Vabriku talu aiapäevik, 54. OSA!


Tuhkjas vanaaegne valgus
aasta esimesest lumest
Juba katustele kaldub,
juba kardinaisse sureb.

Õhtul vastu kolmapäeva
kütan oma elutuba.
Mõtlen mõne asja peale -
tuleb veel või oli juba

või on läinud kaugelt mööda.
Ahi imeb ära tule.
Lasen läbi endast öö ja
võtan omaks selle lume.


Taavi Tuulik

Aiast on kadunud värvid! Käisin enne valguse kadumist pildistamas aeda. Kõik oli ilus, külm, hõbedane ja vaikne. Ilma värvita! Aga jäädvustada seda imelist valget valgust ma ei suutnud. Minu fotoaparaat lisas sinna juurde värvid. Kummaline. Ma vaatan ja vaatan ja ma ei näe neid. Ma näen vaid valgust ja varju ja külma sära. Minu silmad näevad teisiti kui minu fotoaparaat. Proovisin telefoniga. Sama asi. Ma olin natukene õnnetu. Sellepärast, et ma ei suuda jäädvustada seda ilu, mida mina ise näen.

Seda ilu on kohe palju. Ning kõik on tekitanud viimastel päevadel õues olevad miinuskraadid. Lund ei ole küll sadanud. Aga sellele vaatamata on kogu ümbrus valge. Eelmise nädala niiskus on külmunud. Ja teinud aiast imeilusa muinasmaa.  Kui pärast aias jalutamist ja piltide tegemist tuppa tagasi jõudsin, sain oma pesamuna käest riielda. Ma olevat rikkunud ära väga ilusa ja puutumatu härmatises muru, jättes sinna koledad jalajäljed.  Vabandust, vabandust! Meie majas on teisigi, kes nõnda-nõnda vaimustuvad ilust.

Külma ma küll ei talu väga hästi. Igal sügisel, kui tulevad esimesed külmad, siis veri mu soontes justkui tardub. Ma kolin tuppa kamina ette, koon endale ümber paksu kampsuni, joon teed ja ootan kevadet. Samas ma ei saa öelda, et mulle ei meeldiks talv ja külm. Meeldib küll. Mulle meeldibki istuda toas kamina ees. Ning külmade tulekuga saab seda rahulikult teha. Sest aias on kõik tegemised selleks aastaks tehtud. Ja sellel aastal olen ma olnud eriti tubli ja jõudnud enne külmade tulekut kogu aia ära riisuda. Täit au selle eest ei saa ma küll ainult endale võtta. Minu kolm last on olnud selles osas mulle väga suureks abiks. Eelnevatel aastatel ma ei ole neid sügisel riisumisse kaasanud. Ilmselt on see viga olnud, sest neil tuleb see väga hästi välja.

Õunapuude alt riisudes leidsime sealt veel hunniku õunu. Ilmselt öösel pimedas alla kukkunud ja mattunud langevate lehtede alla. Tundusid olevat täitsa head ja söömiskõlblikud õunad. Korjasime need kokku. Saime kaks ämbritäit. Olin täitsa nõutu, et mis nendega teha. Keldris need ilmselgelt enam kaua ei seisaks. Aga süüa me neid ka ei jõuaks kõiki ära kohe. Mõtlesin siis neist moosi keeta. Natukene imelik küll tundus novembri lõpus moosi keeta. Peaaegu talvel. Aga siis tuligi talvine moos. Lisandiks natukene kaneeli, pipart, tšillit, kardemoni, vürtsi ja nelki.

Olles kõik lehed ära riisunud hakkas mul äkki natukene kahju. Sügise tunne oli kuhugi ära kadunud. Enne olid kõik puude alused täis maha langenud lehti. Nii nagu sügisel peab ikka olema. Nüüd oli kõik küll väga ilus ja korras. Aga ebaloomulikult roheline. Nagu suvi oleks tagasi tulnud. Käisin aias ringi ja otsisin sügist taga. Üritasin ette kujutada, kuidas oli kõik enne minu suuri korrastustöid. Ning võrrelda sellega, mis oli nüüd. Et kumb on siis parem. Alguses tundus tõesti, et enne oligi parem. Ilmselt ma harjusin varsti ära uue vaatepildiga. Inimesed ikka harjuvad ajapikku igasuguste uute asjadega. Mõeldes aga sellele, milline töö ootaks mind ees kevadel, kui oleksin nüüd jätnud oma aia sügisesse tardumusse sekkumata, leebusin minagi. Oma aed tundus jälle tuttav ja kaunis.

Seda enam, et kõik tööd olid tehtud ja kohustused kantud. Lillepeenrad korras, Kõik riisutud, aiamööbel kokku korjatud, saun talveks suletud, muttide sügisene suurinvasioon taltsutatud. Kõik varjul, kaetud, ära pandud, lukustatud ja suletud. Endalgi aeg kolida pikaks talveks tuppa varjule. Kuid enne lõplikku pagemist keetsin endale hoopis tassi kohvi ja istusin terrassile. Ja kuulasin vaikust. Tasapisi läks hämaraks. Tubades pandi põlema tuled. See teeb ilmagi natukene valgemaks.

Kõrgel pilvedes on aga lumi. Varsti ka aias. Talve tuleku vastu ei ole midagi teha. Ta tuleb ikka. Peame ta lihtsalt omaks võtma. Ja läbi elama. Koos koleda külma, lõikava tuule, lume ja pimedate öödega. Ning täitma ise valgusega.

Ja siis ta ei tundugi nii kõle. Ega külm. Vaid hoopis imeline aeg, kus on aega. Aega istuda kamina ees. Aega hinge tõmmata. Ning mõelda. Mõelda sellele, mis olnud ja ka sellele, mis tulemas. Ja võib-olla natukene teha plaane uueks kevadeks, suveks ja sügiseks.