Vabriku talu aiapäevik, 51. osa!

Väljas on jaanuar täna
ja orgudes ruskavad pajud.

Niikaua taevasse vaata,
kui lumed on sadanud alla.
Lumed on vaiksed ja kerged
ja lumede juuksed on valla
paljaste võrade kohal,
kus õõtsuvad hõõguvad tähed.
Niikaua lumesse vaata,
kui aupaiste vajub su pähe.
Hirme on maailma kohal
ja kesköiti avardub tuba.

Niikaua lehitse aastaid,
kui haljus on sadanud alla.
Väljas on jaanuar täna
ja lumede juuksed jäid valla.

Niikaua taevasse vaata,
kui lumed on sadanud alla.

Viivi Luik

Lund on sellel talvel meile väga vähe antud. Õigemini nagu polegi. Aga nüüd siiski sajab õues lund. Juba teist päeva. Aed on valgeks saanud. Puud ja põõsad on valged. Kiviteed on omandanud veel õhukese lumekatte all imelised mustrid. Väljas on valge. Palju valgem kui varem. Kogu see pori, mis eelnevate kuudepikkuste vihmasadudega tekkinud, on muutunud korraga valgeks. Õue minnes hämmastab esimeses hooga, et jalad ei satugi kohe lirtsuvasse porisse. Ja libe ei ole mitte nätske jala alla sattunud pori tõttu, vaid on tõeliselt libe. Maha sadanud lume pärast. Olles nii kaua lund oodanud, ei oskagi esialgu isegi rõõmustada selle üle. Kuidagi vaikselt seisad ja vaatad. Et kas siis olla rõõmus või hoopis solvunud? Nagu armsama peale, kes end liiga kaua oodata lasi. Ning lumigi on ettevaatlik. Oodates nagu omamoodi, et kuidas teda vastu võetakse, häbenedes ja tundes süümepiinasid nii suure hilinemise pärast. See sadu on tõesti kuidagi malbe ja aeglane ja ettevaatlik.

Lume tuleku suure hilinemise tõttu jõudsin kogu aia ilusasti ära riisuda. Siis käisin ja toimetasin veel niisama aias ringi - korjasin laste mänguasju ja tormiga alla sadanud puuoksi, ajasin laiali iga päev üha uuesti ja uuesti kerkivaid mutimullahunnikuid jne. Lõpuks käisin mööda aeda ringi ja otsisin tööd, mida teha. Sest õues oleks tahtnud nagu olla. Õues olles oleks soovinud teha ka midagi kasulikku. See aga osutus pikapeale päris võimatuks. Sest maapind muutus iga päevaga üha pehmemaks ja pehmemaks. Pärast kuid kestnud vihmasadusid oli võimalik käia ainult mööda kiviteid. Autoga hoovi sisse sõitmisest tuli ka loobuda. Muidu oleksin võinud kevadel parkimisplatsile kartulipõllu rajada. Õnneks jäi see pori kõik nüüd lume alla. Loodetavasti ta seal ka mingi aja püsib. Kuni järgmise sulani vähemalt.

Linnud on samuti lume tulekuga ilmunud akna taha. Ning tõesti on täiesti võimalik, et tihane istub Sulle aknalauale ja koputab nokaga aknale. Küsib süüa. Ning vaatab seda tehes sulle sügavalt ja nõudlikult otse silma sisse. Et kas siis saab juba? Kuna ei ole sellist asja varem näinud, siis tundus see mulle alati sellise ilusa kõne täiendusena. Et linnuke tuleb akna taha ja küsib süüa. Nüüd nägin ise ära. Istus teisel pool klaasi ja ootas. Ootas nii kaua, kuni tõusin püsti ja viisin talle süüa. Siis hakkas rõõmsalt sööma ja kutsus ka sõbrad pidusöögile.

Kõige tavalisemad külalised meie linnusöögimajas on rasvatihased, sinitihased, puukoristajad, salutihased, rohevindid ja varblased. Aastate jooksul on mul aga olnud suur rõõm kohata oma akna taga veel metsvinti, suurnokk-vinti, pasknääri, siidisaba, suur-kirjurähni, väike-kirjurähni. Kindlasti veel mõnda lindu, kes hetkel meeldegi ei tule. Samas kolides oma praegusesse elupaika, ei olnud ma näiteks kuulnudki, et on olemas selline imeilus lind nagu sinitihane. Siis ostsin endale raamatu "Põhjamaa linnud". Ja võin nüüd julgelt öelda, et tunnen linde päris hästi. Aega selleks muidugi kulus. Istusin terve ühe talve raamatust näpuga järge vedades akna all. Ja muudkui määrasin linde. Sulgede tooni, ja noka kuju, ja suuruse ja kümnete muude omaduste järgi. Nüüd enam väga uusi linde ette ei satu. Ning sellest on muidugi tuline kahju. Viimasel kevadel kohtas minu pesamuna õunapuu otsas imeilusat helekollast lindu. Selle linnu äratundmiseks ei läinud mul isegi raamatut vaja. Nii ilus ja tuntud on ta mulle kogu elu olnud. Aga isiklikult kohata ei olnud mul seni õnnestunud teda. Peoleo oli tulnud meile külla. Siis hetkel viimane uustulnuk meil.

Natukene olen muidugi ka enda üle naerda saanud suure õppimise käigus. Ühel hommikul mitmeid aastaid tagasi avastasin söögimajast linnukese, keda ma enne ei olnud siin kohanud. Suurest rõõmust ja hasardist (ei olnud pikka aega ette tulnud mõnda uut lindu!) tormasin oma raamatu järele. Lappasin terve raamatu läbi, ei leidnud sellist lindu. Korraks mõtlesin, et näe milline haruldus, isegi raamatus ei ole. Siis jäi mu pilk peatuma raamatus ühele linnule. Uurisin ja vaatasin. Oli küll see lind. Kuigi ega ma ei tahtnud seda hästi tunnistada. Varblane. Polnud olnud juhust lihtsalt maal veel seda linnas nii tavalist lindu kohata.

Loodetavasti see lumi nüüd natukene aega püsib. Et jõuaks saada kätte tunde talvest. Käia paar korda suusatamas, nautida mõnel õhtul ilusat ja selget talvetaevast ja käia metsas jalutamas. Metsaga on meil see häda, et seal saabki käia ainult siis, kui lumi maas ja maa külmunud. Sest meie mets on nii pehme ja soine. Sügisel ja kevadel võib seal lihtsalt pehme pinnase sisse ära uppuda. Nii käimegi seal alati siis, kui tuleb esimene külm, mis tahendab maapinna. Tekitab käidavad rajad metsa alla ja peidab pori valge vaiba alla. Ja loodan, et meil on mahti imetleda tähistaevast. Lugeda tähti. Otsida Põhjanaela ja Suurt Vankrit. Imetleda Kuud.