Vabriku talu aiapäevik, 50. osa!

IGA SÜGISE JAHEDAS LEEGIS ...

Iga sügise jahedas leegis

põleb punaseks pihlakakroone.

Ikka enam saab haabade haljus

uusi varjundeid, värvitoone.

Peagi pilvini pragiseb lõke,

viivad sädemed laiali tuuled.

Suudleb mesiseks murelik päike

nõmmelillede lillakad huuled.

Siis on vaikuse sõnatu luule,

ilmaotsani valendav valgus,

kuni vallatuks ärkavas tuules

sünnib lõpp, mille kannul käib algus.

Viivi Luik

Sügis. Ilus sügis. Lõbus sügis. Külm sügis. Värviline sügis. Sügis on alati ilus. Ning kui ma nüüd hoolega järele mõtlen, siis võib-olla isegi kõige kaunim aastaaeg. Läheb küll külmaks. Külm mulle ei meeldi tegelikult. Ma armastan soojust. Sügisel poeb aga minu sisse vastik ja suur külm. Ja selle välja ajamiseks ma aina kütan ja kütan. Ja lapsed tassivad korvide viisi puid tuppa. Sügisest kevadeni välja. Kuigi täielikult saab sellest külmast jagu alles kevadine päike. Aga sellele kõigele vaatamata mulle meeldib sügis üle kõige!

Minu poeg rõõmustas juba augustis siiralt selle üle, et varsti tuleb sügis. Sain isegi natukene pahaseks tema peale. Vaatamata sellele, et mulle endale väga sügis meeldib, ei oota ma teda mitte kunagi. Naljakas, aga nii see on. Veidikene pirtsakalt küsisin tema käest, et kas ta ootab seda, et õues külmaks läheb? Kuuldud vastust mina muidugi ei osanud oodata. Ta vastas, et ootab küll. Minu täielikult jahmunud ja sõnatut nägu nähes, tuli küsimata ka seletus. Ta rääkis, et ootab sügist, sest siis on hommikul ärgates toas külm. Ja siis on nii mõnus astuda voodist välja. Paljajalu külmale põrandale. Ning endal hakkab natukene külm. Ja see on nii hea tunne! Ning siis hommikul kooli minnes uksest õue astudes on külm ja udu. Ja natukene on veel uni. Seda ta pidigi ootama. Siis tulid mulle meelde minu enda sügisesed kooliminekud. Ja tõesti, need külmad ja karged sügishommikud on jäänud alatiseks meelde. Nendes on mingi oma lummav võlu, mida tegelikult ei oskagi seletada. Ei oska minu poeg. Ega oska minagi. 

Viis aastat tagasi istutasin oma aeda uued viljapuud. Juba mitu aastat oleme pikisilmi oodanud esimesi vilju. Murelid on kandnud marju mitmel aastal. Eelmisel aastal olid ka esimesed ploomid. Ning sellel aastal avastasin keset suve ühel pirnipuul täpselt neli väikest pirnikest. Igaüks meist saab ühe. Suve läbi käisime neid vaatamas, imetlemas ja katsumas. Et kas ikka kasvavad. Õnneks ei söönud neid ära linnud, ei mädanenud nad enne valmimist ära ja ei kukkunud ka lihtsalt puu otsast alla enne õiget aega. Said ilusasti valmis ja tegid meid väga rõõmsaks. Kõige selle juures olid muidugi ka uskumatult head. Tasus ootamist! Ning mina sain jälle imestada asjaolu üle, et kuidas sai neid ikkagi täpselt neli olla.

Aias on palju töid, mida peaks sügiseti tegema. Tavaliselt ei juhtu midagi hullu kui jääb ühel aastal tegemata. Aga kui jääb juba neli aastat vahele, siis on olukord küll päris masendav lõpuks. Nii oli kuidagi õnnetult juhtunud minu kuusehekiga, mis lahutab mind muust maailmast. Või siis ka ainult mõisapargist. Viimased kaks sügist ma olen ainult mõelnud selle peale, et seda peaks ruttu tegema. Eelmisel sügisel otsustasin, et kevadel teen selle kindlasti ära. Aga kevadel ei olnud kuidagi aega. Kuskile ära kadus kõik see aeg, mis mulle ette nähtud oli. Eelmisel nädalavahetusel aga otsustasin, et rohkem edasilükkamist see asi ei kannata. Tõin garaažist redeli ja oksakäärid. Redeli otsa ronides ja heki kohal kõrguvaid välja kasvanud kuuski vaadates, läksin garaaži tagasi. Tõin sae. Kaks päeva saagisin ja ronisin ja siis jälle saagisin. Kui ma lõpuks sealt redeli otsast alla ronisin ja tehtud tööd vaatasin, ei suutnud ma isegi ära imestada, miks ma sellega nii kaua venitasin. Vastpügatud hekk on tervelt kolmandiku võrra madalam nüüd. Võib-olla isegi poole. Ausalt öelda ei mäletanudki pärast enam päris täpselt. Ja ilusam. Maha said lõigatud aga korralikud suured kuused. Või siis kuuseladvad siiski. Lõikasin ja lõikasin neid. Neid vaadates mõtlesin ise, et millised imeilusad jõulukuused. Hiljem alles tulin selle peale, et olekski võinud jätta mõne jõulusid ootama sinna hekki. Ja siis sellel aastal läinud lastega ise "metsa" kuuse järele. "Tagant järele tarkus" on selle asja nimi vist!

Ja sügiseselt vaikseks on jäänud praeguseks hetkeks mu aias. Ainukesed, kes järjest aktiivsemaks muutuvad, on mutid. Ei saa kohe kuidagi ilma nendeta! Vist hakkan isegi leppima nende olemasoluga juba. Uskumatu küll. Varemalt olen ikkagi lakkamatut sõda üritanud muttidega pidada. Kuigi edutult pean ütlema. Aga eks naabritega pea ikka hästi läbi saama.

Ning puud on päev-päevalt punasemad ja hommikud aina kargemad. Jätkub nüüd kohe pikaks ajaks neid külmasid hommikuid. Õhtuid ja öidki. Ühel õhtul päris pimedas koju saabudes, arvas mu kõige pisem, et ilus on siin. On tõesti ilus! Ja ma soovin, et mul poleks iial liialt kiire. Veetmaks väikest viivu oma aias.