi, pott käes, otsides võimalikult parimat paika just sellele imelisele, kaunile, kordumatule ja minu jaoks nii erilisele taimele. Kastnud teda, hoidnud teda, imetlenud teda, armastanud teda, elanud kaasa tõusudele ja mõõnadele tema elus. Ja siis teen ma ühe väikese vea (kuna mul puudub suurepärane tark mees taskus!) ja kõik on läbi. Ma olen tapnud ühe oma armsa hoolealuse, kes ootas minult ainult hoolt ja armastust!

Aga kõikidele nendele tagasilöökidele ja ebaõnnestumistele vaatamata proovin ma alati uuesti. Olen järjekindel, visa, vapper ja tugev. Trotsin kõiki neid looduse vingerpusse ja proovile panemisi ning alustan ikka ja jälle nullist. Teen seda teist, kolmandat, kümnendat ja tuhandedat korda, jätmata jonni ja vägikaika vedamist emakese maaga. Ja ma usun, ma olen kindel ja väga veendunud, et lõpuks pärjab minu pingutusi edu.

Sest teisiti ei saakski see ju olla. Iga lill, iga põõsas, puu ja taim minu aias loodab minu peale. Nende jaoks olen mina see suur ja tark, kes oskab, suudab, viitsib ja tahab. Kes saab hakkama ka võimatuna näivate asjadega, ajab korda kõik, mis vaja. Ja kes hoolib ka kõige väetimast rohuliblest ja annab talle oma armastuse.