Vabriku talu aiapäevik, 44. osa!

Kas mõni teab tammetõrude veeremisi,
vahtratiibade rabisevaid lende, kõigi seemnete tuule-
teid? Juhuslik puhang pillab nad teab kuhu. Pae
pakku, liivikule, räelmusse, rabasaarele...

Pillun kivikesi vette ja jälgin kasvavaid ringe. Ikka
laiemale, laiemale, laiemale - ikka olematumaks, ole-
matumaks. Kõik - ja mitte kui midagi. Lagedus.

... Juba puuritakse juured paesse, pigistatakse pihud
liiva, et rudiseb. Juba sünnivad, juba hakkavad jääma
ringid teab kust toodud alguse ümber. Juba seisabki
puu mu ees, vaatab otsa ja pärib:

Milliseid ringe lood Sina oma südame ümber?

Paul-Erik Rummo

Olen kogu aeg mõelnud, et aed on see koht, kus ma tegutsen ainult iseendale. See on minu pärusmaa. Minu armastus ja vaev. Minu rõõm ja õnn ja valu. Olen arvanud, et ma olen piisavalt isekas, pidamaks oma aeda ainult "minu aiaks". Minu aed. Minu lilled. Minu töö. Minu kohustus. Ei ole ma sundinud lapsi saama osa sellest kohustusest. Olen teinud kõik ise. Kõik tööd. Kire ja rõõmuga. Kiivalt hoidnud teised eemale. Meelega. Sest mulle endale meeldib see kõik nii väga! Ma ei ole raatsinud jätta ühtegi tööd kellegi teise teha (välja arvatud tõesti mõned pisikesed ülesanded). Olen teinud kõik ise! Suure armastuse ja kirega. Ja nautinud seda pikki aastaid väga suure rõõmuga.

Aga minu suur kirg on ajanud vaikselt ja salaja juured väga sügavale. Minu teadmata. Kellegi teadmata. Ja nüüd on sellest nakatunud ka minu väikesed järeltulijad. Nüüd ajavad nemad mind veel pärast pikka tööpäeva õue. Laduma kiviaeda. Külvama seemneid. Minu kõige väiksem seisis ühel tuulisel õhtul, kui ma õlitasin terrassi mööblit, truult tund aega mu kõrval ja ootas. Ootas aega, mil ma vabanen ja lähen temaga seemneid külvama. Suuremad jalutavad minu ja minu muruniiduki järel ja paluvad hardalt, et ma ometi lubaks neil ka muru niita. Kas või natukenegi! Nad istuvad terrassil, vaatavaid õitsevaid tulpe ja ohkavad, kui ilus see kõik ikka on. Nad jalutavad aias, märkavad igat lindu, liblikat ja lille. Nuusutavad peenra kõrval kõhutades hüatsintide lõhna. Tõdedes, et parem ei saa olla mitte ükski lõhn kogu maailmas. Nüüd on nemad need, kes tunnevad huvi, millal me ometi läheme lillepoodi. Ja mitte sellepärast, et olen alati lubanud neile osta sealt jäätist, kui nad ilusasti kannatavad ära kõik seal veedetud tunnid. Oh ei, kaugeltki mitte! Hoopis sellepärast, et on vaja osta basiilikuseemneid ja pargiroose ja paar päevaliiliat. Ja neile töökindad ja muruniidukile õli.

Ning olengi tahtmatult, enese teadmata ning täiesti juhuslikult haaranud oma suure kirega kaasa kolm väikest inimest. Kolm õnnelikku inimest, kes hetkel on täiesti veendunud ja kindlad, et ei ole maailmas olemas ilusamat ega paremat kohta, kui nende kodu ja aed. Need ongi ringid minu südame ümber. Neid on kolm. Kolm suurt südant, mis annavad mulle rahu. Ja vahel ka võtavad selle.

Nii lendavadki meie kaheksal käel tehtud tööd linnu tiivul. Kõik on kerge, lihtne ja kiire. Ühele meeldib niitmine, teisele rohimine, kolmandale külvamine ja neljandale kividele oma päris kodu otsimine. Ma ei ole ühelgi kevadel kogenud, et kõik tööd saavad tehtud lenneldes. Kõik lendab, voogab ja virr-varritab minu ümber. Ühel hetkel on minu ümber ja sees kaos. Järgmisel aga tüüne rahu ja vaikus. Kõik on liikunud oma kohale ja paika, kui üks maru hoog. Põõsad lõigatud. Peenrad said rohitud. Kaevatud ja külvatud. Niidetud, puud laotud, riidad pikad ja sirged. Poolest kiviaiast pool valmis. Vaarikad köidetud, mutid peletatud, vihmaussid kastetud ja linnulaul kuulatud.

Ning kõik õitseb! Ma ei mäletagi, et mul oleks kunagi nii palju lilli aias olnud. Huvitav, kes need kõik siia toonud on? Peenrad täis tulpe, nartsisse ja hüatsinte. On lillad ja valged priimulad. Püvililled, ka lillad ja valged. Puškiiniad, erinevat sorti laugud, koerahambad ja ülased. Alati kaunis murtud süda. Ning täna hommikune tütre soov: "Oh, püsiks need tulbid ometi veel natukene. Kuni jõuab minu sünnipäev - kallis emme, siis kingi need kõik mulle!"