Vabriku talu aiapäevik, 36. osa!
Valgeil varemeil varased maasikad ...
Vana saarepuu lehtedes tuul.
Valgeil varemeil varased maasikad
ja neil päikesekiired on suul.
Kiired pruunidel käevartel põlevad.
Ülal taeva soesinine laht ...
Üle rõõmsa ja helliku mõlema
naerulapse läks pilvedevaht.
Ja need hellikud hetkeks vaid peatusid,
valgeilt varemeilt noppides marju.
Kohal rõõmsate silmade peatusid
tumevalgete pilvede varju.
tumevalgete pilvede varju.
Leelo Tungal
Õues on suvi. Selline tõeline suur suvi. Kus kuumus on varjutanud kõik mõtted ja soovid. Nagu polekski meil neid enam. Soove ja mõtteid siis. On ainult suur-suur suvine laiskus. Ärkad küll hommikul üles nagu tavaliselt, teed plaane ees ootavaks päevaks. Aga kuhugi need plaanid välja ei vii. Mis tegelikult ongi väga hea. Sest muidu võib juhtuda, et jääks märkamata paljugi ühe suvepäeva ilust. Kõik need kuumad päevad on nagu päikesega ühes rütmis kulgemine. Liigud kui varjuna temaga hommikust peale kaasa ning lased sellel soojusel ja valgusel tungida igasse oma keha rakku. Et kunagi hiljem, külmal ja pimedal ajal, oleks see soojus tunda. Nii ihus kui hinges.
Minu aias on kõik kaunis ja kena. Päike on turgutanud, vihm kastnud ja mina paitanud oma pilkudega kõiki oma hoolealuseid. Käin mööda oma aeda ringi ja mõtlen, et nüüd on kõik nagu tehtud ja korras. Natukene nipet-näpet veel siit ja suts korrastada veel sealt. Ning siis on minu aed selline nagu kunagi oma unistustes nägin. Ning kui see on käes, see hetk, kus kõik on nii nagu peab, siis mina lihtsalt istun ja vaatan. Vaatan ja kuulan ja naudin. Istun hommikuti aias kohvitassiga ja vaatan päikese teekonda. Jalutan lõunase kuumuse ajal puude vilus ja imetlen lindude agarust ja usinust. Kui minulgi seda tahtmist nii palju jaguks! Rüüpan õhtuti rooside lõhnas veini terrassil ja rändan mööda lõputuid radu ja teid läbi maailma. Et siis jõuda jälle tagasi kõige algusesse - oma koju.
Aga samas kui mul on kõik tehtud ja valmis, kas mul siis natukene igav ei hakka. Kui ma aastaid olen aina rajanud, ehitanud, töötanud ja veel kord töötanud. Äkki ma ei saagi elada nii, et ma mitte midagi ei tee? Kas siis aitab mulle ainult muruniitmisest, kevadistest ja sügisestest korrastustöödest, viljapuude lõikamisest? Ega ette ei oksa ju öelda. Kuid kui ei aita, eks ma siis hakkan jälle otsast peale. Pööran kõik jälle pahupidi, tuuseldan oma aia järjekordselt segamini. Et siis hakata korra loomisega uuesti algusest peale.
Oleme selle suve jooksul väga usinalt ehitanud laste mängumaja. Varsti ongi see hetk käes, kus saame öelda, et nüüd on ta valmis. Lapsed ise on ka päris usinalt kaasa löönud ja abi on neist olnud kõvasti.
Oma loomult olen ma väga laisk ja mugav inimene. Mõnes mõttes tuleb see mu tegemistele ja toimetustele isegi kasuks. Otsin alati viise kuidas panna asjad väga väikese vaevaga toimima. Paar päeva tagasi võtsime lõpuks kätte ja tellisime naabritega
mitme peale suure autokoormaga multśi. Iga aed sai endale viis kuupmeetrit seda iga aiapidaja jaoks nii ihaldusväärset materjali. Mis teeb kergeks kõikide peenarde hooldamise ja soodustab laiskust aiapidajate seas. Sest rohima enam ei pea! Mul on olnud võimalus võrrelda multśitud peenra hooldamist. Ning ka vastupidist varianti. Võin oma aia põhjal öelda, et vahe on kordades. Multśiga kaetud peenardega ei ole mul kogu suve jooksul eriti midagi teha. Mõnikord mööda minnes korjan mõne kasvama hakanud imeväikese umbrohu alge üles. See ongi kõik. Aga need peenrad, mida siiani ei ole õnnestunud männikoorega katta, on tulnud mul ikka iga kuu korra põhjalikult üle rohida. Nüüd terendab mul ees aga õnnistatud tulevik - ma ei pea enam üldse rohimisele aega raiskama! Selle asemel võin hoopis lapsed autosse pakkida ja randa sõita.
Võib ainult nad kokku korjata ja teha toormoosiks ja talletada sügavkülma. Ning talvel süüa seda pannkookide ja jäätisega.
No comments:
Post a Comment