Vabriku talu aiapäevik, 39. osa!

November heidab lehtedega liisku,

ta tume pilk on tulvil piisku,

torm laksutab ta juustes musta linti.

Öö nuuksudes end seina

vastu toetab

ja pisarhaaval ruutudele poetab

vihm pikast pintslist musta tinti.

Talv mütsitorbikut koob rohujuurist,

külm surub maasse roostetanud naela

ja vaikus tühjast rästapuurist

nüüd pistab välja pika kaela.

Must kiri kukub taevast vette

ja päike uduvaipa poeb.

Mets paneb härmaprillid ette

ja suve surmaotsust loeb.

Betti Alver

Suvi on nüüd selleks korraks maha maetud. Täiesti kindlasti kohe. Hommikul oli lumi maas, lombid jääs. Autouksed kinni külmunud. Autoklaaside kraapimine võttis aega viisteist minutit. Sellist asja ei osanudki nagu ette näha. Ettenägematusel on omad tagajärjed. Hilinemine. Lasteaeda, kooli, tööle.

Kuid kõigele sellele vaatamata oli hommik kaunis. Päike paistis ja säras. Lumi säras vastu. Ja jää säras neist veel rohkem. Kõigest kõige rohkem särasid aga minu lapsed. Lumi, lumi, lumi! Mina vaatasin seda lund ja nägin hetkel vaid õhukest jääkirmet. Veel nägin ma libedat maanteed, lumelabidat, meeletuid miinuskraade, külmunud torusid ja lumme kinnijäänud autot. Nemad vaatasid aga hoopis teistmoodi. Nemad suudavad sellest välja võluda suusarajad, kelgumäed, lumeinglid ja liuväljad. Kõige noorem jooksis tiiru ka tiigi juurde, et vaadata, kas uisutada juba saab. Muidugi ta teab, et veel ei saa. Aga ta teeb seda ikka ja jälle. Igal aastal. See on tema väike rituaal. Pisikene rõõmus tervitus esimesele lumele. Tema "tere tulemast!" talvele.

Ega see praegune väike lumi küll püsima ei jää. Ning soojemaks pidi uuesti minema. Mulle sobib see hästi. Sest minul jäi veel osa aiast puhtaks riisumata. Enamuse olen jõudnud korda teha, aga mõned kohad ootavad siiski alles oma järge. Olen aastate jooksul proovinud selle koristamisega mitmeid erinevaid variante. Alguses tegin sügisel alati kõik korda. Ja kevadel uuesti täpselt sama töö. See on selline ideaalvariant perioodideks, kus on liiga palju aega. Siis proovisin teha ainult kevadel. Sügisel ei teinud midagi. Tuli talv ja lumi, ja kattis kõik koleda kinni. Aga tulid talved, kus lund ei olnudki. Siis see variant ei sobinud hästi, kuna oli kogu aeg liiga kole. Järgmisena proovisin teha kõik sügisel korda. Et siis kevadel ei pea midagi tegema. Ning tundub, et see ongi see, mis mulle sobib! Sest mõnikord on kevad lihtsalt liiga ilus ja tuleb liiga äkki. Liiga vaikselt ja salaja. Ja kevade saabumise hetki ei saa kulutada töö tegemise peale.

Nii ma siis ootangi, kuni ka need kiuslikud õunapuud on raatsinud loobuda oma viimastest lehtedest. Et need siis kokku riisuda ja ära tassida. Nagu ka kõik kuivanud lilled. Lilledega on aga ka sama häda: mõned viimased trotsivad ikka veel tuult ja külma, vihma ja lörtsi. Ei taha üldse mitte õitsemist ära lõpetada. Ja mina pean muudkui ootama ja ootama, millal ma saan ükskord nad ära koristada. Ning aia korda teha. Et kõik oleks ilus ja korras. Nii nagu peab.

Mõnikord mind muidugi aidatakse ka natukene. Selle koha pealt, et aeda ilusamaks muuta. Minu poeg käis ühel ilusal (tegelikult koledal: vihm, tuul ja pori!) päeval metsas. Tuli sealt siis tagasi ja ütles mulle: "Emme, ma tõin Sulle kingituse. Ma panin selle lillepeenrasse kaunistuseks. See on väga ilus kingitus!". Muidugi läksin ma väga ilusat kingitust välja vaatama. Esialgu ei tundunud see mulle üldse ilus. Alguses oli kohe väga kole. Aga siis ma vaatasin hoolikamalt. Ühelt poolt ja teiselt poolt. Siis ma natukene keerasin seda. Sättisin veel tsipakene. Ja mida rohkem ma oma kingitust vaatasin, seda rohkem hakkas ta mulle meeldima. Väga ilus kingitus! Tõeliselt ilus lehma pealuu. Sarvedki veel küljes. Ja kui hästi ta sobib minu kiviktaimlasse!

Viimasel ajal oma aias ringi jalutades on mul tekkinud mõned vastuseta jäänud küsimused. Neile tegelikult ei olegi üldse lihtne vastust saada. Vist lausa võimatu tegelikult. Miks peavad minu aias elama mutid? Ja kui nad just peavad kuskil elama, siis miks nad peavad ajama oma kohutavalt koledaid, vastikuid ja suuri mullahunnikuid minu ilusa muru sisse? Ja kui nad just peavad neid ajama, siis miks ei või nad teha seda ainult muru sisse. Miks nad peavad neid ajama ka lillepeenardesse? Ja

miks, taeva pärast, ei või nad vähemalt talveund magada? Saaks talvelgi neist rahu. Aga - ju siis peavad.