Vabriku talu aiapäevik, 42. osa!
Mida te teete seal
jõeäärsed pajud
Minu lastele ei meeldi aga üldse see, et ma neid puid lõikan. Sest maha lõigatud okste kokku korjamine ja lõkkeplatsile tassimine on nende töö. Ja nende arvates lõikan ma alati liiga palju oksi maha. Ning ainult sellepärast, et neil rohkem tööd oleks! Kuid sellel aastal leidsid nad mooduse, kuidas see töö endale veidike meeldivamaks teha. Piisas ainult ühest abivahendist - aiakärust. Kõigepealt laoti käru oksi täis. Siis ronis sinna suure oksakuhila otsa veel üks laps. Siis jätkus veel täpselt kaks last käru vedamise jaoks. Mina ei saanud sealt ülalt kõrgelt vaadates küll täpselt aru, kuidas nad käru kahekesi vedasid. Kuid veetud need kärutäied said. Pärast sellise mooduse leiutamist hakkas mulle tunduma, et ma peaks veel rohkem oksi maha lõikama. Aga õunapuudest hakkas kahju. Muidu jääb sügisel lastele liiga vähe õunte korjamise tööd. See on nende teine "lemmiktöö".
Hiljuti tuli mul ka uus hiilgav idee. Lugesin Leonid Breshnevi elulugu. Tema hakkas pensionile jäädes (õigemini: kui ta pensionile saadeti) väga agaralt kasvuhoonega tegelema. Kasvatas seal erinevaid köögivilju. Proovides ja katsetades aastate viisi. Ning mina arvan nüüd, et mul läheb ka kasvuhoonet vaja. Ma tahan ka seal kasvatada kurki ja tomatit. Ja varakevadel juba sibulat, tilli, basiilikut ja rukolat. Võib-olla isegi viinamarju! Koht klaasist majakese jaoks on mul igatahes olemas. Rahaga on küll hoopis teised lood. Sest tehes natukene uurimustööd antud valdkonnas, jõudsin järelduse, et odav asi see ei ole. Pean hakkama vist raha koguma, et näiteks järgmisel aastal võiksin saada õnnelikuks kasvuhoone omanikuks.
Aga plaane on selleks kevadeks-suveks-sügiseks juba niigi piisavalt. Kõige suurem projekt sellel aastal on kiviaed. Mul on krundi piiril üks vana kivivare. Seisab seal ja vajub iga aastaga järjest madalamaks ja madalamaks. Kuni arvatavasti mõnede aastate pärast ei paistaks enam väljagi. Mina tahaks sellest hunnikust laduda ilusa kiviaia. Minu idee järgi peaks seal sügiseks olema imeilus, umbes põlvekõrgune (oleneb sellest, paljuks materjali jätkub, ma ei ole just parim kuluarvestaja) paekividest aed. Mis algab ühte otsa pidi tiigi juurest, kulgeb siis aia äärt mööda piirikivini ning keerab sealt ilusasti minu kuusehekini. Vahepeale peab jätma ühe laiema ava. Et saaks autoga läbi sõita. Nimelt on mul tiigi ääres üks tüütu elektripost, millele peab võimaldama ligipääsu. Kuna päris lahti ei taha ma seda kohta jätta, siis mõtlesin ehitada sinna ühe oma moodi värava. Lapsena maal nimetasime seda õdede ja naabrilastega "kolmeks pulgaks". Õhtuti koju minnes oli tavaliselt viimane meeldetuletus järgmiseks päevaks:"Kohtume kolme pulga juures!" Kuidagi armsalt kõlas see. See on selline värav, mida maal ehitati näiteks karjakoplitele. Koosneb ta mõlemas otsas maasse taotud kahest postist. Postide vahele on risti kinnitatud veel kaks pulka. Kokkuvõttes moodustub nagu kolme avaga rest. Ning nüüd pistetaksegi nendest restide aukudest mõlemast otsast läbi need "kolm pulka". Päris pulgad need küll ei ole, pigem rohkem palgi moodi asjad. Ning ega neid ei pea just kolm olema. Olen näinud ka näiteks kahe pulgaga
väravaid. Sellise värava avamine on küll natukene keeruline. Tuleb kõik palgid lükata ühele poole eest ära. Kui vaja jala läbi pääseda, piisab natukesest. Kui autoga, tuleb nad päris ära lükata. Kuigi lapsena ei avanud meie väravat kordagi. Palju toredam oli sealt üle ronida. Mõnus oli palgil niisamagi istuda. Ja tähtsate juttude rääkimiseks oli see parim paik. Tunde möödus seal istudes ülemisel palgil, jalad läbi järgmise palgi vahe. Mitu pisikest plikat reas. Tähtsad mõtted peas.
juuksed ja varbad vees?
Peseme ennast
veega mis jookseb
üle me varvaste
issand kui naljakas
just nagu hiir!
Kuid te pole ju plikad
vaid kortsus ja tüsedad
teadlikud memmed
kilukarva juustega?
Mis sa siis vahid
kui vastu hakkab
eks kebi minema
pirtsakas poiss!
Paul-Erik Rummo
Ühel ilusal ja veel väga külmal veebruarikuu ööl nägin ma unes, et niitsin juba muru. See oli väga ilus unenägu! Veebruarist-märtsist peale unistan ma juba kevadest ja suvest. Unistan sellest, et ma saaksin aias midagi teha. Õunapuid lõigata, istutada, rohida, kaevata. Ning nüüd siis ka muru niita. Aina varasemaks muutub see hetk, mil ma hakkan mõtlema oma aiale. Mõned aastad tagasi oli veel märtsikuu lõpuni hooletu - enne seda aega ei tulnud mul aed ja aiatööd meeldegi. Siis muutus märtsi lõpp selle alguseks. Nüüd juba veebruar. Kui kaugele see piir nihkub?
Tänaseks ongi mul õunapuud lõigatud. See on esimene selline päris töö, mida saab kevadel teha. Mäletan, et kui hakkasin ise õunapuid lõikama, siis alguses oli ikka väheke kõhe sinna nii-nii kõrgele redeli või puu otsa ronida. Jalad värisesid ja pidevalt oli tunne, et iga väheke tugevam tuuleiil puhub mu sealt lihtsalt alla. Nüüd ma turnin mööda redelit ja peenikesi oksi, kõõlun ühe varbaga redelil ja kinni hoian puuoksa või redeli asemel näiteks oksasaest või -kääridest. Harjutamine teeb tõesti meistriks! Ka ajalises mõttes olen ma kordades osavamaks muutunud. Kui kaks aastat tagasi kulus mul kogu aia õunapuude lõikamiseks kolm pikka nädalavahetust, siis sellel aastal sain hakkama ühe ja poole päevaga.
Minu lastele ei meeldi aga üldse see, et ma neid puid lõikan. Sest maha lõigatud okste kokku korjamine ja lõkkeplatsile tassimine on nende töö. Ja nende arvates lõikan ma alati liiga palju oksi maha. Ning ainult sellepärast, et neil rohkem tööd oleks! Kuid sellel aastal leidsid nad mooduse, kuidas see töö endale veidike meeldivamaks teha. Piisas ainult ühest abivahendist - aiakärust. Kõigepealt laoti käru oksi täis. Siis ronis sinna suure oksakuhila otsa veel üks laps. Siis jätkus veel täpselt kaks last käru vedamise jaoks. Mina ei saanud sealt ülalt kõrgelt vaadates küll täpselt aru, kuidas nad käru kahekesi vedasid. Kuid veetud need kärutäied said. Pärast sellise mooduse leiutamist hakkas mulle tunduma, et ma peaks veel rohkem oksi maha lõikama. Aga õunapuudest hakkas kahju. Muidu jääb sügisel lastele liiga vähe õunte korjamise tööd. See on nende teine "lemmiktöö".
Hiljuti tuli mul ka uus hiilgav idee. Lugesin Leonid Breshnevi elulugu. Tema hakkas pensionile jäädes (õigemini: kui ta pensionile saadeti) väga agaralt kasvuhoonega tegelema. Kasvatas seal erinevaid köögivilju. Proovides ja katsetades aastate viisi. Ning mina arvan nüüd, et mul läheb ka kasvuhoonet vaja. Ma tahan ka seal kasvatada kurki ja tomatit. Ja varakevadel juba sibulat, tilli, basiilikut ja rukolat. Võib-olla isegi viinamarju! Koht klaasist majakese jaoks on mul igatahes olemas. Rahaga on küll hoopis teised lood. Sest tehes natukene uurimustööd antud valdkonnas, jõudsin järelduse, et odav asi see ei ole. Pean hakkama vist raha koguma, et näiteks järgmisel aastal võiksin saada õnnelikuks kasvuhoone omanikuks.
Aga plaane on selleks kevadeks-suveks-sügiseks juba niigi piisavalt. Kõige suurem projekt sellel aastal on kiviaed. Mul on krundi piiril üks vana kivivare. Seisab seal ja vajub iga aastaga järjest madalamaks ja madalamaks. Kuni arvatavasti mõnede aastate pärast ei paistaks enam väljagi. Mina tahaks sellest hunnikust laduda ilusa kiviaia. Minu idee järgi peaks seal sügiseks olema imeilus, umbes põlvekõrgune (oleneb sellest, paljuks materjali jätkub, ma ei ole just parim kuluarvestaja) paekividest aed. Mis algab ühte otsa pidi tiigi juurest, kulgeb siis aia äärt mööda piirikivini ning keerab sealt ilusasti minu kuusehekini. Vahepeale peab jätma ühe laiema ava. Et saaks autoga läbi sõita. Nimelt on mul tiigi ääres üks tüütu elektripost, millele peab võimaldama ligipääsu. Kuna päris lahti ei taha ma seda kohta jätta, siis mõtlesin ehitada sinna ühe oma moodi värava. Lapsena maal nimetasime seda õdede ja naabrilastega "kolmeks pulgaks". Õhtuti koju minnes oli tavaliselt viimane meeldetuletus järgmiseks päevaks:"Kohtume kolme pulga juures!" Kuidagi armsalt kõlas see. See on selline värav, mida maal ehitati näiteks karjakoplitele. Koosneb ta mõlemas otsas maasse taotud kahest postist. Postide vahele on risti kinnitatud veel kaks pulka. Kokkuvõttes moodustub nagu kolme avaga rest. Ning nüüd pistetaksegi nendest restide aukudest mõlemast otsast läbi need "kolm pulka". Päris pulgad need küll ei ole, pigem rohkem palgi moodi asjad. Ning ega neid ei pea just kolm olema. Olen näinud ka näiteks kahe pulgaga
väravaid. Sellise värava avamine on küll natukene keeruline. Tuleb kõik palgid lükata ühele poole eest ära. Kui vaja jala läbi pääseda, piisab natukesest. Kui autoga, tuleb nad päris ära lükata. Kuigi lapsena ei avanud meie väravat kordagi. Palju toredam oli sealt üle ronida. Mõnus oli palgil niisamagi istuda. Ja tähtsate juttude rääkimiseks oli see parim paik. Tunde möödus seal istudes ülemisel palgil, jalad läbi järgmise palgi vahe. Mitu pisikest plikat reas. Tähtsad mõtted peas.
Ega ma küll ei oska hetkel veel kiviaeda teha. Aga küll ma õpin. Kui keeruline üks aia ladumine ikka saab olla. Ikka kivi-kivi peale ja nii edasi ... Oskamatust plikast on aastatega saanud päris teadlik memm ...
No comments:
Post a Comment