Vabriku talu aiapäevik, 48. osa!
Kas tead, mis heldemaks teeb tasapisi?
Miks julm ei olda iial juhtumisi?
Miks lillekiivrid roostega ei kattu?
Miks elu tähetund on kordumatu?
Miks tulukene tuisuööde kestel
ei kustunud, ei kustu inimestel?
Eks küsi endast parematelt.
Eks küsi surnutelt. Ja elavatelt.
Kuid ära iial küsi kaduvikult
sa enam neid, kes läksid juhuslikult
kottpimedasse läbi leeteluha.
Oh usu, nendele on ükstapuha,
kas laevamees kord sõudis laternata
nad kaotsi meelega või kogemata.
Betti Alver
Elus on väga palju õppetunde. Mõned on naljakad, mõned piinlikud, mõned natukene kurvad, mõned veidike segased mõista. Ja mõned on väga valusad. Nii valusad, et hing tahab lennata väga-väga kaugele. Ja jätta maha selle valu. Teistele.
Olime nädal aega kodust ära. Enne lahkumist korjasid lapsed ära kõik valminud maasikad ja panid peenardele peale võrgud. Et linnud ei sööks kõiki meie marju ära. Kui me tagasi jõudsime nädalakese pärast olid meie maasikavõrkudesse takerdunud neli linnukest. Neli nüüdseks surnud linnukest. Ega see ei olnudki kõige hullem. Seda võeti paratamatusena. Elu suure seadusena, et kõik mis juhtub, lihtsalt ei saa olla hea. Nii on alati olnud. Ja jääb alati olema. Aga siis küsis üks, et kuidas nad nüüd sinna kinni jäid? Eelmistel aastatel ei ole olnud meil võrkudes ühtegi lindu. Ega ei ole tõesti. Eelmistel aastatel olen mina pannud võrgud ja kontrollinud, et nad on pandud piisavalt korralikult ja tihedalt, välistamaks mõne linnu sattumist sinna alla. Sellel aastal tegid seda lapsed iseseisvalt. Tulenevalt minu karkudest ja kipsis jalast.
Ma mõtlesin pika viivu. Sellest, kas ma peaksin mõtlema välja mingi seletuse. Mingi mõistliku ja usutava seletuse, mida minu lapsed oleksid võinud uskuda. Aga mis ei oleks olnud tõde. Valetamine pidavat olema kõige suurem patt. Sest see jätab kellegi ilma õigusest teada tõde. Ja ma ei valetanud. Sest ka minu lastel on õigus teada tõde. Ka valusat tõde. Rääkisin asja ära nii nagu oli. Põhjused ja seletused ja tagajärjed. Ei tulnudki pisaraid ega nutmist. Tuli midagi hoopis muud. Sõnatu valu. Ja arusaamine, et igal sinu teol on tagajärg. Et see tagajärg on nüüd käes ja pisarad enam ei aita. Neli hinge on lahkunud. Tagasi ei too neid enam miski.
Lõpuks korjasid lapsed võrgud maasikate pealt ära. Siis korjasid nad ka maasikad ära. Võrke tagasi panna ei olnud enam aga kellelgi soovi. Seisid need võrgud veel natukene aega maasikapeenra kõrval. Koos nelja väikese surnud linnuga. Linde võrgupusast lahti harutada ei soovinud meist ka keegi. Otsustasin siis, et võib need võrgud lihtsalt ära visata. On nad juba piisavalt vanad ja palju aastaid meil kasutuses olnud. Veeti siis suur prügikast maasikapeenra kõrvale. Muidugi minu suure imestuse saatel. Minu arust oleks kergem olnud viia võrgud prügikasti juurde, kui lohistada seda suurt ja rasket kasti. Aga lapsed teevad palju asju omamoodi. Ei sekkunud ma sellesse rohkem.
Hetkeni kuni kostusid minuni üle pika aja meie aiast rõõmsad ja elevil hääled. Lonkasin vaatama, mis neid pärast suurt ja kõikehõlmavat kurbust ometi niimoodi rõkkama paneb. Tuli välja, et üks suur siilionu. Kes elab meie aias juba aastaid. Kes aeg-ajalt näitab ennast meile. Et me ikka usuksime: temaga on kõik hästi ja talle meeldib endiselt meie juures elada. Nüüd oli siilikene tulnud uudistama mis lapsed teevad. Vähemalt meie algul arvasime nii. Lapsed jätsid oma tegevuse hetkeks pooleli, et siili mitte segada tema teel. Veerand tunni pärast nad jätkasid ja kohe varsti tundis meie siil jälle huvi selle vastu. Nii kordus see veel paar korda. Kuni lõpuks minu poeg arvas, et siil tunneb huvi hoopis nende väikeste ja õnnetute laipade vastu, mitte aga nende tegevuse. Et siilil on kõht tühi lihtsalt. Samas tuli aga kohe ka siiras imestus, et kas siis siil sööb liha? Siil on omnivoor. Vastasin mina. Ta sööb kõike. Aa, ta on siis nagu karu? Jah, ja nagu inimene. Otsustati siis, et siil peab saama kõhu täis. Kuna linnukesi enam päästa ei suuda mitte keegi. Aga siil on elus. Ja tema tahab süüa. Natukene imestasin. Et kuidas siis nii? Alles oli suur kurbus. Ja siis juba suur rõõm.
Korraks tekkis küll küsimus, et kas siilionu endale viga ei tee, kuna tema söök siiski võrgus kinni. Aga selle peale arvas minu poeg, et see pole võimalik. Linnud kinni jalgupidi ja ükski endast lugupidav siil ei söö ju linnujalgu. Ei osanud ma selliste teadmiste vastu midagi kosta. Nii jäetigi siil sööma ja meie kadusime.
Ja mina hiljem aina mõtlesin ja mõtlesin. Et kuidas saab olla ühes päevas nii palju. Nii palju kurbust. Ja siis andestamist. Andestamist iseendale oma vigade pärast. Et mõni elu kaob. Ja alati tuleb kaotatu asemele uus hing. Et elu on meist alati suurem. Ja et iga kord kui me püüame teda mõista, üllatab tema meid millegi uuega. Õpetab meile midagi uut. Näitab midagi seni nägematut.
No comments:
Post a Comment