Kui hea on olla rõõmus ja hingepiinata
ning teha rumalaid laule
ilma punase viinata.
Ja näha avasilmi
narre unenägusid
ning kuulda lumises metsas
lahkelt kukkuvaid kägusid.
Lasta igal männil ja lepal
ennast lumega loopida
ning naerdes lumest ja kõigest
jälle puhtaks end rookida.
Ellen Niit
Lumi, lumi, lumi ... Kõikjal kuhu silm ulatub ainult lumi - üleval ja all, ees ja taga, ümberringi ainult lumevalgus. Helendav lumi, külm lumi, ilus ja kummaline lumi, lummav ja sätendav lumi. Jala all krudisev lumi ja puudelt alla langev lumi. Lumi, millesse teha ingleid ja lumi, mida püüda pihkudesse. Lõpuks ometi on meil lumi. Lõpuks ometi on meil teda väga-väga palju. Jätkub kõigile ja kõigeks.
Aias ei olegi mul enam peale lume mitte midagi. Peast on pühitud viimnegi mälestus möödunust. Jäänud on ainult praegune hetk ja lumi. Ning see hetk on pikk kui igavik. Mulle tundub, et see on kestnud aastakümneid, kui mitte sadu või tuhandeid aastaid. Minu aed on unustatud terve ilma poolt. Nagu muinasjutumaailm, mis vajunud aegade hämarusse. Maailm, mis ilmutab ennast küll mõnikord meie mõtetes ja unistustes, mida me aga kunagi päriselt ei ole lootnud kohata. Kuid nüüd on ta siin. Minu oma aias. Minu oma silme all. Mulle imetlemiseks, vaatamiseks, katsumiseks ja mällu talletamiseks. Vahel tundub, et seda kõike on liigagi palju - ei jõua enam imestada ega imetleda. Aga ikka teed seda igal hommikul üha uuesti ja uuesti, sest iga algav päev üllatab millegi veel kaunimaga. Mitmeid kordi olen mõelnud, et see hetk või pilt on nüüd täiuslik, enam kaunimaks minna ei saa. Kuid saab, loodus saab alati olla veel kaunim, veel üllatavam ning veel suursugusem!
Ning see vaikus! Vaikus, mis minu aias praegu valitseb on suur ja lummav. Mitte ühtegi häält, mitte ühtegi heli. Ükski oks ei liigu, ükski koer ei haugu. Ja mu kassid ning mu lapsed liiguvad ringi hääletult. Kõik on rahulik, unelev ja malbe. Kogu maa on tardunud. Maailm magab paksu lumevaiba all ja näeb ilusaid unenägusid. Olen mõnikord mõelnud, et millega me oleme küll ära teeninud sellise kingituse pärast kõiki neid poriseid ja lörtsiseid, vihmaseid, halle ja märgasid talvesid. Aeg-ajalt nagu tuletatakse meile ikka meelde, milline peab üks õige talv olema ja välja nägema. Et me siis vahepealsetel soojadel aastatel saaksime tunda suurt lumeigatsust. Et me meil siis oleks meeles see pilt! Selle aasta postkaarditalv!
No comments:
Post a Comment