Vabriku talu aiapäevik, 52. osa!

SIRELITE AEGU ...

Ju toomehelbed jätnud jumalaga
ja sirelite õitseaeg on käes:
kõik pungad pakatavad täies väes,
kõik põõsad sinetavad maja taga.

Ja öösiti nüüd ei ma enam maga:
mu süda õhetab kui hõõguv ääs -
Ah, sirelite õitseaeg on käes!
Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!

All sirelpõõsa lillatavaid sarju
mu valge käsivars kui luige kael
nüüd püüab kobaraid, mis okste lael
loond loogeldes suurt värisevat varju.

Ah, puu, kõik õied minu üle saja!
Kõik lõhnad mulle, väike rikas lill!
Mu meeled ammu oodand ärevil
nii mõne pika igatsuseaja.

Marie Under

Sirelite õitsemise aeg on käes ... See aeg on minu jaoks nii tähtis. Pole midagi joovastavamat aianurgas lõhnavatest sirelitest. Eile niitsin aias. Lähenedes järjega sirelitele jäi samm järjest aeglasemaks. Et pikemalt nautida head lõhna. Olles põõsa lõhnakaugusest jälle eemaldunud, sai muu osa ringist läbitud normaalselt. Kuni jõudsin jälle tagasi sirelipõõsasteni ... Rohimistki leidsin ning muud asjatamist kõvasti just sirelite läheduses. Ise aga mõtlesin: kuidas küll pikendada seda nii viivukest hetke? Seda hetke, kui saad suruda nina nendesse pehmetesse ja imelise aroomiga õiekobaratesse. Ah, miks nad ometi veidikenegi kauem ei õitse! Eks mälu tuleb inimestele ka selle koha peal appi.

Selle sama mälu süül on mulle kuskilt meelde jäänud, et olevat ütlus:"Õnn ei vedele maas!" Käib see vist selle kohta, et oma õnne leidmine peaks olema väga keeruline. Et igal juhul maas ta küll ei vedele ja on üleüldse üks defisiitne kaup. Jalutades seal aias ringi, korjasin sirelipõõsa alt üles tuulega alla pudenenud õiekobara. Esimene asi, mis mulle õisiku juures silma hakkas, oli viie kroonlehega sireliõis. Teate ju küll seda lapsepõlvemüüti sireliõnnest! Et otsid viie või enama kroonlehega sireliõie. Siis pead selle alla neelama. Ja samal ajal soovima midagi. Ja siis lähebki Sinu soov täide! No vähemalt minu aias vedeleb õnn küll lausa maas. Peab hoolega vaatama et peale ei astu! Söödud sai see minugi maast leitud õnn. Ja soovitud soov ... Seda ma teile küll ei ütle, sest soovid peavad olema salajased. Muidu ei minevat täide.

Mind on sellel kevadel tabanud aga kivivaimustus. See on tõsine ja raske haigus! Soovitan kõigil sellest pigem hoiduda, sest see on tunduvalt lihtsam. Haigus on ravimatu ning halvimatel juhtudel krooniline ning eluaegne. Mina olen sellesse täielikult nakatunud. Ükskõik kuhu satun, sõidan või kus liigun, hakkavad mulle silma ainult kivid. Suured rändrahnud, väikesed mererannakivikesed, paekivimüürid, maakividest laotud aiad, kiviteed, trepikivid, müürid, sillutised, tornid, meie pankrannik jne. Aina kivid ja kivid ja kivid. Suured, väikesed, ümarad, lapikud, kandilised, sakilised, siledad ning kõikvõimalikud muud kujud. Kõiki neid näen ma vaimusilmas oma aias. Kõik need sobiksid ideaalselt mulle. Tänu oma liiga heale ettekujutusvõimele näen ma nendele kõigile imehästi sobivat kohta oma valdustes. Vaadates keset põlde kuhjatud suuri kivihunnikuid valdab mind masendus. Nii palju kive seisab lihtsalt niisama. Nad on kokku korjatud selle jaoks, et nad on kellelgi ees olnud. Oleks see hunnik minu aias! Pean ausalt üles tunnistama, et ajuti haarab mind tohutu kadedus vaadates neid seisvaid kivihunnikuid. Ma tahaks neid kõiki endale. Oma aeda. Ega ma endale ju muidugi aru ei anna nendel hetkedel, et üks selline suurem hunnik ja pool minu maalapikesest oleks täidetud.

Ega mul tegelikult oma aiaski kividest puudust ei ole. Suur osa minu krundist on kunagi kokkukukkunud mõisa viinaköök. Hetkel on hoonest püsti umbes neljandik. Ülejäänud osa on erinevatel aegadel kokku kukkunud ja sujuvalt laiali lükatud traktoriga. Tänaseks on see tavaline natukene künklik maa. Ainult muust aiast umbes meetri jagu kõrgem. Ja ükskõik kus kohas labidat maasse lüües kohtad ainult kive. Paekive, aga ka suuri maakive. Nii ma siis olengi terve kevade läbi seal kaevanud. Vedanud lillepeenardesse laiali just neid maakive. Ääristanud nendega kõik lillepeenrad. Ja siis käinud ja imestanud, et küll võib ikka ilus olla üks tavaline kivi. Ning need ilusad kivid hakkavad mulle silma kõikjal. Lapsedki on seda tähele pannud. Mainisid mulle ühel ilusal päeval, et ma peale kivide enam muud ei näegi. Ja püüdsid siis mind mõistvalt maa peale tuua nentides, et ega kõik

ilusad kivid mulle koju ei mahu. Kahjuks küll!

Aga kive hakkasin vedama sellepärast, et lõpuks saabus minu õuele koorem multši, mida olin väga kaua oodanud. Multši lillepeenardesse vedades avastasin, et see ei püsi seal niisama. Tuli välja, et mul on väga vähestel lillepeenardel korralikud kõrgemad ääred multši kaitseks. Nii ma tegelesin kaks nädalat kividega. Kõigepealt kaevasin neid metsa alt välja, siis kärutasin lillepeenarde juurde ning sättisin paika. See viimane osa on muidugi kõige meeldivam selle töö juures.

Ning multšitud peenrad on lisaks ilule ka väga kasulikud. Tööd nendega eriti ei ole. Kuid silmale väga ilusad vaadata. Sellised sobilikud ühele mugavale ja laisale aednikule. Sest laisk ma küll olen. See tundub mulle endalegi mõnikord natukene üllatav, sest aed on mul tõesti väga kaunis ja ma olen seal kohutavalt palju tööd rüganud. Aga oma loomult olen ma mugav ja laisk. Sellepärast ma rajangi oma peenrad korralikult. Olen käinud kogu aia sentimeeter haaval üle, kontrollimaks seda, kas saab muruniitjaga võimalikult sujuvalt kõikjal ringi liikuda. Olen korjanud kokku kõik kivikesed ja muud vidinad muru seest, et saaksin muruniitjaga niita võimalikult madalalt. Et ei peaks seda tegema liiga tihti. Üritan kõik umbrohulibled juba eos ära korjata-rohida. Sest väikest rohtu on lihtsam välja juurida kui suurt. Mul kasvavad aias vaid väga vastupidavad taimed. Olen otsustanud, et ma ei näe liigset vaeva katmise, varjutamise, soojustamise, kastmise ja muude selliste tülikate asjadega. Taimed, kes elavad üle meie külmad talved, on teretulnud minu aias. Samuti need taimed, kes elavad üle põuased suved, kõrvetava kevadise päikese, kitsed ja muud söödikud ning kahjurid. Näiteks nagu sirelid. Vähese vaeva eest tänavad nad mind ometi igal aastal.