Vabriku talu aiapäevik, 47. osa!

Maailmaruumi pisipesi
mu mõte haarata ei saa.
Õhk, taevatuli, sinivesi
on olles olnud minuga.

Hoovihma sooja, suvehelgust,
koivalu päiksetõusuga
ja suvetaeva puhast selgust
kuis võiksin unustada ma.

Ööl oma karja ajab Karjus,
Luik lendab ülal Linnuteel.
Vee, tule, õhu, mulla varjus
on rännul minu maine meel.

Ma tean, et tulles ma ei tule,
et minnes minuga on taim.
Maas, vees ja õhus, päikse tules
saab korra vabaks minu vaim.

Hendrik Visnapuu

Mõnikord juhtub elus nõndamoodi, et Sa pead kogu oma igapäevase elu aias (ja mitte ainult aias, vaid ka igal pool mujal) ümber korraldama. Ning õppima tegema kõiki asju otsast peale. Otsast peale ja teistmoodi. See nõuab tohutult kannatlikkust, järjepidevust ja jonnakust! Ja aega. Tohututes kogustes aega - tunde, päevi, lausa nädalaid.

Nii juhtus sellel imeilusal algaval suvel ka minuga. Kui ma saabusin ühel päeval kiirabist koju kipsis jala ja karkudega. Esimesel hetkel ei osanud ma ennast kuidagi kujutada sellises seisus lillepeenarde vahele. Või tegelikult - üleüldse oli minu mõte terrassist ja lamamistoolist väga laisk kaugemale liikuma. Nii ma istusingi kaks päeva seal lamamistoolis ja ei suutnud kuidagi reaalsust uskuda. Kas tõesti minuga ongi nüüd lood nii? Et ma päriselt olengi kipsis ning suhteliselt piiratud liikumisvõimega? Mina, kelle senised suuremad traumad ja vigastused piirdusid mõne rakuga peopesas, paari sisselõikega liiga terava kööginoa tõttu ja sinise pöidlaga liig lohaka haamri käsitsemise tagajärjel? Aga ega olukord sellest ei muutunud - see kipsis jalg jäi. Ja minul tuli õppida hakkama saada täpselt sellisena nagu hetkel olen.

Kolmandal päeval tuli mulle meelde, et juba tükk aega tagasi oleks tulnud panna kohutavalt kiiresti kasvavatele hernestele toed. Herned on minu aias esimest korda sellel suvel. Panin nad maha laste soovil ubade asemele. Lapsed lubasid kevadel minna ise ka vajalikul hetkel metsa ja tuua sealt hernekepid. Sinna ma nad nüüd saatsingi. Palusin tuua 30 toigast. Keeruliseks läks meil asi siis, kui oli vaja neid toikaid herneste vahele paigaldama hakata. Ma pean täiesti ausalt tunnistama, et üks kipsis jala ja karkudega inimene tegemas tavalisi toimetusi aias, näeb kõrvalt vaadates väga koomiline välja. Seega ma andestasin lastele kogu nende lõbususe ja ohjeldamatu naeru keskendudes hoopis tähtsamale - püsti püsimisele! Ukerdasin ma seal peenarde vahel mis ma ukerdasin, aga herned saime me toestatud. Kõige paremini töötas viis, et kõige väiksem hoidis karke, keskmine ulatas mulle keppe kätte, kõige vanem sättis herneid keppide najale (sest loomulikult olid nad liiga pikaks kasvanud!) ja mina siis surusin neid toikaid ühel jalal laveerides mulda. Ise toetudes samal ajal nendele samadele toigastele. Kogu see tegevus tundus mulle väga kaootiline, väga rabe ja äraütlemata piinarikas. Kuid mõnikord on abiks teadmine, et see asi lihtsalt on vaja ära teha. Et teist võimalust ei ole. See sunnib ennast kokku võtma ja pingutama.

See töö tehtud jäi mu pilk seal samas kõrval kasvavatele vaarikatele pidama. Ja kohe tuli mulle meelde, et ma pidin ju juba eelmisel nädalal vaarikad ära siduma. Ja et ma olin lubanud endale see aasta teha seda korralikult. Ehk siis paigaldama vaarikapeenrasse postide vahele traadid, mille külge saaks vaarikavääte ilusasti ja lihtsalt siduda. Korralik tegemine lükkub nüüd järgmisesse aastasse. Või vähemalt sügisesse. Praegu saatsin lapsed nende suure pahameele saatel jälle metsa. Et tuua sealt veel mõned toikad nüüd vaarikate tarbeks. Tegin asja enda jaoks võimalikult lihtsaks: paigaldasin mõlemasse peenra otsa ühe toika, paar tükki ka võrdsete vahemaadega peenrasse ja siis liipasin täiesti läbi ja kurnatuna terrassile lugema. Uskumatu, kuidas nii tavalised toimingud võivad ebatavalises seisundis väsitada! Vaarikatega jäid edasi toimetama lapsed. Tõmbasid ühe pika nööri kõikide toigaste vahele. Tegid siis omale suure hunniku väikseid nöörijuppe ja sidusid vaarikataimed nendega pika nööri külge. Ja said sellega uskumatult hästi hakkama!

Järgmisel päeval võtsin ma ette maitsetaimepeenarde rohimise. Karkudega seal peenarde vahel püsti (sest kükitamine on kipsis jalaga tõenäoliselt kõrgem pilotaaž, kui mitte üleüldse võimatu) komberdades ei tulnud see kuidagi välja. Palusin siis tuua endale väikese tooli. Sättisin tooli kahe peenra vahele. Niiviisi ise istudes, sain ka rohimisega üsna hästi hakkama. Ainult see kohutavalt pikk aeg, mis igale toimingule kulub! Enda ühest positsioonist teise viimine võtab terve igaviku. Loodetavasti ma ajapikku muutun natukene osavamaks karkudega liikumises. Kuigi äsja nimetatud viisil saan ma rohida ainult osasid oma peenraid. Lillepeenardesse tooli ja karkudega lilli talluma ma ei saa minna. Mingi aja peavad nemad vaesekesed nüüd ise hakkama saama.

Aias ringi jalutades, kui karkudel liipamist üldse jalutamiseks saab nimetada, osutusid täiesti etteaimamatuks takistuseks ka igasugused käigud ja augud. Kui pealt vaadates paistab täiesti ohutu ja sile muru, siis karguga sinna toetudes, vajub viimane äkki väga suure kiirusega lihtsalt peidetud õõnsusesse. Ning selge, et seal on siis kõvasti tööd teinud mõni mutt või vesirott. Tasakaalu hoidmine sellises situatsioonis on väga habras hetkel veel. Aga kõigele vaatamata on päris huvitav minu jaoks avastada sellise liikumise omapära. Omal kahel jalal ringi tormates ei mõtlegi sellele, et tegelikult saab ka muud moodi. Aeglasemalt. Ja aega mul nüüd on. Palju aega.