Vabriku talu aiapäevik, 40. osa!

Üle hämara, varjudest tume,

õrna ja sinava lume

heidab veerev, kustuv päike

punava läike.

Üle ääreta, lumise välja,

nii tühja ja palja

viib üksik tee

üle jõe,

kus pruunikad pajud

on unesse vajund.

Mööda lõpmata teed

lähevad reed

kuu kahvatul kumal

eha punal, kaugele ...

V.G. Ridala

Talv on käes juba peaaegu kuu aega. Eks ta tuli jälle ootamatult, nagu igal aastal. Kogu aeg oli ikka soe ja sügis. Mina riisusin lehti ja korrastasin aeda, istutasin viimaseid tulbisibulaid. Talv ja külm ja lumi tundus olevat kuskil kaugel-kaugel alles. Mägede taga, hoopis teisel maal ja teistsuguses loos. Üleöö sai see kõik aga kiire lõpu. Tuli esimene lumi ja talv käes oligi. Naljakas on ainult see, et esimene lumi kohe ka maha jäi. Nii ongi minul kuskil selle paksu lume all käru ja reha ja ja labidas ja veel nii mõnigi asi kindlasti. Aga nüüd ma ei saa neid sealt enam kuidagi kätte. Peavad ootama kevade tulekut. Eks nad sulavad koos kevadega ise välja.

Aias ongi ainult lumi. Vaevu võib aimata erinevaid reljeefe. Nende kuju järgi võib siis mõistatada, mis seal all peitub. Ning need päevi kestnud tuisud on vorminud aia täis väga erinevaid ja imeilusaid lumeskulptuure. Üks kaunim kui teine. Lumi ja tuul on avanud minu aias oma isikliku kunstinäituse. Taiesed selles on väga erinevad, ilusad ja õrnad. Imetlema peab neid eemalt ja ettevaatlikult. Ega seal paksus lumes tegelikult väga sumbata ei tahagi. Käid ikka rohkem mööda siledaid ja puhtaks roogitud teid. Ning kogu seda ilu imetled kõige parema meelega hoopis aknast. Sest toas on soe ja mõnus. Teed endale tassi auravat teed, istud kamina ette ja kuulad väljast kostvat tormi. Ja mõtled, kui hea on ikka istuda praegu siin kamina ees ja kuulata akna tagant kostvat tuule ulgumist.

Jah, lumi on tore ja ilus. Aga mitte ainult. Lumi võib ka väga palju pahandust teha, kui teda on liiga palju. Minu aias on selle talve jooksul murdunud ära juba osa ühest kadakast, pool elupuud. Ning kahjudest, mis toimunud lume all ja hetkel välja ei paista, ei saagi aimu enne kui lumi ära sulab. Ning kinni jäid katmata ka kõik minu roosid. Kuigi ega mul neid palju ei ole. Nüüd loodan ainult, et neil on piisavalt paks ja soe kate lume näol olemas. Sest sealt välja kaevama ja kinni katma neid hakata ma enam küll ei viitsi.

Ning saabunud talvega on minu aeda jõudnud ka hulk uusi asukaid. Kõigil ainult üks eesmärk: saada kõht täis! Kitsed söövad puid, jänesed põõsaid, linnud puu otsa jäänud õunu, rebased trepilt kassisööki. Vähemalt jätavad tänulikkusest kassi kimbutamata. Vast ma võin seda ikka loota. Isegi üks põder eksis ühel tuisusel hommikul autoteele ära.

Ainukesed, kes lumest ainult puhast rõõmu tunnevad on minu lapsed. Nad suudavad päeva läbi möllata lumehanges. Vahepeal vahetatakse toas riided natukene kuivemate vastu (natukene kuivemate vastu seetõttu, et need ei ole veel jõudnud eelmisest õues käimisest kuivada) ja siis minnakse uuesti. Ja see, et praegusel aastaajal on pool päeva peaaegu ja teine pool päris pime, ei häiri neid kohe üldse mitte. Seda põnevam!