Vabriku talu aiapäevik, 37. osa!

Õhtu on pime ja soe.

Ja suurest pehmest pilvest

sabiseb

kallis vihm.

Heledad aknad on rõõmsad ja märjad.

Tumedad puud on rõõmsad ja märjad.

Ja suurest pehmest pilvest

sabiseb kallis vihm.

Jaan Kross

Suvi on möödunud kui silmapilk! Mu vanim laps ütles selle peale, et tema arvates kestis suvi sellel aastal täpselt kaks sekundit. Aga oi millised olid need imelühikesed kaks sekundit! Minu keskmine laps ütles ühel sumedal augustiõhtul terrassil istudes ja teed juues, et ta armastab suve. Palusin tal jätta meelde suvest selle, mida ta armastab. Ka selle õhtu terrassil. Kus oli juba hämar, aga väga soe. Kus oli nii vaikne, aga samas lärmasid rohutirtsud kõrvulukustavalt. Kus ta oli natukene kurb ja natukene rõõmus ka. Et ta saaks siis pimedal ja külmal talveõhtul voodis und oodates meenutada neid tuhandeid armsaid suviseid hetki. Selle peale jäi mu poeg väga-väga vaikseks ja kurvaks. Ning ütles, et siis tuleb ju igatsus peale. Suveigatsus. Minu pesamuna arvas ühel kuumal hetkel rannas, et tahaks natukene külma ja lund. Kui ma küsisin miks, siis ta vastas, et ta ei mäleta enam seda kui tema varvastel on külm. Aga talle ei meeldi asju ära unustada!

Kõigile meile jäävad erinevad asjad meelde meie suvest. Vaatamata sellele, et me tegutsesime koos. Ning selle koos tegemisega saime me palju asju lõpule viidud. Kõige tähtsam: meie mängumaja on nüüd valmis! Valmis ehitatud, värvitud, kujundatud ja sisustatud. Tulemus on ilus ja uhke. Eemalt vaadates näeb laste maja välja palju kaunim kui meie päris maja. Natukene väiksem küll. Aga selle eest algusest lõpuni meie enda tehtud! Ning lastest oli päris palju abi selle valmimisel. Isegi siis, kui mõnikord oli nende ülesanne ainult mulle naelu kätte anda, hoida mõnda lauajuppi või oksaga vehkides sääski eemale peletada. Sest proovi sa värvida suure pintsliga peenikest liistu, kus ühtegi kriipsu ei tohi mööda minna, kui samas tahavad must-miljon sääske sind ära süüa. Aga nüüd, kus meie selle suve projekt on leidnud omale eduka ja ilusa lõpu, on natukene nagu kahjugi. Kahju sellest, et see lõpuks valmis sai. Oleks tahtnud natukene veel mõelda sellele, hellitada seda projekti ja tulla uutele ideedele ja lahendustele. Kas pole imelik?

Samas ei ole minul oma aias tegutsemisel probleemi uute ideede puudumisega. Sellel suvel sain hakkama oma kõige kiirema projektiga. Ideest teostuseni kulus täpselt neli päeva. Niitsin ühel ilusal päeval. Mul ei olnud absoluutselt mingit mõtet ega ideepoegagi peas. Vatupidi: mõtlesin, et nüüd on tükiks ajaks kõik tööd tehtud. Ma ei võta ühtegi uut ettevõtmist sellel aastal enam käsile. Siis läks muruniitja katki. Ja sellest sai kõik alguse. Kuna niita enam ei saanud, siis mõtlesin, et ma teen korda oma lehtla ümbruse. Mul ronib seal metsviinapuu ning selle ees kasvavad mairoosid. Olen neid alati hoidnud kokku kasvamast, harvendades neid. Nüüd avastasin oma suureks üllatuseks, et ma ei ole seda vahepeal mitu aastat teinud. Võtsin kätte eraldasin kõik roosid ja viinapuud üksteisest. Tööga valmis saanud jäin tulemust silmitsema.

No ei olnud ma kohe sugugi sellega rahul. Sealt ümbert on alati väga halb niita, naat tungib igale poole vahele ja rohinud ei ole ma sealt mitte kunagi viitsinud. Ja siis tuligi mulle see idee. Ma istutan nende kõrgete mairooside ette veel ühe ringi roose. Nüüd siis madalamaid pargiroose. Ääristan peenra kividega, multśin kõik ilusasti ära. Ja siis ongi kõik väga ilus. Kerisin lahti oma pika kastmisvooliku ja märkisin sellega tulevase peenra piirjooned maha. See oli esimene päev. Järgmisel päeval läksin poodi ja ostsin kümme pargiroosi. Istutasin nad kohe ka maha. See oli teine päev. Kolmandal päeval tassisin kive, kaevasin ja sain valmis peenra ja peenrale ääred. Neljas päev kulus kogu asja multśiga katmiseks. Ning nüüd olin ma tõesti tulemusega rahul. Eriti veel pärast seda, kui mu poeg jalutas paar päeva pärast asja valmimist ümber lehtla ja hüüdis siira imetlusega:" Oi, see on nii ilus! Ma ei pannudki varem tähele."

Nii ma siis tegutsengi ikka selles suunas, et mu aias oleks jätkuvalt väga ilus. Et tööd muutuks vähemaks ja vajalikud tegemised võimalikult lihtsaks. Et oleks rohkem aega mitte midagi tegemiseks.