Vabriku talu aiapäevik, 33. osa!

Kui sügis on surmani läbi

elatud, siis tuleb kevad,

ma usun.

Puud, mis valvavad praegu

me kurbust

avanevad veel korra

valguse imele.

Doris Kareva

Nüüd äkki ongi kevad juba käes. Kogu aeg ikka ootasin ja ootasin teda. Suur igatsus hinges. Kevadeigatsus. Ootus juba omaette oli midagi väga head ja toredat. Nagu eesmärk, mille poole püüelda. Midagi suurt ja kaunist, mis on peaaegu käeulatuses ja samas ikka veel natukene kaugel ka. Väga põnev oli igal hommikul õue piiluda, kas on juba esimesi märke sellest suurest ja kaunist kevadest. Otsisin väiksemaidki tunnuseid kevade saabumisest. Ei suutnud pikka aega aga mitte midagi leida. Ja siis oli see kõik korraga ühel hetkel mul aias. Kohe päris kevad oma lõhna, linnulaulu, sulava lume ja päikesega. Mitte kunagi ei suuda ma seda õiget momenti tabada. Võib-olla kunagi hiljem, aastate pärast. Kui olen rohkem harjutanud! Samas tundub mulle nii mõnigi kord, et ootuselgi on nagu oma aeg. See aeg on omamoodi väga tore. Ning kui siis oodatud hetk kätte jõuab, on nagu natukene kahjugi, et ootuse aeg läbi sai.

Praegu on muidugi suurem osa mu aiast veel lume all. See on natukene naljakas, sest igal pool mujal, kus olen ringi liikunud, on lumi täiesti sulanud. Kuid mitte minu aias! Siin jätkub teda veel pikaks ajaks ma arvan. Aga seal, kus lumi läinud, õitsevad juba lumikellukesed. Ja lainetavad suuremad või väiksemad järved. Mõnes kohas ei paista õied suurtest veelompidest väljagi, aga ometi nad õitsevad. Ei teagi, kas neis üldse on midagi nii erilist. Võib-olla mulle nad lihtsalt tunduvad natukene eriliste lilledena. Või vast teeb see, et nad on esimesed, nad mõne võrra tähtsamaks kui teised kevadised õitsejad. Sest pärast lumikellukesi tuleb neid juba väga palju ridamisi. Krookused, võrkiirised, nartsissid, tulbid ... Lume alt vabanenud krookused ongi kohe-kohe õide puhkemas. Lumikellukestel on aga võimalus särada uhkes üksinduses. Kuigi sellel aastal jääb nende õitsemise aeg vist natukene lühemaks, kuna enamus nende õitsemise perioodist möödus lume all.

Lume alt sulab nüüd iga päevaga igasuguseid huvitavaid asju välja. Talve jooksul kaduma läinud asju, nagu laste kindaid, salle, mänguasju ja muid väiksemaid asju ja asjakesi. Suuremad on juba üles leitud. Talve jooksul jäljetult haihtunud kelk näiteks. Osad minu aiatööriistad, mis sügisel lume tulekul aias laiali olid. Ning kindlasti on lume all peidus nii mõnigi asi veel, mille kadumisest ei pruugi ma isegi mitte teadlik olla veel.

Jah, kevad on küll täies väes, aga ega minu aed üldpildis hetkel väga kaunist vaatepilti ei paku. Kui nüüd lumi kõik ära sulaks ja vesi kõik ära kuivaks. Siis saaks ka aed vast ilusaks. Ja kui siis jõuaks teha korda kõik selle, mis sügisel jäi erinevatel põhjustel tegemata. No ja, vot siis vast on kõik alles väga ilus ja kena.