Vabriku talu aiapäevik, 57. osa!

õhtupäikesest õhevilpõsi
trepil istudes
jahutad teed
läheb mööda ehk naaber
ja küsib
mida sa päev läbi
üksinda teed

kärbid ehk oksi
viid peenraisse mulda
ootad ehk õnne
või soojemat tuult
kuulad ehk südant
või kõrvaltoa tüli
tuulutad tundeid
või hammustad huult

uneulmadest elevilsilmi
päevast päeva
eimidagi teed
lähed külla ehk naabrile
küsid
mida ta päev läbi
sinuta teeb

Marge Pärnits

Kevad on käes, see on nüüd selge. Mis kevad, viimased päevad on olnud isegi rohkem kui suvi meil siin Eestimaal. Maapealne paradiis. Õues veel õhtutelgi üle 20 soojakraadi; linnulaul ületab kõik muud segavad hääled (mõistan nüüd ka omaenda ema, kes paar aastat tagasi mul külas olles kurtis, et akna all röökivad ööbikud ei lase öösiti magada) nagu automüra, lennukid, naabrite muusikalise maitse; sääsed pole veel aru saanud, et suur suvi väljas ja nii edasi ja nii edasi ... Ja oi-oi kui kahju on hommikuti siit kõige selle keskelt autosse istuda ja minema sõita.

Iga vaba momendi küürutad peenarde vahel, sirutades selga ainult selleks, et imetleda korraks kogu seda õnnistust, mis Su ümber laiub. Siis küürutad edasi. Iga tööga lõpule jõudes on see tekitanud vähemalt kolm uut tööd ja ideed. Ideid tuleb kümneid, kui mitte sadu või tuhandeid. Kas ühe inimese elueaga jõuaks need üldse ellu viia? Ei tea. Ega sellele mõtlegi! Teed ja toimetad, istutad ja kaevad, külvad ja kastad, rohid ja niidad, kärbid ja pügad. Ikka selleks, et kõik oleks ilus, viks ja viisakas. Või hoopis lihtsalt selleks, et olla õues kogu selle ilu ja sumina ja sädina keskel? Ilmselt mõlemat. Ega väga pikalt kogu selle aianduse keskel mittemidagi tegemist välja ei tule. Isegi, kui ma väga kindlalt väidan, et vot nüüd vedelen terve päeva terrassil ja kohe ei teegi midagi. Lapsed on aegade jooksul minu selliste ütlemiste peale lausa kihlvedusid korraldanud. Et kui kaua ma siis tegelikult vastu pean, enne kui ikkagi mõnda aianurka toimetama torman?

Tammsaare kõige kuulsam lause "Tee tööd ja näe vaeva - siis tuleb ka armastus." peab minu puhul igal juhul paika. Ja ilmselt kõigi aiapidajate puhul. Kui Sa ikka näedki oma aias tohutult vaeva, panustades sinna nii aega, kui raha, kui mõtteid, ideid ja katsetusi, nii luhtunuid kui õnnestunuid, siis saabki see väga armsaks. See armastus tuleb tasapisi. Aga seda kindlamalt. Ja kõikehaaravamalt ning ennastunustavamalt. Pole harvad juhused minu aiapidaja karjääri puhul, et lapsed mind vastu ööd tuppa sööma kutsuvad, kui mina olen kaotanud igasuguse ajataju suures loomisrõõmus. Sest just eks looming see aiarajamine ju ole. Milline õnn on kogeda seda loomisrõõmu, kus üks idee viib teiseni, üks mõte sünnitab järgmise. Ja nii võibki unustada söömise ja janu, kaob aeg ja ruum Sinu ümbert.

Üks väga vana ja tark rahvas on ka seda öelnud, et kui tahad olla õnnelik terve oma elu, siis raja endale aed. Ja vanadel ja tarkadel rahvastel kipub ikka õigus olema. Olen pidanud minagi iseenda sõnu sööma. Vabanedes enda arvates kunagi vanaema aiapidamise orjatööst, olin oma väikese varbaotsani veendunud, et kogu oma ülejäänud elu käin ma kõigest aiapidamisega seonduvast väga suure kaarega mööda. Eks ma üritasin. Kolides oma praegusesse aeda kunagi ammu-ammu, olin veel väga veendunud, et aed - see pole minu rida! Tol hetkel tähendas aed minu jaoks suures enamuses muru. Ja no muruniitmine oli teadupärast meeste töö. Ilmselt lootsingi nii kergelt pääseda. Aga ei osanud ma aimatagi, et aeg (või aed) teeb oma töö. Ka minuga. No vot, võta nüüd siis näpust ...! 

Nii ma siis nüüd olengi tänulik ning õnnelik iga tunni ja hetke eest, mille saan veeta aias. Imeilusa nädalavahetusega saime niidetud muru. Pesamuna käis muidugi juba eelmisel nädalavahetusel peale, et peab niitma hakkama. Väitsin, et vara veel ... hetkeni, kus esmaspäeva hommikul kooli sõites Eliisabet konstateeris, et näe siin on niidetud ja nendel on niidetud juba ja nendelgi ... . Aga polnud viga, sobis ka nüüd, polnud me nii hiljaks jäänud midagi. Rohitud said lillepeenradki. Jäid ainult mõned veel. Justkui moe pärast, et oleks ka nädala sees mõnel õhtul natukene nokitsemist, kuni käes lubatud vihmad. Seemned külvatud. Lilled pottidesse istutatud. Hekipuid ja põõsaid pügatud.

Ja siis meie kõige tähtsam töö: istutasime kolm õunapuud. Igale lapsele oma puu. Mõte tuli jälle meie kõige nooremalt. Käib ju telekas kampaania, et istuta puu. No tema võttis ka ideest kinni ja arvas ühel õhtul, et meiegi peaks puu istutama. Arendasin seda mõtet edasi, et siis peaks igale lapsele istutama puu. Ja mis oleks veel parem kui õunapuu? Õunapuu perepuu. Olen pikalt mõelnud, et tegelikult tahaks paari sellist perepuud. Mõeldud-tehtud! Natukese aja pärast läksime siis koos aiapoodi puid valima. Perepuid sobivate sortidega, mida meil veel ei ole, ei leidunud rohkem kui üks variant. Aga meil kolme vaja ju.

Leidsime puuduolevatele aga sealt samast väga hea asenduse - sammasõunapuud. Istutamisaukude kaevamise tegin ülesandeks keskmisele - Karlile. Ilmselt oodates vaidlemist ja pikka arutelu teemal, kas just tema ja miks seda ikkagi peab tegema, olin suhteliselt üllatunud, kui paluti vaid kohad kätte näidata, omal juba labidas ootevalmis käes. Vot millega võivad Sind, juba kogenud ema, jalust rabada 15-aastased poisid! Karl asus kaevama. Arvasin, et mul nüüd tükk aega ringi jalutada. Ei midagi. Hetke pärast teatas poiss, et valmis. Kuhu järgmine? Igal juhul ei jõudnud meie tüdrukutega nii kiiresti ühte puud mahagi istutada, kui Karlil järgmised augud valmis kaevatud. Ja maa pole meil siin sugugi hea kaevata. Aina kivid.

Aias aga on meil juures nüüd pereõunapuu sortidega "Martsipan" ja "Suislepp" ja sammasõunapuud "Elina" ja "Inese". Ja ootame juba neid vilju! Nii nagu ootame igal aastal toomingalund, esimesi kirsiõisi, õunapuude õitsemist, sirelite lõhna, esimesi maasikaid ja esimest äikest. Seda viimast vast ei peagi kaua ootama - reedel pidi tulema. Talve läbi oleme oodanud ka pikisilmi neid esimesi tassitäisi auravat teed või kohvi terrassil, millega varem või hiljem jääd vahele naabrilegi. Ja ühele õigele naabrile ei pea sugugi seletama, et mida me siis üksinda aias päev läbi teeme - tema teab niigi. Omast käest.

Vabriku talu aiapäevik, 56 osa!

Ei ole ühtki palvet, mida peast
ma teaksin päriselt.
Ei ühtki lohutust.

Kuiv valgus,
nii et silmadel on valus -
on´s see mu osa
tummast tohutust?

Kui lummus katkes,
mõtlesin, et suren.
Ei surnud.
Siiamaani imestan.

Nii õhuke
on kujutluse kile.
Säält kumab läbi
tühjus pimestav.

Doris Kareva

Käisin täna aias. Vihma sadas. Tegelikult tahtsin riisuda. Jah, mul on ikka osa aiast sügisest peale riisumata. Aga vihm oli liiga suur. Võtsin siis kaasa fotoaparaadi, et teha mõned pildid. Mingi aeg tagasi sain endale uue aparaadi. Ning mingi aeg tagasi, kaugel Eestist, oli hetk aega, et süveneda sellesse ja õppida tegema makrofotosid. Nüüd tahtsin seda proovida. Jalutasin oma aias ringi, otsisin hetki ja kohti, kust teha mõned fotod. Vihma sadas endiselt. Mingil hetkel läks vihm üle lumeks. Või lörtsiks. Kes seda ikka täpsemalt teab? Kõik tundus esialgu nii trööstitu, et pidin juba peaaegu loobuma oma pildistamise üritusest. Sest mis pilte ma peaks ikka saama sellest kohutavast pimedusest ja hallusest, mis maad valitseb? Isegi keskpäeval?

Proovisin siiski. Olen alati hinnanud rohkem üldvaateid aiast. Kompositsioone. Lillede, põõsaste ja puude gruppe. Need olid nüüd mässitud kõik õhus hõljuvasse veest raskesse uttu. Jäi üle ainult trügida oma aparaadiga iga õie, oksa, marja, käbi või veetilgale nina alla. Vaadata oma aia asukaid hoopis teiselt tasandilt. Natukene oli see isegi minu jaoks harjumatu. Olen küll tuttav iga taime eluga igal tasemel. Vahet pole, kas tegemist juurte, lehtede-okste või õite-viljadega. Aga seda natukene teisest vaatenurgast. Hoolitsemise poole pealt. Alati vaadanud pilguga, et leida midagi, mis pole hästi. Midagi, mis vajaks parandamist, kõpitsemist, toetamist. Mõni õis, mis longu vajanud ja vajab toestust. Mõned juured, kust vesirotid jälle mulla ümbert ära ajanud. Otsinud enamus aega vigu. Midagi, mis oleks halvasti, et seda siis parandada.

Täna aga püüdsin leida just seda ilusamat ja esinduslikumat poolt. Seda, mis on hästi. Mis pakuks silmale ilu. Ja selleks pidin ronima käpukil roosipõõsastesse takerdudes okastesse. Kükitama, põlvitama, istuma ja roomama. Otsisin peidetud ilu. Mida polegi nii kerge märgata selle tohutu halluse seest, mis meie jaanuarikuus hetkel valitseb. Kui ma vaatan aknast oma aeda, siis kõik on justkui hall. Aeg-ajalt ka beež. Mõnikord pruun. See on isegi hästi. Sest tavaliselt lahkun ma siit hommikul pimedas ja saabun tagasi õhtul pimedas. Valitsev värv on must, tumesinine ja tumehall. Veidikest leevendust pakuvad need mõned päevad, kus on maa olnud valge. Lumi on olnud mõnedel päevadel maas. 

Ja ometigi on sellel talvel valgust minu aias isegi öösel. Sai suve jooksul teostatud üks minu pikaajalistest unistustest - mu aed on nüüd valgustatud! Ma ei pea enam pimedas keldrisse minekuks taskulampi kasutama. Minu uhke kividest tee maja ukse eest garaaži ja saunani on saanud endale imeilusad laternapostid. Mis hämaruse saabudes süttivad ise ning päeva valgenedes kustuvad. See valgus ei suuda aga asendada lume valevust. Ja külma. Külma, mis teeks korraga õhu klaariks, selgeks ja läbipaistvaks. Mis külmutaks selle igavese ja lõputu vee ning niiskuse. Kuid ega meil pole siin midagi teha - see, mis meil hetkel on, on ainus, mis meil on. Pole meil teistsugust kliimat. Ja ega me seda tegelikult ei tahakski. Nii ma siis otsisingi oma aias külmast kangete sõrmedega seda peidetud ilu. Ja olin suhteliselt lootusetu.

Esialgu. Aga siis ma märkasin, et tegelikult on mu aed väga värviline. Esimene, mis muidugi igast aianurgast pilku püüab, on minu maja. See on teine suve suurprojekt. Sai värvitud üle elumaja. Kõik teised hooned said juba varasemalt omale uue värvitooni. Puukuur, saun-kelder-garaaž ning laste mängumaja on juba mitu aastat uhkeldanud kena kollase ja punase kuuega. Nüüd sai siis ette võetud viimane, ent kõige töömahukam hoone. Tõsi, esimene korrus on suures osas teist korda veel värvimata ja enamus akna- ja ukseraame on samuti punaseks tegemata. Kuid tulemus on näha! See, milline hakkab kõik välja nägema järgmisel suvel. Siis, kui ma jõuan värvimisega lõpule. Oh, kuidas mulle juba ette meeldib see tulemus! Ma naudin juba ette seda pilti, mida ma tegelikkuses näen ilmselt alles järgmisel suvel. Kui hästi läheb.

Aga peale värviliste hoonete hakkasin ma üsna varsti märkama ka muid värve. Et ei olegi ainult hall ja pruun. On kõiki värve. Ja neid on palju. Ja need on isegi meeldivamad ja maitsekamad kui kevadisel, suvisel või sügisesel ajal. Praegu on värvid harmoonilised. Sellist harmooniat ja kooskõla muul ajal väga ei kohta. Kõik sulab kuidagi ühte. Üks värv läheb üle teiseks. Ja teine kolmandaks. Ja nii edasi ja nii edasi. Ja kõik need värvid on kaetud ühtlase halli looriga. Mis muudab nad  veel salapärasemaks. Nad justkui ei näitakski oma ilu ja toone ja varjundeid hea meelega ja vabatahtlikult. Sa pead nägema vaeva! Ise otsima ja ise leidma. Seda valgust ja varje, neid värve, mis jäävad alles pärast sügises suremist. Kui ühtäkki tundub, et viimnegi leht on puult alla kukkunud, viimne hiline õis närtsinud ning iga viimane vili korjatud. Siis, kui tundub, et mitte midagi enam ei ole.

Midagi on aga alati. Tuleb ainult harjuda ja leppida sellega, et igal sügisel sureb meie aias kõik ja igal kevadel tärkab jälle uus elu. Pole veel juhtunud, et kevad oleks jäänud tulemata. Nagu pole veel juhtunud, et hommikul jääks päike tõusmata. Me mõnikord lihtsalt ei näe teda. Päevade, nädalate ja kuude viisi. Olemas on ta ometi. Eks see ongi see, mis meidki sunnib igal hommikul jälle kottpimedas üles tõusma. Tegema oma väikeseid ja suuri toimetusi. Teadmine, et kord on see päike jälle olemas ja ühel hommikul ta ärkab enne meid. Isegi mitte niivõrd teadmine. Kui just lootus. 

Vabriku talu aiapäevik, 55 osa!

Kaks lõbusat silma
oli mu taadil
pleekinud kulmude all.
Mööda kortsudekiiri
neist juuste ja parrani
pragunes naeru.
Mida pilguga puutus,
see ehmatas rõõmsaks.

Suured soonised käed olid taadil.
Neis tuksusid südame juured.
Seda kaudu läks rõõm
tal künnist
ja külvist
ja sellest,
kui laastu lõi puust
või kui murdis krobelist leiba
valgeks küüritud laua ääres,
nende kaudu läks rõõm
otse südamesse.
Ja sealt see tõusis tal silma.

Kaks lõbusat silma
oli mu taadil.

Ellen Niit

Kevade parim hetk on siis, kui puud on hiirekõrvus, aga mitte veel päris lehtes. Kui nartsissid, hüatsindid ja tulbid  on kohe-kohe puhkemas. Kui muru on juba roheliseks läinud, aga pole veel piiramatult vohama hakanud. See on see hetk, kui kaugemalt metsaaluseid vaadates, oleksid need justkui kaetud üleni helerohelise samblavaibaga. Igal kevadel neid metsaaluseid imetledes soovin, et see võikski nii jääda. Siis meenutavad kodusedki metsaalused mulle muinasjutulisi Iiri võlumetsasid. Ja kuidagi ei saa jätta rõõmustamata kõige selle ilusa üle!

Igal kevadel mina aga luban endale, et sellel aastal olen korralik ja teen esimese muruniitmise ära õigel ajal. Et ei peaks pärast liiga kõrgeks kasvanud muru niitmisega vaeva nägema. Ja igal aastal pean ma endale tunnistama, et jälle ei jõudnud ... Kuid mitte nüüd! Esimest korda oma aiapidaja karjääri jooksul sain ma esimese muru niitmise tehtud õigel ajal!!! Ehk on see märk sellest, et lõpuks ometi hakkan minagi jõudma oma tööde ja tegemistega järje peale. Et siis saavad tehtud suured ja aeganõudvad ettevõtmised ning jääb rohkem aega lihtsalt aia korrashoidmise jaoks. Nii-nii suur on vahel rõõm pisikesegi õnnestumise üle!

Ja just täna sai valmis üks minu suurtest projektidest - kiviaia ehitamine. Juba mitmeid kevadeid järjest olen seda muudkui ladunud ja ladunud. Ikka kivi-kivi haaval. Ei tundugi nagu väga raske tööna. Samas tohutult aega nõudev. Muudkui säti neid kive paika. Ning ega mul ei ole õrna aimugi, kas ma seda üldse õigesti teen. Kui tuli mõte ühest vanast ümber kukkunud varest teha kiviaed, ei olnud ma kuulnudki, kuidas paekiviaedu laotakse. Rääkimata nägemisest. Aga julge pealehakkamine pidi olema juba pool võitu! Ilmselt ongi. Sest kui ei alusta, on täiesti selge, et ka ei lõpeta. Nii ma siis alustasin. Mingi siduva ainega (mört, savi jne) ma mäkerdama ei kavatsenud hakata. Minu plaan oli lihtsalt laduda kivid aiaks. Suured, ühtlased ja vähemalt ühest küljest sirge äärega kivid, läksid mõlemale poole äärde. Katkiste, pisikeste ja kivisodiga täitsin kiviaia seest. Kokkuvõttes on tulemus igati uhke ja ilus. Esimesed meetrid aiast on küll veel sellised natukene konarlikud. Aga iga meetriga läheb laotud aed aina ilusamaks. Ja siis täna ladusingi viimased meetrid ning üks minu suur ettevõtmine on jälle lõpule jõudnud! Ah, kui tohutult suur võib olla rõõm ühe väikese asja üle!

Kaks suve olen tegelenud ka teise suure projektiga. Nimelt seisab mul hoovil vana viinaköök. Osa sellest hoonest püsib veel imekombel katuse all. Teisest osas on alles jäänud ainult müürid. Ja sinna müüride vahele oli juba eelmine majaomanik kuhjanud kõik võimalikku sodi. Jätkasime seda meiegi pärast maja ostmist. Alati on ju hea, kui on mõni koht, kuhu saab silma alt ära igasuguseid mittevajalike asju panna. Ühesõnaga: oli see ehitis kuni müürideni täis sodi. Ehitusprahti, ehitusjäätmeid, euroaluseid, vanametalli jne-jne. Kogu selle sodi sees kasvasid juba ka mõned puud. Ning kohati olid seal kivi- ja savihunnikud ümberkukkunud müüriosadest. Üle-eelmisel suvel palusin naabrimeestelt abi ning said saetud kunagi sinna veetud männipalgid ning vanad põrandalauad. Need kõlbasid kütteks. Mis kütteks ei sobinud, põletasin ära. Kolm päeva lõõmas lõke meil vahet pidamata. Korda sai 1/3 pinnast. Ja uskumatu avastuse tegin: kohati on kogu selle sodi all vana paeplaatidest kivipõrand. Nii uhket asja poleks ma osanud küll oodata! Kus paekiviplaate pole, on valatud põrand. Need on kohati küll eritasapinnas, aga hea fantaasia puhul, teeb see asja ainult huvitavamaks.

Eelmisel suvel vedasin käruga välja ehitusprahti, kive ja muud taolist sodi. Sellega täitsin auke sissesõiduteel. Ning suur osa sellest läks ka kiviaia sisse täiteks. Selleks suveks on jäänud siis veel viimane väike hunnik kiviprahti, vanarauahunnik ära viia ja lammutada puudealus. Viimased puud said talvel sealt ära kasutatud. Ja kuna mul ilutseb õue peal uus puukuur, mis on maailma kõige ilusam, siis pole vana katusealust enam vaja. Aga põhjus, miks ma kõike seda teen, on hoopis Eliisabetis. Alguses oli mul plaan lihtsalt natukene korda luua viinaköögis. Aga minu pesamuna hakkas unistama! Ning nakatas sellega minugi. Ja lõi oma unistustes uskumatult ilusa siseaia. Sinna me siis viiks kõik oma maitsetaimepeenrad kastidesse. Ja pottidesse lilled. Ja kohvilaua roosilise laualinaga ja toolid ja lillelise vaasi lillade kellukatega, nende minu suvelemmikutega. Ja riputaks õhtuhämaruses üles laternad ja süütaks need põlema (unistustes sääski muidugi ei ole!). Nii me olemegi järginud tema unistust juba kaks suve. Ja muudkui aga müttame edasi. Silme ees ilus unistus. Millal valmis saab, ei tea. Aga unistustega ongi nii, et kõige paremad on nad alles meie poole teel olles. Tihti on nende poole liikumine ilusam ja põnevam. Siis liigumegi edasi aeglaselt. Et süda saaks pikemalt rõõmustada oma unistuse üle!


Ja ikka veel rõõmustan ma iga hommiku, lõuna, õhtu ja iga tunni üle, mille võin veeta oma aias. Ikka veel ärkan ma hommikuti üles suure rõõmu ja tänutundega kõige selle ilusa ja uskumatult toreda üle, mida iga päev suudab mulle pakkuda. Tänan! Tänan! Tänan!

Vabriku talu aiapäevik, 54. OSA!


Tuhkjas vanaaegne valgus
aasta esimesest lumest
Juba katustele kaldub,
juba kardinaisse sureb.

Õhtul vastu kolmapäeva
kütan oma elutuba.
Mõtlen mõne asja peale -
tuleb veel või oli juba

või on läinud kaugelt mööda.
Ahi imeb ära tule.
Lasen läbi endast öö ja
võtan omaks selle lume.


Taavi Tuulik

Aiast on kadunud värvid! Käisin enne valguse kadumist pildistamas aeda. Kõik oli ilus, külm, hõbedane ja vaikne. Ilma värvita! Aga jäädvustada seda imelist valget valgust ma ei suutnud. Minu fotoaparaat lisas sinna juurde värvid. Kummaline. Ma vaatan ja vaatan ja ma ei näe neid. Ma näen vaid valgust ja varju ja külma sära. Minu silmad näevad teisiti kui minu fotoaparaat. Proovisin telefoniga. Sama asi. Ma olin natukene õnnetu. Sellepärast, et ma ei suuda jäädvustada seda ilu, mida mina ise näen.

Seda ilu on kohe palju. Ning kõik on tekitanud viimastel päevadel õues olevad miinuskraadid. Lund ei ole küll sadanud. Aga sellele vaatamata on kogu ümbrus valge. Eelmise nädala niiskus on külmunud. Ja teinud aiast imeilusa muinasmaa.  Kui pärast aias jalutamist ja piltide tegemist tuppa tagasi jõudsin, sain oma pesamuna käest riielda. Ma olevat rikkunud ära väga ilusa ja puutumatu härmatises muru, jättes sinna koledad jalajäljed.  Vabandust, vabandust! Meie majas on teisigi, kes nõnda-nõnda vaimustuvad ilust.

Külma ma küll ei talu väga hästi. Igal sügisel, kui tulevad esimesed külmad, siis veri mu soontes justkui tardub. Ma kolin tuppa kamina ette, koon endale ümber paksu kampsuni, joon teed ja ootan kevadet. Samas ma ei saa öelda, et mulle ei meeldiks talv ja külm. Meeldib küll. Mulle meeldibki istuda toas kamina ees. Ning külmade tulekuga saab seda rahulikult teha. Sest aias on kõik tegemised selleks aastaks tehtud. Ja sellel aastal olen ma olnud eriti tubli ja jõudnud enne külmade tulekut kogu aia ära riisuda. Täit au selle eest ei saa ma küll ainult endale võtta. Minu kolm last on olnud selles osas mulle väga suureks abiks. Eelnevatel aastatel ma ei ole neid sügisel riisumisse kaasanud. Ilmselt on see viga olnud, sest neil tuleb see väga hästi välja.

Õunapuude alt riisudes leidsime sealt veel hunniku õunu. Ilmselt öösel pimedas alla kukkunud ja mattunud langevate lehtede alla. Tundusid olevat täitsa head ja söömiskõlblikud õunad. Korjasime need kokku. Saime kaks ämbritäit. Olin täitsa nõutu, et mis nendega teha. Keldris need ilmselgelt enam kaua ei seisaks. Aga süüa me neid ka ei jõuaks kõiki ära kohe. Mõtlesin siis neist moosi keeta. Natukene imelik küll tundus novembri lõpus moosi keeta. Peaaegu talvel. Aga siis tuligi talvine moos. Lisandiks natukene kaneeli, pipart, tšillit, kardemoni, vürtsi ja nelki.

Olles kõik lehed ära riisunud hakkas mul äkki natukene kahju. Sügise tunne oli kuhugi ära kadunud. Enne olid kõik puude alused täis maha langenud lehti. Nii nagu sügisel peab ikka olema. Nüüd oli kõik küll väga ilus ja korras. Aga ebaloomulikult roheline. Nagu suvi oleks tagasi tulnud. Käisin aias ringi ja otsisin sügist taga. Üritasin ette kujutada, kuidas oli kõik enne minu suuri korrastustöid. Ning võrrelda sellega, mis oli nüüd. Et kumb on siis parem. Alguses tundus tõesti, et enne oligi parem. Ilmselt ma harjusin varsti ära uue vaatepildiga. Inimesed ikka harjuvad ajapikku igasuguste uute asjadega. Mõeldes aga sellele, milline töö ootaks mind ees kevadel, kui oleksin nüüd jätnud oma aia sügisesse tardumusse sekkumata, leebusin minagi. Oma aed tundus jälle tuttav ja kaunis.

Seda enam, et kõik tööd olid tehtud ja kohustused kantud. Lillepeenrad korras, Kõik riisutud, aiamööbel kokku korjatud, saun talveks suletud, muttide sügisene suurinvasioon taltsutatud. Kõik varjul, kaetud, ära pandud, lukustatud ja suletud. Endalgi aeg kolida pikaks talveks tuppa varjule. Kuid enne lõplikku pagemist keetsin endale hoopis tassi kohvi ja istusin terrassile. Ja kuulasin vaikust. Tasapisi läks hämaraks. Tubades pandi põlema tuled. See teeb ilmagi natukene valgemaks.

Kõrgel pilvedes on aga lumi. Varsti ka aias. Talve tuleku vastu ei ole midagi teha. Ta tuleb ikka. Peame ta lihtsalt omaks võtma. Ja läbi elama. Koos koleda külma, lõikava tuule, lume ja pimedate öödega. Ning täitma ise valgusega.

Ja siis ta ei tundugi nii kõle. Ega külm. Vaid hoopis imeline aeg, kus on aega. Aega istuda kamina ees. Aega hinge tõmmata. Ning mõelda. Mõelda sellele, mis olnud ja ka sellele, mis tulemas. Ja võib-olla natukene teha plaane uueks kevadeks, suveks ja sügiseks.

Vabriku talu aiapäevik, 53. osa!

Ses aias kasvab kummalisi vilju.
On ruskeid kärgi saastumatust meest,
on õunu, mis end varjavad su eest,
et iseenesesse surra hilju.

Kes aia rajas, seda ei tea keegi.
Kuid õige mitmed temast osa said:
hulk aednikke ja lihtsaid rohijaid,
hulk eksinuid, kes midagi ei teegi.

On kõikidele määratud ta marjad,
sest määratumalt rikas on see paik.
Ent igaühe suus on eri maik -
üks suuga haarab tuumad, teine tarjad.

Siit igaüks saab selle, mida palus,
mis meeltele on õige, hell ja ... valus.

Leelo Tungal

Iga aia lugu algab millalgi. Õnnelikud on need aiad, mille kohta teatakse täpselt nende algust. Kuidas kunagi kõik alguse sai. Milline oli see esimene lill, taim, puu, mis istutati? Ja kas see esimene on alles siiani? Ilmselt on iga aiaomanik aeg-ajalt mõelnud nende küsimuste üle. Omanikud on muidugi ka vahetunud mõnikord. Alati püüavad nad oma teadmisi ja õpetussõnu oma järglastele edasi anda. Mäletan ise oma maja ja aeda ostes, et sai käidud paber ja pliiats peos, ning kirjutatud üles tuntud ja tundmatuid nimesid. Õunapuusorte, mureli-, kirsi- ja ploomisorte, püsikuid, suvelilli, haruldasi ja tavalisi taimi. Sai käidud aias ringi ja lausa joonistatud aiaplaan, kuhu siis märgitud kõik see tarkus. Tänaseks päevaks on see tark paber muidugi kadunud unustuse hõlma. Õnneks olen kogunud kõigi nende aastate jooksul uskumatult palju teadmisi ning suutnud ka iseseisvalt tuvastada kõik oma hoolealused. Vahepealsete aastatega on minu aed tundmatuseni muutunud. On kadunud paljud nendest taimedest, mis pärandati mulle koos majaga. Osad on läinud välja teadmatusest, osad ei ole olnud lihtsalt need minu taimed, osad on haihtunud teadmata põhjusel. Väga suurel hulgal olen istutanud juurde uusi asukaid. Eks nendestki on palju selliseid, kes ei ole kohanenud minu ja minu aiaga. Aga kui ma ühel ilusal päeval mõtlesin oma aia asukate peale, siis pidin endale tunnistama, et tegelikult uhkeldavad praegugi veel aukohtadel need iludused, mis sain kaasa oma aia eelmisest elust. Ilmselt peab aga iga uus aednik tegema omad vead ja eksimused. Et siis ringiga jõuda tagasi ikka nende läbiproovitud ja kindlate asukate juurde. Ei kipu me keegi õppima teiste vigadest. Ikka enda omadest. Loodetavasti esimese korraga, aga ei pruugi seegi kindel olla.

Ühes asjas olen siiski pidanud kinni oma eelkäia ütlusest sõna-sõnalt: nimelt ei ole ma kordagi üritanud kasvatada porgandeid oma aias. Tema sõnul olevat see võimatu. Proovitud oli aastate viisi ja sajal erineval moel ning erinevate soovituste järgi. Alati ebaõnnestunult. Ning kuna minu aias on aukohal siiski iluaia osa, mitte tarbeaed, siis võin ma südamerahuga jätta selle katsetamata ja usaldada teiste kogemusi selles asjas.

Roniroos "Flammentanz" on olnud kogu aeg minu
aia üks vaieldamatutest iludustest. Vahepealsetel külmadel talvedel on ta küll natukene kannatada saanud. Sellel suvel on mul eriti naljakas roniroos. Kui ta juuni alguses õitsema hakkas olin äärmiselt imestunud. Nii vara ei ole ta ühelgi aastal õitsema hakanud! Läbi akna uudistades kuidagi liiga heledad need õiekesed tundusid küll. Järgmisel päeval läksin siiski lähemalt uurima. Minu uhkest tumepunaste täidisõitega sordiroosist oli jäänud järgi õnnetu kahvatute ühekordsete õitega kibuvits. Oh, seda minu ahastust ja kahetsust! Kahetsust selle üle, et sellel talvel ei katnud õnnetukest üldse kinni. Samas lohutasin ennast mõttega, et ainult mina üksi ikka ei saa süüdi olla. Ka eelmisel aastal ei katnud ma teda kinni ja mitte midagi ei juhtunud. Talv oli aga hoopis külmem. Kahetsesin aga mis ma kahetsesin, lõpuks vaatasin, et ka see kahvaturoosa kibuvits ei ole väga kole. Ja pealegi kui ta juba kord kibuvits on, pole edaspidi enam üldse probleemiks külmad talved tema puhul. Ühesõnaga leppisin olukorraga ja püüdsin leida sellest nii mõndagi head. Ja kui kätte jõudis juuli ei tulnud minu imestusel lõppu. Olles paar päeva kodust ja aiast eemal olnud avastasin ühel ilusal hommikul täies uhkuses oma vana ja hea "Flammentanz´i". Nüüd mul on kaks ühes roos. Sellist asja ei ole minu silmad varem näinud.

Ning rooside uputus on mul sellel suvel aias! Kõik õitsevad üksteise võidu justkui püüdes teisi üle trumbata. Kellel on säravam värv, kellel rohkem õisi, kellel suuremad õied jne. Samas päris roose mul ju tegelikult ei olegi väga palju. Ainult kaks roniroosi - eelpool nimetatu ja siis veel roosa "Kir Royal". Need kaks on siis need "päris" roosid. Ülejäänud on kibuvitsad, pargiroosid, kanada roosid. Minu aias on püsima jäänud just need. Mõistetavail põhjuseil. Ikka see mugav ja laisk aednik!

Ja mõnikord tundub mulle, et paljudel teistel on kordades suurem õigus minu aiale võrreldes minu endaga. Juba teist aastat olen ma jäänud ilma kõikidest oma punastest sõstardest. Eelmisel aastal läks palju asju minu kipsis jala nahka. Siis pealegi viskasime vanad võrgud maasikatelt neid maha võttes ära. Olid teised juba vanad. Sügisel olin veel väga korralik ja hoolas ja ostsin varakult valmis uued võrgud. Kuid sellel aastal jäi maasikate valmimine väga hiljaks. Ning sellega ei osanud ma arvestada. Olen tavaliselt pannud võrgud punase sõstra põõsastele siis, kui need maasikatelt maha võtan. See on nii ilusasti toiminud. Kuid mitte sellel aastal. Sellel aastal said nad valmis minul peaaegu ühel ja samal ajal. Niisiis läksingi aiapoodi ostma juurde võrke. Aga sellel hetkel kui ma läksin nendega põõsaid katma ei olnudki enam midagi katta. Põõsad oli tilgatumaks tühjaks söödud! Mitte ühtegi väikest kribalat ka ei olnud enam. Nii, et lapsed pühkigu suu puhtaks talvel punase sõstra mahlast. Mina aga vihkan mõnel päeval kõiki neid lindude horde, kes mul siin elutsevad. Enamus aega ma muidugi armastan neid.

Lõputult kestab minu võitlus ka muttide, vesirottide, tigude, lehetäide, võilillede ning kõiksugu muu jamaga, mida leidub minu aias ohtralt. Nii mõnigi kord kestab see vist igavesti ja tundub juba ette kaotatud lahinguna. Aga sellele vaatamata ei kavatse ma veel alla anda. Ainukesed, keda sellel aastal peaaegu üldse ei ole näha olnud on nastikud. Kui eelmisel aastal ei saanud aias teha ringkäiku mõnda nägemata, siis sellel aastal on mul õnnestunud hiljuti kohata ainult ühte isendit kogu senise kevade ja suve jooksul. See eest aga kõige naljakamat minu senise elu jooksul. Niitsin aia taga tiigi ääres. Äkki peatus mu pilk ühel metsistunud nõgese ja umbrohu puhmal metsa all. Esialgu ei saanud ma aru sellest mida näen. Aga seisma jäädes ja süvenedes nähtusse, nägin ühte suurt nastikut nõgesepuhma tipus, kes oli ennast filigraanselt täiuslikku kahekordsesse kaheksasse keeranud ümber nõgese. Sellist pilti ei olnud mina veel näinud oma elu jooksul. Jõudes tagasi fotoaparaati toomast toast oli ta muidugi kadunud. Eks hirm puges naha vahele. Rääkides nähtust hiljem lastele, arvasid nemad muidugi, et vaene loom. Ma olevat nastikud oma lõputu muruniitmisega nii ära hirmutanud, et nad ei julgevat enam maad mööda liikudagi, peavad mööda nõgeseid üles ronima kui päikese käes tahavad ennast soojendada. Loodeti, et äkki nõgesed vähemalt ei kõrveta neid õnnetukesi. Aga mina olen rahul, et nastikud on ennast natukene koomale tõmmanud võrreldes eelmise suvega.

Praegu on käes vist suve kõige õiterohkem hetk. Kui mõnikord käin aias ringi leidmata mõnda lilleõit isegi pildistamise tarbeks, rääkimata vaasi toomisest, siis hetkel on minu aed ainult üks suur õite meri. Õitsevad kõik roosid, hortensiad, liiliad ja päevaliiliad, elulõngad. Täna leidsin isegi veel ühe õitseva võilille. Kuna tegemist ainult ühega, siis isegi jätsin ta välja kitkumata muru seest.

Kui rääkida veel tänulikest lilledest kellega ei ole vaja väga palju vaeva näha, siis elulõngad ja päevaliiliad on kindlasti sellised. Nad ei vaja mingit erilist hoolt. Ainult õitsevad ja õitsevad ja mitte midagi nendega tegema ei pea. Ainult sügisel närtsinud puhmad kokku korjama.

Nii usungi et igaüks saab selle, mida palus. Mis meeltele on õige. Hell ... ja valus.

Vabriku talu aiapäevik, 52. osa!

SIRELITE AEGU ...

Ju toomehelbed jätnud jumalaga
ja sirelite õitseaeg on käes:
kõik pungad pakatavad täies väes,
kõik põõsad sinetavad maja taga.

Ja öösiti nüüd ei ma enam maga:
mu süda õhetab kui hõõguv ääs -
Ah, sirelite õitseaeg on käes!
Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!

All sirelpõõsa lillatavaid sarju
mu valge käsivars kui luige kael
nüüd püüab kobaraid, mis okste lael
loond loogeldes suurt värisevat varju.

Ah, puu, kõik õied minu üle saja!
Kõik lõhnad mulle, väike rikas lill!
Mu meeled ammu oodand ärevil
nii mõne pika igatsuseaja.

Marie Under

Sirelite õitsemise aeg on käes ... See aeg on minu jaoks nii tähtis. Pole midagi joovastavamat aianurgas lõhnavatest sirelitest. Eile niitsin aias. Lähenedes järjega sirelitele jäi samm järjest aeglasemaks. Et pikemalt nautida head lõhna. Olles põõsa lõhnakaugusest jälle eemaldunud, sai muu osa ringist läbitud normaalselt. Kuni jõudsin jälle tagasi sirelipõõsasteni ... Rohimistki leidsin ning muud asjatamist kõvasti just sirelite läheduses. Ise aga mõtlesin: kuidas küll pikendada seda nii viivukest hetke? Seda hetke, kui saad suruda nina nendesse pehmetesse ja imelise aroomiga õiekobaratesse. Ah, miks nad ometi veidikenegi kauem ei õitse! Eks mälu tuleb inimestele ka selle koha peal appi.

Selle sama mälu süül on mulle kuskilt meelde jäänud, et olevat ütlus:"Õnn ei vedele maas!" Käib see vist selle kohta, et oma õnne leidmine peaks olema väga keeruline. Et igal juhul maas ta küll ei vedele ja on üleüldse üks defisiitne kaup. Jalutades seal aias ringi, korjasin sirelipõõsa alt üles tuulega alla pudenenud õiekobara. Esimene asi, mis mulle õisiku juures silma hakkas, oli viie kroonlehega sireliõis. Teate ju küll seda lapsepõlvemüüti sireliõnnest! Et otsid viie või enama kroonlehega sireliõie. Siis pead selle alla neelama. Ja samal ajal soovima midagi. Ja siis lähebki Sinu soov täide! No vähemalt minu aias vedeleb õnn küll lausa maas. Peab hoolega vaatama et peale ei astu! Söödud sai see minugi maast leitud õnn. Ja soovitud soov ... Seda ma teile küll ei ütle, sest soovid peavad olema salajased. Muidu ei minevat täide.

Mind on sellel kevadel tabanud aga kivivaimustus. See on tõsine ja raske haigus! Soovitan kõigil sellest pigem hoiduda, sest see on tunduvalt lihtsam. Haigus on ravimatu ning halvimatel juhtudel krooniline ning eluaegne. Mina olen sellesse täielikult nakatunud. Ükskõik kuhu satun, sõidan või kus liigun, hakkavad mulle silma ainult kivid. Suured rändrahnud, väikesed mererannakivikesed, paekivimüürid, maakividest laotud aiad, kiviteed, trepikivid, müürid, sillutised, tornid, meie pankrannik jne. Aina kivid ja kivid ja kivid. Suured, väikesed, ümarad, lapikud, kandilised, sakilised, siledad ning kõikvõimalikud muud kujud. Kõiki neid näen ma vaimusilmas oma aias. Kõik need sobiksid ideaalselt mulle. Tänu oma liiga heale ettekujutusvõimele näen ma nendele kõigile imehästi sobivat kohta oma valdustes. Vaadates keset põlde kuhjatud suuri kivihunnikuid valdab mind masendus. Nii palju kive seisab lihtsalt niisama. Nad on kokku korjatud selle jaoks, et nad on kellelgi ees olnud. Oleks see hunnik minu aias! Pean ausalt üles tunnistama, et ajuti haarab mind tohutu kadedus vaadates neid seisvaid kivihunnikuid. Ma tahaks neid kõiki endale. Oma aeda. Ega ma endale ju muidugi aru ei anna nendel hetkedel, et üks selline suurem hunnik ja pool minu maalapikesest oleks täidetud.

Ega mul tegelikult oma aiaski kividest puudust ei ole. Suur osa minu krundist on kunagi kokkukukkunud mõisa viinaköök. Hetkel on hoonest püsti umbes neljandik. Ülejäänud osa on erinevatel aegadel kokku kukkunud ja sujuvalt laiali lükatud traktoriga. Tänaseks on see tavaline natukene künklik maa. Ainult muust aiast umbes meetri jagu kõrgem. Ja ükskõik kus kohas labidat maasse lüües kohtad ainult kive. Paekive, aga ka suuri maakive. Nii ma siis olengi terve kevade läbi seal kaevanud. Vedanud lillepeenardesse laiali just neid maakive. Ääristanud nendega kõik lillepeenrad. Ja siis käinud ja imestanud, et küll võib ikka ilus olla üks tavaline kivi. Ning need ilusad kivid hakkavad mulle silma kõikjal. Lapsedki on seda tähele pannud. Mainisid mulle ühel ilusal päeval, et ma peale kivide enam muud ei näegi. Ja püüdsid siis mind mõistvalt maa peale tuua nentides, et ega kõik

ilusad kivid mulle koju ei mahu. Kahjuks küll!

Aga kive hakkasin vedama sellepärast, et lõpuks saabus minu õuele koorem multši, mida olin väga kaua oodanud. Multši lillepeenardesse vedades avastasin, et see ei püsi seal niisama. Tuli välja, et mul on väga vähestel lillepeenardel korralikud kõrgemad ääred multši kaitseks. Nii ma tegelesin kaks nädalat kividega. Kõigepealt kaevasin neid metsa alt välja, siis kärutasin lillepeenarde juurde ning sättisin paika. See viimane osa on muidugi kõige meeldivam selle töö juures.

Ning multšitud peenrad on lisaks ilule ka väga kasulikud. Tööd nendega eriti ei ole. Kuid silmale väga ilusad vaadata. Sellised sobilikud ühele mugavale ja laisale aednikule. Sest laisk ma küll olen. See tundub mulle endalegi mõnikord natukene üllatav, sest aed on mul tõesti väga kaunis ja ma olen seal kohutavalt palju tööd rüganud. Aga oma loomult olen ma mugav ja laisk. Sellepärast ma rajangi oma peenrad korralikult. Olen käinud kogu aia sentimeeter haaval üle, kontrollimaks seda, kas saab muruniitjaga võimalikult sujuvalt kõikjal ringi liikuda. Olen korjanud kokku kõik kivikesed ja muud vidinad muru seest, et saaksin muruniitjaga niita võimalikult madalalt. Et ei peaks seda tegema liiga tihti. Üritan kõik umbrohulibled juba eos ära korjata-rohida. Sest väikest rohtu on lihtsam välja juurida kui suurt. Mul kasvavad aias vaid väga vastupidavad taimed. Olen otsustanud, et ma ei näe liigset vaeva katmise, varjutamise, soojustamise, kastmise ja muude selliste tülikate asjadega. Taimed, kes elavad üle meie külmad talved, on teretulnud minu aias. Samuti need taimed, kes elavad üle põuased suved, kõrvetava kevadise päikese, kitsed ja muud söödikud ning kahjurid. Näiteks nagu sirelid. Vähese vaeva eest tänavad nad mind ometi igal aastal.

Vabriku talu aiapäevik, 51. osa!

Väljas on jaanuar täna
ja orgudes ruskavad pajud.

Niikaua taevasse vaata,
kui lumed on sadanud alla.
Lumed on vaiksed ja kerged
ja lumede juuksed on valla
paljaste võrade kohal,
kus õõtsuvad hõõguvad tähed.
Niikaua lumesse vaata,
kui aupaiste vajub su pähe.
Hirme on maailma kohal
ja kesköiti avardub tuba.

Niikaua lehitse aastaid,
kui haljus on sadanud alla.
Väljas on jaanuar täna
ja lumede juuksed jäid valla.

Niikaua taevasse vaata,
kui lumed on sadanud alla.

Viivi Luik

Lund on sellel talvel meile väga vähe antud. Õigemini nagu polegi. Aga nüüd siiski sajab õues lund. Juba teist päeva. Aed on valgeks saanud. Puud ja põõsad on valged. Kiviteed on omandanud veel õhukese lumekatte all imelised mustrid. Väljas on valge. Palju valgem kui varem. Kogu see pori, mis eelnevate kuudepikkuste vihmasadudega tekkinud, on muutunud korraga valgeks. Õue minnes hämmastab esimeses hooga, et jalad ei satugi kohe lirtsuvasse porisse. Ja libe ei ole mitte nätske jala alla sattunud pori tõttu, vaid on tõeliselt libe. Maha sadanud lume pärast. Olles nii kaua lund oodanud, ei oskagi esialgu isegi rõõmustada selle üle. Kuidagi vaikselt seisad ja vaatad. Et kas siis olla rõõmus või hoopis solvunud? Nagu armsama peale, kes end liiga kaua oodata lasi. Ning lumigi on ettevaatlik. Oodates nagu omamoodi, et kuidas teda vastu võetakse, häbenedes ja tundes süümepiinasid nii suure hilinemise pärast. See sadu on tõesti kuidagi malbe ja aeglane ja ettevaatlik.

Lume tuleku suure hilinemise tõttu jõudsin kogu aia ilusasti ära riisuda. Siis käisin ja toimetasin veel niisama aias ringi - korjasin laste mänguasju ja tormiga alla sadanud puuoksi, ajasin laiali iga päev üha uuesti ja uuesti kerkivaid mutimullahunnikuid jne. Lõpuks käisin mööda aeda ringi ja otsisin tööd, mida teha. Sest õues oleks tahtnud nagu olla. Õues olles oleks soovinud teha ka midagi kasulikku. See aga osutus pikapeale päris võimatuks. Sest maapind muutus iga päevaga üha pehmemaks ja pehmemaks. Pärast kuid kestnud vihmasadusid oli võimalik käia ainult mööda kiviteid. Autoga hoovi sisse sõitmisest tuli ka loobuda. Muidu oleksin võinud kevadel parkimisplatsile kartulipõllu rajada. Õnneks jäi see pori kõik nüüd lume alla. Loodetavasti ta seal ka mingi aja püsib. Kuni järgmise sulani vähemalt.

Linnud on samuti lume tulekuga ilmunud akna taha. Ning tõesti on täiesti võimalik, et tihane istub Sulle aknalauale ja koputab nokaga aknale. Küsib süüa. Ning vaatab seda tehes sulle sügavalt ja nõudlikult otse silma sisse. Et kas siis saab juba? Kuna ei ole sellist asja varem näinud, siis tundus see mulle alati sellise ilusa kõne täiendusena. Et linnuke tuleb akna taha ja küsib süüa. Nüüd nägin ise ära. Istus teisel pool klaasi ja ootas. Ootas nii kaua, kuni tõusin püsti ja viisin talle süüa. Siis hakkas rõõmsalt sööma ja kutsus ka sõbrad pidusöögile.

Kõige tavalisemad külalised meie linnusöögimajas on rasvatihased, sinitihased, puukoristajad, salutihased, rohevindid ja varblased. Aastate jooksul on mul aga olnud suur rõõm kohata oma akna taga veel metsvinti, suurnokk-vinti, pasknääri, siidisaba, suur-kirjurähni, väike-kirjurähni. Kindlasti veel mõnda lindu, kes hetkel meeldegi ei tule. Samas kolides oma praegusesse elupaika, ei olnud ma näiteks kuulnudki, et on olemas selline imeilus lind nagu sinitihane. Siis ostsin endale raamatu "Põhjamaa linnud". Ja võin nüüd julgelt öelda, et tunnen linde päris hästi. Aega selleks muidugi kulus. Istusin terve ühe talve raamatust näpuga järge vedades akna all. Ja muudkui määrasin linde. Sulgede tooni, ja noka kuju, ja suuruse ja kümnete muude omaduste järgi. Nüüd enam väga uusi linde ette ei satu. Ning sellest on muidugi tuline kahju. Viimasel kevadel kohtas minu pesamuna õunapuu otsas imeilusat helekollast lindu. Selle linnu äratundmiseks ei läinud mul isegi raamatut vaja. Nii ilus ja tuntud on ta mulle kogu elu olnud. Aga isiklikult kohata ei olnud mul seni õnnestunud teda. Peoleo oli tulnud meile külla. Siis hetkel viimane uustulnuk meil.

Natukene olen muidugi ka enda üle naerda saanud suure õppimise käigus. Ühel hommikul mitmeid aastaid tagasi avastasin söögimajast linnukese, keda ma enne ei olnud siin kohanud. Suurest rõõmust ja hasardist (ei olnud pikka aega ette tulnud mõnda uut lindu!) tormasin oma raamatu järele. Lappasin terve raamatu läbi, ei leidnud sellist lindu. Korraks mõtlesin, et näe milline haruldus, isegi raamatus ei ole. Siis jäi mu pilk peatuma raamatus ühele linnule. Uurisin ja vaatasin. Oli küll see lind. Kuigi ega ma ei tahtnud seda hästi tunnistada. Varblane. Polnud olnud juhust lihtsalt maal veel seda linnas nii tavalist lindu kohata.

Loodetavasti see lumi nüüd natukene aega püsib. Et jõuaks saada kätte tunde talvest. Käia paar korda suusatamas, nautida mõnel õhtul ilusat ja selget talvetaevast ja käia metsas jalutamas. Metsaga on meil see häda, et seal saabki käia ainult siis, kui lumi maas ja maa külmunud. Sest meie mets on nii pehme ja soine. Sügisel ja kevadel võib seal lihtsalt pehme pinnase sisse ära uppuda. Nii käimegi seal alati siis, kui tuleb esimene külm, mis tahendab maapinna. Tekitab käidavad rajad metsa alla ja peidab pori valge vaiba alla. Ja loodan, et meil on mahti imetleda tähistaevast. Lugeda tähti. Otsida Põhjanaela ja Suurt Vankrit. Imetleda Kuud.