Vabriku talu aiapäevik, 38. osa!

Tulen mööda ma pruunidest leppadest,

pane voodisse, memme, mind, eks?
Pane peale me kasside käppadest

äraplekitud sinine tekk.

Pihlamoosi kuldpunast saan lusikast,

mille varrel mu nimi on peal.

Voodi ees me kutsude rüsinat

naljaks naerda on lõpmata hea.

Ja mind kaitseb, mind hoiab siin tuule eest

siniteki nurk, lagunend trepp.

Aga akna all ahastab tuule sees

sajuhämaras õhtupruun lepp.

Leelo Tungal

Sügis on karge, külm ja kaunis. Hommikuti on härmatis ja jäine õhk. Jää porilompidel ja kraapimist vajavad autoaknad. Ja päikesetõus. Kaunimat tõusvat päikest, kui praegustel hommikutel, ei ole mina näinud. Need pildid on midagi sellist, mis jäävad mällu alatiseks. Need hetked ei vaja jäädvustamiseks fotoaparaadi abi. Nad on igaveseks olemas sinu sees.

Ja muidugi on jõudnud kätte need koledad sügisesed, külmad ja pimedad, õhtud. Ah, kuidas kõik inimesed neid vihkavad! Ja kuidas mina neid armastan! See on vabandus, selline hea ja usutav põhjendus, mitte midagi tegemiseks. Et sa võidki ennast diivaninurka kerra tõmmata, juua kaunist ja armsaks saanud, kuigi natukene katkisest tassist auravat teed. Ja mõnuleda kaminatule paistel. Ja istuda nii igavesti. Vaadata tuld, juua teed ja mõelda. Ning kui ei viitsi, pole vaja isegi mitte mõelda. Kuskile ei pea minema, mitte midagi ei pea tegema, ei ole ühtegi kohustust. Kui nüüd ausalt tunnistada, siis isegi keset suurt ja sooja suve, ma mõnikord igatsen neid pimedaid õhtuid. Ootan vabandust oma ajutiselt peale tulevale suurele laiskusele.

Kuid aed elab ikka omasoodu olenemata sellest, mis toimub väljaspool tema piire. Sügis on ta muutnud rõõmsalt värviliseks. Kohati kuldseks. Ja mõneti lausa püüdnud vikerkaare endasse. Ei ole olemas värvi, mis minu aiast hetkel puuduks. Teen ja toimetan vaikselt ja tasakesi. Paar päeva tagasi niitsin viimast korda muru sellel aastal. Vähemalt ma praegu arvan, et viimast. Mina niitsin ja taevast sadas alla rahet. Mõtlesin, et kas siin ei teki mingit väikest vastuolu või ebakõla nende kahe samaaegselt toimuva sündmuse vahel. Ei suutnud ma leida ühtki enda jaoks mõistlikku (samas, mis on minu jaoks mõistlik, tundub seda olevat vastupidi paljude ülejäänute arusaamist mööda) argumenti parajasti käsil oleva tegevust vastu. Ja mis seal ikka. Põhiline ju ongi ikkagi see, et minul sai töö tehtud. Muru niidetud. Ja aed talvele vastu minnes saanud endale kena kuue.

Üldse olen sellel sügisel tähele pannud, et mulle kohe nagu meeldib sügisesi töid aias tehes mõelda sellele, et selle tööga on nüüd see asi jälle selleks hooajaks läbi. Iga asjaga tõmban nagu kriipsu alla mingile etapile. Marjad korjatud, õunad mahlaks tehtud, sibulad üles võetud, muru niidetud viimast korda. Peenrad korda tehtud. Aiamööbel õlitatud, peitsitud, talvekorterisse pakitud. Kokku korjatud laiali vedelevad tööriistad. Viimased taimed istutatud, viimased sibulad mulda pistetud. Mis veel tegemata, jääb ootama kevadet. Ning ei mingit muretsemist tegemata tööde pärast, ei mingeid südametunnistuse piinasid. Mida ei jõua, ei viitsi, ei taha, see lükkub sujuvalt järgmisesse aastasse. Millest küll selline muretus? Kogemusest? Tarkusest? Vanusest?

Hiljuti sain endale sünnipäevaks ilusa hõbekuuse. Kaks päeva käisin, kuusk kärus, mööda aeda ringi ja otsisin parimat kohta uuele asukale. Lõpuks otsustasin ta istutada tiigi kaldale. Koht on ilus ja minu hõbedane kaunitar sobis sinna ka suurepäraselt. Ainuke probleem on selles, et valitud koht ei ole enam päris minu maa peal. Loodan lihtsalt, et ta kellelegi ette ei jää. Ning saab oma elu seal ilusasti ära elada. Õnnelikult ja pikalt! Ning saab nautida veel mitmeid-mitmeid kauneid sügiseid.