Vabriku talu aiapäevik, 49. osa!


Tavaline juulipäev
neid on ikka olnud
hiireherned õitsevad
postini on aega

kuiv on autod sõidavad
tee pealt tõuseb tolmu
suuri leinaliblikaid
tuleb juba aeda

vaikus ainult sahinal
roosilt õisi kukub
humalad on roninud
juba toika tippu

Suvi on ilus. Kaks kolmandikku kohe läbi. Kolmandik veel ees. Minul on sellel aastal olnud suure ja lõõgastava puhkuse suvi. Raamatu lugemise suvi, terrassil istumise suvi, unistamise suvi, mitte midagi tegemise suvi, aiast eemaldumise suvi. Sellel kevadel meenutasin korra paari aasta tagust imeilusat suve. Tööl siis ma igal päeval ei käinud. Veetsin kuuma ja laisa suve oma vastvalminud terrassil lugedes ja päevitades. Ohkasin korra endamisi. Ja mõtlesin, et millal tuleb taas aeg, kus mul on aega seda teha uuesti. Veel ja veel. Kus üks töö ei ajaks teist aga. Kus kogu aeg ei oleks ajal nii kiire. Ning kuna kõik soovid, mida minu hing iganes ka ihkab, lähevad täide, siis see aeg saabus õige pea ...!

Minu lillepeenrad on pidanud sellel suvel ilma minuta hakkama saama. Kipsiga oleks väga keeruline neid rohida. Ma isegi ei proovinud seda. Lasin neil olla rahulikult ja sekkumata ja ise endaga hakkama saada. Ühelt poolt sellepärast, et minu kolmel väikesel abilisel jätkus töid küllaga ka lillepeenardeta. Ning teisalt sellepärast, et mina nagu tavaline naisterahvas, olen väga uudishimulik. Ja mind hakkas huvitama, kui kaua peavad nad vastu rohimata. Nüüd on tulnudki niimoodi välja, et selle aasta numbri sees ei ole minu lillepeenrad veel minu kätt tunda saanud. Ja ei ole hullu midagi. Ma suudan nende asukohad aias veel täitsa hästi tuvastada. Seda tänulikum olen hetkel aga iseendale, et olen neid rajades näinud kõvasti vaeva. Teinud neid korralikult, multšinud, kasutanud peenrakangast jne.

Muruga aga nii hästi ei läheks. Selles suhtes ei aita korralikult tegemine. Tihedast niitmisest ei päästa mitte midagi. Ning seetõttu ongi minu lapsed hakanud muruniitjateks. Eelnevalt olen teinud seda ainult mina. Nüüd pididki nad alguses natukene harjutama enne. Kui keegi oleks sellelgi hetkel meie tegemisi siin aias kõrvalt vaadanud, oleks ta kindlasti saanud kõvasti naerda. Igal juhul nägi meie muruniitmine natukene naljaka protsessioonina välja. Kõige ees lonkasin mina karkudega, näidates karguga sentimeetri pealt ette, kuidas ja kust peab niitjaga sõitma. No siis tuli muruniitja. Selle taga tavaliselt minu kõige suurem või siis keskmine. Ja siis kõige viimasena jalutas minu pesamuna. Tema oli murukääridega. Likvideeris siis muruniitja praaki. Kokku meie kolme peale tuli töö päris korralik.

Ja ega selle minu kipsis olemise aja jooksul aias palju rohkem ei olegi keegi toimetanud. Oleme ta suhteliselt rahule jätnud. Selline natukene mahajäetud ja unaruses ta hetkel on. Mets liigub vaikselt meile lähemale. Kui mina ikka iga niitmisega sutsukene suurendasin niidetavat ala, siis lastel käis asi vastupidi. Iga kord ikka natukene vähem. Meie ümbruskonna asukad ka tunnevad ennast meie valduses juba nagu kodus. Rebased jalutavad garaažis, siilid istuvad trepil, nastikud lausa armastavad minu puutumatuid lillepeenraid.

Ja minu pesamuna harjutab hoolega nastikut nähes mitte karjumist. Väga hästi veel välja ei tule. Ma kardan, et esimesed, keda ta oma teel on kohanud, said infarkti suure ehmatuse peale. Jah, nastikuid meil siin liigub palju. Arvatavasti on neid tõesti sellel aastal rohkem näha sellepärast, et aias on tegevust väga vähe olnud viimase pooleteise kuu jooksul. Nad on lihtsalt muutunud kõvasti julgemaks kui eelnevatel aastatel. Ega nad mullegi just ei meeldi. Samas ma ei karda neid ka. Las nemad elavad oma elu ja mina elan oma. Ning seda enam paneb mind imestama juhtum ühe õnnetu nastikuga minu aias. Vahetult enne jala kipsi saamist niitsin maja kõrval oleva Viinaköögi taga. Nastikute lemmikkoht on see alati olnud. Ja alati lähevad nad ilusasti muruniitja eest ära. Mitte aga sellel korral. Kuidagi väga õnnetult roomas ta täiesti valele poole ja otse niitja alla. Mina ei suutnud nii kiiresti reageerida. Jätsin küll masina kohe seisma, aga mitte piisavalt ruttu. Nastik jäi siiski muruniitja alla. Esialgu tundus mulle, et ta sureb kohe ära. Aga hiljem selgus, et viga oli saanud siiski ainult ta sabaots, mille küljest oli ära umbes viie sentimeetrine jupp. Lootsin väga, et see tema edasist elu vaatamata hetkelisele läbielamisele ja valule, ei sega. Minul aga oli nii hirmus kahju temast! Veel päevi hiljem mõtlesin ja lootsin, et temaga ikka kõik korras. Nagu näha, veel nüüdki, nädalaid hiljem püsib ta mul meeles. Ja mina jälle aina imestan. Et kuidas üks väike nastik, olles tegelikult ise olevus, kes mulle väga ei meeldigi, suudab võtta minult rahu? Kogu minu suure rahu ja meelekindluse. Asendades selle mure ja südamevaluga.