Vabriku talu aiapäevik, 55 osa!

Kaks lõbusat silma
oli mu taadil
pleekinud kulmude all.
Mööda kortsudekiiri
neist juuste ja parrani
pragunes naeru.
Mida pilguga puutus,
see ehmatas rõõmsaks.

Suured soonised käed olid taadil.
Neis tuksusid südame juured.
Seda kaudu läks rõõm
tal künnist
ja külvist
ja sellest,
kui laastu lõi puust
või kui murdis krobelist leiba
valgeks küüritud laua ääres,
nende kaudu läks rõõm
otse südamesse.
Ja sealt see tõusis tal silma.

Kaks lõbusat silma
oli mu taadil.

Ellen Niit

Kevade parim hetk on siis, kui puud on hiirekõrvus, aga mitte veel päris lehtes. Kui nartsissid, hüatsindid ja tulbid  on kohe-kohe puhkemas. Kui muru on juba roheliseks läinud, aga pole veel piiramatult vohama hakanud. See on see hetk, kui kaugemalt metsaaluseid vaadates, oleksid need justkui kaetud üleni helerohelise samblavaibaga. Igal kevadel neid metsaaluseid imetledes soovin, et see võikski nii jääda. Siis meenutavad kodusedki metsaalused mulle muinasjutulisi Iiri võlumetsasid. Ja kuidagi ei saa jätta rõõmustamata kõige selle ilusa üle!

Igal kevadel mina aga luban endale, et sellel aastal olen korralik ja teen esimese muruniitmise ära õigel ajal. Et ei peaks pärast liiga kõrgeks kasvanud muru niitmisega vaeva nägema. Ja igal aastal pean ma endale tunnistama, et jälle ei jõudnud ... Kuid mitte nüüd! Esimest korda oma aiapidaja karjääri jooksul sain ma esimese muru niitmise tehtud õigel ajal!!! Ehk on see märk sellest, et lõpuks ometi hakkan minagi jõudma oma tööde ja tegemistega järje peale. Et siis saavad tehtud suured ja aeganõudvad ettevõtmised ning jääb rohkem aega lihtsalt aia korrashoidmise jaoks. Nii-nii suur on vahel rõõm pisikesegi õnnestumise üle!

Ja just täna sai valmis üks minu suurtest projektidest - kiviaia ehitamine. Juba mitmeid kevadeid järjest olen seda muudkui ladunud ja ladunud. Ikka kivi-kivi haaval. Ei tundugi nagu väga raske tööna. Samas tohutult aega nõudev. Muudkui säti neid kive paika. Ning ega mul ei ole õrna aimugi, kas ma seda üldse õigesti teen. Kui tuli mõte ühest vanast ümber kukkunud varest teha kiviaed, ei olnud ma kuulnudki, kuidas paekiviaedu laotakse. Rääkimata nägemisest. Aga julge pealehakkamine pidi olema juba pool võitu! Ilmselt ongi. Sest kui ei alusta, on täiesti selge, et ka ei lõpeta. Nii ma siis alustasin. Mingi siduva ainega (mört, savi jne) ma mäkerdama ei kavatsenud hakata. Minu plaan oli lihtsalt laduda kivid aiaks. Suured, ühtlased ja vähemalt ühest küljest sirge äärega kivid, läksid mõlemale poole äärde. Katkiste, pisikeste ja kivisodiga täitsin kiviaia seest. Kokkuvõttes on tulemus igati uhke ja ilus. Esimesed meetrid aiast on küll veel sellised natukene konarlikud. Aga iga meetriga läheb laotud aed aina ilusamaks. Ja siis täna ladusingi viimased meetrid ning üks minu suur ettevõtmine on jälle lõpule jõudnud! Ah, kui tohutult suur võib olla rõõm ühe väikese asja üle!

Kaks suve olen tegelenud ka teise suure projektiga. Nimelt seisab mul hoovil vana viinaköök. Osa sellest hoonest püsib veel imekombel katuse all. Teisest osas on alles jäänud ainult müürid. Ja sinna müüride vahele oli juba eelmine majaomanik kuhjanud kõik võimalikku sodi. Jätkasime seda meiegi pärast maja ostmist. Alati on ju hea, kui on mõni koht, kuhu saab silma alt ära igasuguseid mittevajalike asju panna. Ühesõnaga: oli see ehitis kuni müürideni täis sodi. Ehitusprahti, ehitusjäätmeid, euroaluseid, vanametalli jne-jne. Kogu selle sodi sees kasvasid juba ka mõned puud. Ning kohati olid seal kivi- ja savihunnikud ümberkukkunud müüriosadest. Üle-eelmisel suvel palusin naabrimeestelt abi ning said saetud kunagi sinna veetud männipalgid ning vanad põrandalauad. Need kõlbasid kütteks. Mis kütteks ei sobinud, põletasin ära. Kolm päeva lõõmas lõke meil vahet pidamata. Korda sai 1/3 pinnast. Ja uskumatu avastuse tegin: kohati on kogu selle sodi all vana paeplaatidest kivipõrand. Nii uhket asja poleks ma osanud küll oodata! Kus paekiviplaate pole, on valatud põrand. Need on kohati küll eritasapinnas, aga hea fantaasia puhul, teeb see asja ainult huvitavamaks.

Eelmisel suvel vedasin käruga välja ehitusprahti, kive ja muud taolist sodi. Sellega täitsin auke sissesõiduteel. Ning suur osa sellest läks ka kiviaia sisse täiteks. Selleks suveks on jäänud siis veel viimane väike hunnik kiviprahti, vanarauahunnik ära viia ja lammutada puudealus. Viimased puud said talvel sealt ära kasutatud. Ja kuna mul ilutseb õue peal uus puukuur, mis on maailma kõige ilusam, siis pole vana katusealust enam vaja. Aga põhjus, miks ma kõike seda teen, on hoopis Eliisabetis. Alguses oli mul plaan lihtsalt natukene korda luua viinaköögis. Aga minu pesamuna hakkas unistama! Ning nakatas sellega minugi. Ja lõi oma unistustes uskumatult ilusa siseaia. Sinna me siis viiks kõik oma maitsetaimepeenrad kastidesse. Ja pottidesse lilled. Ja kohvilaua roosilise laualinaga ja toolid ja lillelise vaasi lillade kellukatega, nende minu suvelemmikutega. Ja riputaks õhtuhämaruses üles laternad ja süütaks need põlema (unistustes sääski muidugi ei ole!). Nii me olemegi järginud tema unistust juba kaks suve. Ja muudkui aga müttame edasi. Silme ees ilus unistus. Millal valmis saab, ei tea. Aga unistustega ongi nii, et kõige paremad on nad alles meie poole teel olles. Tihti on nende poole liikumine ilusam ja põnevam. Siis liigumegi edasi aeglaselt. Et süda saaks pikemalt rõõmustada oma unistuse üle!


Ja ikka veel rõõmustan ma iga hommiku, lõuna, õhtu ja iga tunni üle, mille võin veeta oma aias. Ikka veel ärkan ma hommikuti üles suure rõõmu ja tänutundega kõige selle ilusa ja uskumatult toreda üle, mida iga päev suudab mulle pakkuda. Tänan! Tänan! Tänan!