ÖÖ TULEB, LEPATRIINUD
Lukkus on õhtu kõrvad,õhtu silmad on kriimud.
Lennanud lepatriinud
läbi kõik ilmasõrvad.
Üle virte ja lodu
lennanud keskpäevast saadik,
igamees kellegi saadik,
kodu otsimas, kodu ...
Kurtke mu lepatriinud,
kes on teid siia viinud,
kust teid puhuti teele,
suurde uttu ja veele,
lugege lepatriinud, -
ehk mõni teist juba hukkuski?
Õhtu silmad on kriimud,
õhtu kõrvad on lukkus.
Paul-Erik Rummo
Tegin algust kiviaia ladumisega. Siis leidsin esimese lepatriinu puhkamas päikesest soojal kivil. Lasin tal jalutada sõrmedele. Vaatasin tema rännakuid oma käel, silmad vastu päikest pilus. Midagi väga tuttavat, sooja ja turvalist oli selles. Üks kauge, natukene hägune mälestus tuli meelde. Ja huuled laususid iseenesest, kauge ja natukene uduse, päikesekilluga mälestuse ajel:"Lenda, lenda lepatriinu, pesa põleb, pojad sees!" Ning juba oligi ta lendu puhutud! Vaatasin talle vastu keskpäevast päikest veel järele, uurides tema lennusuunda, et kus kandis see tema kodu siis ka on?
Hetk hiljem kostis minuni aga hämmastunud hääl:"Emme, miks Sa seda lepatriinut niiviisi ehmatasid?" "Miks? Ma ei tea miks! Sest ma olen lapsena nii teinud. See tundus siis kuidagi põnev ja armas." Pikk vaikus. Siis küsimus:"Emme, kas see on armas ja põnev, kui keegi Sinule nii ütleb?" "Kuidas ütleb?" Järgnes pikem seletus:"Kas see tunduks tore, kui keegi ütleks Sulle, et sa pead ruttu koju minema, sest maja põleb ja meie oleme kodus?"
Ja ma palusin vabandust kõigi nende kümnete või sadade lepatriinude eest, keda ma kogu oma elu jooksul olen ehmatanud. Palusin vabandust selle eest, et ma ei mõelnud. Et ma ei mõelnud sellele, mida ma teen. Ja ma olin tänulik selle eest, et mul on laps, kes on kordades suurem minust. Et mul on võimalus tema kõrval kasvada, et väärida teda. Olin tänulik kõikide elu jooksul saadud hindamatute õppetundide eest, mis on sundinud mind vaatama asju teise nurga alt. Saama lahti ühekülgsusest, isekusest, enesekesksusest. Saamaks hoolivamaks, tähelepanelikumaks ja empaatilisemaks.
Ladudes hiljem neid kive ikka edasi, tuli mulle meelde üks varasem juhtum oma laste vahel. Kuidas nad oskavad väga selgelt, palju selgemalt vahel kui täiskasvanud, näha head ja halba. Ning teha nende vahel vahet. Kõige suurem tegi keskmise kulul nalja. Kui natukene solvunud keskmine päris aru, et miks talle nii öeldi, vabandas suur ennast välja, öeldes et ta tegi ju ainult nalja. Keskmine mõtles natukene ja ütles siis, aga tema ju ei naernud. Nali on siis, kui on mõlemal naljakas ja naeravad mõlemad. Kui naerab ainult üks, siis on halb nali.
Nii ma neid kive oma aias nüüd laon. Kivi kivi peale. Iga kiviga kaasas oma õppetund. Ning kive jätkub väga paljudeks tundideks!
No comments:
Post a Comment