Vabriku talu aiapäevik, 50. osa!

IGA SÜGISE JAHEDAS LEEGIS ...

Iga sügise jahedas leegis

põleb punaseks pihlakakroone.

Ikka enam saab haabade haljus

uusi varjundeid, värvitoone.

Peagi pilvini pragiseb lõke,

viivad sädemed laiali tuuled.

Suudleb mesiseks murelik päike

nõmmelillede lillakad huuled.

Siis on vaikuse sõnatu luule,

ilmaotsani valendav valgus,

kuni vallatuks ärkavas tuules

sünnib lõpp, mille kannul käib algus.

Viivi Luik

Sügis. Ilus sügis. Lõbus sügis. Külm sügis. Värviline sügis. Sügis on alati ilus. Ning kui ma nüüd hoolega järele mõtlen, siis võib-olla isegi kõige kaunim aastaaeg. Läheb küll külmaks. Külm mulle ei meeldi tegelikult. Ma armastan soojust. Sügisel poeb aga minu sisse vastik ja suur külm. Ja selle välja ajamiseks ma aina kütan ja kütan. Ja lapsed tassivad korvide viisi puid tuppa. Sügisest kevadeni välja. Kuigi täielikult saab sellest külmast jagu alles kevadine päike. Aga sellele kõigele vaatamata mulle meeldib sügis üle kõige!

Minu poeg rõõmustas juba augustis siiralt selle üle, et varsti tuleb sügis. Sain isegi natukene pahaseks tema peale. Vaatamata sellele, et mulle endale väga sügis meeldib, ei oota ma teda mitte kunagi. Naljakas, aga nii see on. Veidikene pirtsakalt küsisin tema käest, et kas ta ootab seda, et õues külmaks läheb? Kuuldud vastust mina muidugi ei osanud oodata. Ta vastas, et ootab küll. Minu täielikult jahmunud ja sõnatut nägu nähes, tuli küsimata ka seletus. Ta rääkis, et ootab sügist, sest siis on hommikul ärgates toas külm. Ja siis on nii mõnus astuda voodist välja. Paljajalu külmale põrandale. Ning endal hakkab natukene külm. Ja see on nii hea tunne! Ning siis hommikul kooli minnes uksest õue astudes on külm ja udu. Ja natukene on veel uni. Seda ta pidigi ootama. Siis tulid mulle meelde minu enda sügisesed kooliminekud. Ja tõesti, need külmad ja karged sügishommikud on jäänud alatiseks meelde. Nendes on mingi oma lummav võlu, mida tegelikult ei oskagi seletada. Ei oska minu poeg. Ega oska minagi. 

Viis aastat tagasi istutasin oma aeda uued viljapuud. Juba mitu aastat oleme pikisilmi oodanud esimesi vilju. Murelid on kandnud marju mitmel aastal. Eelmisel aastal olid ka esimesed ploomid. Ning sellel aastal avastasin keset suve ühel pirnipuul täpselt neli väikest pirnikest. Igaüks meist saab ühe. Suve läbi käisime neid vaatamas, imetlemas ja katsumas. Et kas ikka kasvavad. Õnneks ei söönud neid ära linnud, ei mädanenud nad enne valmimist ära ja ei kukkunud ka lihtsalt puu otsast alla enne õiget aega. Said ilusasti valmis ja tegid meid väga rõõmsaks. Kõige selle juures olid muidugi ka uskumatult head. Tasus ootamist! Ning mina sain jälle imestada asjaolu üle, et kuidas sai neid ikkagi täpselt neli olla.

Aias on palju töid, mida peaks sügiseti tegema. Tavaliselt ei juhtu midagi hullu kui jääb ühel aastal tegemata. Aga kui jääb juba neli aastat vahele, siis on olukord küll päris masendav lõpuks. Nii oli kuidagi õnnetult juhtunud minu kuusehekiga, mis lahutab mind muust maailmast. Või siis ka ainult mõisapargist. Viimased kaks sügist ma olen ainult mõelnud selle peale, et seda peaks ruttu tegema. Eelmisel sügisel otsustasin, et kevadel teen selle kindlasti ära. Aga kevadel ei olnud kuidagi aega. Kuskile ära kadus kõik see aeg, mis mulle ette nähtud oli. Eelmisel nädalavahetusel aga otsustasin, et rohkem edasilükkamist see asi ei kannata. Tõin garaažist redeli ja oksakäärid. Redeli otsa ronides ja heki kohal kõrguvaid välja kasvanud kuuski vaadates, läksin garaaži tagasi. Tõin sae. Kaks päeva saagisin ja ronisin ja siis jälle saagisin. Kui ma lõpuks sealt redeli otsast alla ronisin ja tehtud tööd vaatasin, ei suutnud ma isegi ära imestada, miks ma sellega nii kaua venitasin. Vastpügatud hekk on tervelt kolmandiku võrra madalam nüüd. Võib-olla isegi poole. Ausalt öelda ei mäletanudki pärast enam päris täpselt. Ja ilusam. Maha said lõigatud aga korralikud suured kuused. Või siis kuuseladvad siiski. Lõikasin ja lõikasin neid. Neid vaadates mõtlesin ise, et millised imeilusad jõulukuused. Hiljem alles tulin selle peale, et olekski võinud jätta mõne jõulusid ootama sinna hekki. Ja siis sellel aastal läinud lastega ise "metsa" kuuse järele. "Tagant järele tarkus" on selle asja nimi vist!

Ja sügiseselt vaikseks on jäänud praeguseks hetkeks mu aias. Ainukesed, kes järjest aktiivsemaks muutuvad, on mutid. Ei saa kohe kuidagi ilma nendeta! Vist hakkan isegi leppima nende olemasoluga juba. Uskumatu küll. Varemalt olen ikkagi lakkamatut sõda üritanud muttidega pidada. Kuigi edutult pean ütlema. Aga eks naabritega pea ikka hästi läbi saama.

Ning puud on päev-päevalt punasemad ja hommikud aina kargemad. Jätkub nüüd kohe pikaks ajaks neid külmasid hommikuid. Õhtuid ja öidki. Ühel õhtul päris pimedas koju saabudes, arvas mu kõige pisem, et ilus on siin. On tõesti ilus! Ja ma soovin, et mul poleks iial liialt kiire. Veetmaks väikest viivu oma aias. 

Vabriku talu aiapäevik, 49. osa!


Tavaline juulipäev
neid on ikka olnud
hiireherned õitsevad
postini on aega

kuiv on autod sõidavad
tee pealt tõuseb tolmu
suuri leinaliblikaid
tuleb juba aeda

vaikus ainult sahinal
roosilt õisi kukub
humalad on roninud
juba toika tippu

Suvi on ilus. Kaks kolmandikku kohe läbi. Kolmandik veel ees. Minul on sellel aastal olnud suure ja lõõgastava puhkuse suvi. Raamatu lugemise suvi, terrassil istumise suvi, unistamise suvi, mitte midagi tegemise suvi, aiast eemaldumise suvi. Sellel kevadel meenutasin korra paari aasta tagust imeilusat suve. Tööl siis ma igal päeval ei käinud. Veetsin kuuma ja laisa suve oma vastvalminud terrassil lugedes ja päevitades. Ohkasin korra endamisi. Ja mõtlesin, et millal tuleb taas aeg, kus mul on aega seda teha uuesti. Veel ja veel. Kus üks töö ei ajaks teist aga. Kus kogu aeg ei oleks ajal nii kiire. Ning kuna kõik soovid, mida minu hing iganes ka ihkab, lähevad täide, siis see aeg saabus õige pea ...!

Minu lillepeenrad on pidanud sellel suvel ilma minuta hakkama saama. Kipsiga oleks väga keeruline neid rohida. Ma isegi ei proovinud seda. Lasin neil olla rahulikult ja sekkumata ja ise endaga hakkama saada. Ühelt poolt sellepärast, et minu kolmel väikesel abilisel jätkus töid küllaga ka lillepeenardeta. Ning teisalt sellepärast, et mina nagu tavaline naisterahvas, olen väga uudishimulik. Ja mind hakkas huvitama, kui kaua peavad nad vastu rohimata. Nüüd on tulnudki niimoodi välja, et selle aasta numbri sees ei ole minu lillepeenrad veel minu kätt tunda saanud. Ja ei ole hullu midagi. Ma suudan nende asukohad aias veel täitsa hästi tuvastada. Seda tänulikum olen hetkel aga iseendale, et olen neid rajades näinud kõvasti vaeva. Teinud neid korralikult, multšinud, kasutanud peenrakangast jne.

Muruga aga nii hästi ei läheks. Selles suhtes ei aita korralikult tegemine. Tihedast niitmisest ei päästa mitte midagi. Ning seetõttu ongi minu lapsed hakanud muruniitjateks. Eelnevalt olen teinud seda ainult mina. Nüüd pididki nad alguses natukene harjutama enne. Kui keegi oleks sellelgi hetkel meie tegemisi siin aias kõrvalt vaadanud, oleks ta kindlasti saanud kõvasti naerda. Igal juhul nägi meie muruniitmine natukene naljaka protsessioonina välja. Kõige ees lonkasin mina karkudega, näidates karguga sentimeetri pealt ette, kuidas ja kust peab niitjaga sõitma. No siis tuli muruniitja. Selle taga tavaliselt minu kõige suurem või siis keskmine. Ja siis kõige viimasena jalutas minu pesamuna. Tema oli murukääridega. Likvideeris siis muruniitja praaki. Kokku meie kolme peale tuli töö päris korralik.

Ja ega selle minu kipsis olemise aja jooksul aias palju rohkem ei olegi keegi toimetanud. Oleme ta suhteliselt rahule jätnud. Selline natukene mahajäetud ja unaruses ta hetkel on. Mets liigub vaikselt meile lähemale. Kui mina ikka iga niitmisega sutsukene suurendasin niidetavat ala, siis lastel käis asi vastupidi. Iga kord ikka natukene vähem. Meie ümbruskonna asukad ka tunnevad ennast meie valduses juba nagu kodus. Rebased jalutavad garaažis, siilid istuvad trepil, nastikud lausa armastavad minu puutumatuid lillepeenraid.

Ja minu pesamuna harjutab hoolega nastikut nähes mitte karjumist. Väga hästi veel välja ei tule. Ma kardan, et esimesed, keda ta oma teel on kohanud, said infarkti suure ehmatuse peale. Jah, nastikuid meil siin liigub palju. Arvatavasti on neid tõesti sellel aastal rohkem näha sellepärast, et aias on tegevust väga vähe olnud viimase pooleteise kuu jooksul. Nad on lihtsalt muutunud kõvasti julgemaks kui eelnevatel aastatel. Ega nad mullegi just ei meeldi. Samas ma ei karda neid ka. Las nemad elavad oma elu ja mina elan oma. Ning seda enam paneb mind imestama juhtum ühe õnnetu nastikuga minu aias. Vahetult enne jala kipsi saamist niitsin maja kõrval oleva Viinaköögi taga. Nastikute lemmikkoht on see alati olnud. Ja alati lähevad nad ilusasti muruniitja eest ära. Mitte aga sellel korral. Kuidagi väga õnnetult roomas ta täiesti valele poole ja otse niitja alla. Mina ei suutnud nii kiiresti reageerida. Jätsin küll masina kohe seisma, aga mitte piisavalt ruttu. Nastik jäi siiski muruniitja alla. Esialgu tundus mulle, et ta sureb kohe ära. Aga hiljem selgus, et viga oli saanud siiski ainult ta sabaots, mille küljest oli ära umbes viie sentimeetrine jupp. Lootsin väga, et see tema edasist elu vaatamata hetkelisele läbielamisele ja valule, ei sega. Minul aga oli nii hirmus kahju temast! Veel päevi hiljem mõtlesin ja lootsin, et temaga ikka kõik korras. Nagu näha, veel nüüdki, nädalaid hiljem püsib ta mul meeles. Ja mina jälle aina imestan. Et kuidas üks väike nastik, olles tegelikult ise olevus, kes mulle väga ei meeldigi, suudab võtta minult rahu? Kogu minu suure rahu ja meelekindluse. Asendades selle mure ja südamevaluga.

Vabriku talu aiapäevik, 48. osa!

Kas tead, mis heldemaks teeb tasapisi?
Miks julm ei olda iial juhtumisi?
Miks lillekiivrid roostega ei kattu?
Miks elu tähetund on kordumatu?
Miks tulukene tuisuööde kestel
ei kustunud, ei kustu inimestel?

Eks küsi endast parematelt.
Eks küsi surnutelt. Ja elavatelt.

Kuid ära iial küsi kaduvikult
sa enam neid, kes läksid juhuslikult
kottpimedasse läbi leeteluha.

Oh usu, nendele on ükstapuha,
kas laevamees kord sõudis laternata
nad kaotsi meelega või kogemata.

Betti Alver

Elus on väga palju õppetunde. Mõned on naljakad, mõned piinlikud, mõned natukene kurvad, mõned veidike segased mõista. Ja mõned on väga valusad. Nii valusad, et hing tahab lennata väga-väga kaugele. Ja jätta maha selle valu. Teistele.

Olime nädal aega kodust ära. Enne lahkumist korjasid lapsed ära kõik valminud maasikad ja panid peenardele peale võrgud. Et linnud ei sööks kõiki meie marju ära. Kui me tagasi jõudsime nädalakese pärast olid meie maasikavõrkudesse takerdunud neli linnukest. Neli nüüdseks surnud linnukest. Ega see ei olnudki kõige hullem. Seda võeti paratamatusena. Elu suure seadusena, et kõik mis juhtub, lihtsalt ei saa olla hea. Nii on alati olnud. Ja jääb alati olema. Aga siis küsis üks, et kuidas nad nüüd sinna kinni jäid? Eelmistel aastatel ei ole olnud meil võrkudes ühtegi lindu. Ega ei ole tõesti. Eelmistel aastatel olen mina pannud võrgud ja kontrollinud, et nad on pandud piisavalt korralikult ja tihedalt, välistamaks mõne linnu sattumist sinna alla. Sellel aastal tegid seda lapsed iseseisvalt. Tulenevalt minu karkudest ja kipsis jalast.

Ma mõtlesin pika viivu. Sellest, kas ma peaksin mõtlema välja mingi seletuse. Mingi mõistliku ja usutava seletuse, mida minu lapsed oleksid võinud uskuda. Aga mis ei oleks olnud tõde. Valetamine pidavat olema kõige suurem patt. Sest see jätab kellegi ilma õigusest teada tõde. Ja ma ei valetanud. Sest ka minu lastel on õigus teada tõde. Ka valusat tõde. Rääkisin asja ära nii nagu oli. Põhjused ja seletused ja tagajärjed. Ei tulnudki pisaraid ega nutmist. Tuli midagi hoopis muud. Sõnatu valu. Ja arusaamine, et igal sinu teol on tagajärg. Et see tagajärg on nüüd käes ja pisarad enam ei aita. Neli hinge on lahkunud. Tagasi ei too neid enam miski.

Lõpuks korjasid lapsed võrgud maasikate pealt ära. Siis korjasid nad ka maasikad ära. Võrke tagasi panna ei olnud enam aga kellelgi soovi. Seisid need võrgud veel natukene aega maasikapeenra kõrval. Koos nelja väikese surnud linnuga. Linde võrgupusast lahti harutada ei soovinud meist ka keegi. Otsustasin siis, et võib need võrgud lihtsalt ära visata. On nad juba piisavalt vanad ja palju aastaid meil kasutuses olnud. Veeti siis suur prügikast maasikapeenra kõrvale. Muidugi minu suure imestuse saatel. Minu arust oleks kergem olnud viia võrgud prügikasti juurde, kui lohistada seda suurt ja rasket kasti. Aga lapsed teevad palju asju omamoodi. Ei sekkunud ma sellesse rohkem.

Hetkeni kuni kostusid minuni üle pika aja meie aiast rõõmsad ja elevil hääled. Lonkasin vaatama, mis neid pärast suurt ja kõikehõlmavat kurbust ometi niimoodi rõkkama paneb. Tuli välja, et üks suur siilionu. Kes elab meie aias juba aastaid. Kes aeg-ajalt näitab ennast meile. Et me ikka usuksime: temaga on kõik hästi ja talle meeldib endiselt meie juures elada. Nüüd oli siilikene tulnud uudistama mis lapsed teevad. Vähemalt meie algul arvasime nii. Lapsed jätsid oma tegevuse hetkeks pooleli, et siili mitte segada tema teel. Veerand tunni pärast nad jätkasid ja kohe varsti tundis meie siil jälle huvi selle vastu. Nii kordus see veel paar korda. Kuni lõpuks minu poeg arvas, et siil tunneb huvi hoopis nende väikeste ja õnnetute laipade vastu, mitte aga nende tegevuse. Et siilil on kõht tühi lihtsalt. Samas tuli aga kohe ka siiras imestus, et kas siis siil sööb liha? Siil on omnivoor. Vastasin mina. Ta sööb kõike. Aa, ta on siis nagu karu? Jah, ja nagu inimene. Otsustati siis, et siil peab saama kõhu täis. Kuna linnukesi enam päästa ei suuda mitte keegi. Aga siil on elus. Ja tema tahab süüa. Natukene imestasin. Et kuidas siis nii? Alles oli suur kurbus. Ja siis juba suur rõõm.

Korraks tekkis küll küsimus, et kas siilionu endale viga ei tee, kuna tema söök siiski võrgus kinni. Aga selle peale arvas minu poeg, et see pole võimalik. Linnud kinni jalgupidi ja ükski endast lugupidav siil ei söö ju linnujalgu. Ei osanud ma selliste teadmiste vastu midagi kosta. Nii jäetigi siil sööma ja meie kadusime.

Ja mina hiljem aina mõtlesin ja mõtlesin. Et kuidas saab olla ühes päevas nii palju. Nii palju kurbust. Ja siis andestamist. Andestamist iseendale oma vigade pärast. Et mõni elu kaob. Ja alati tuleb kaotatu asemele uus hing. Et elu on meist alati suurem. Ja et iga kord kui me püüame teda mõista, üllatab tema meid millegi uuega. Õpetab meile midagi uut. Näitab midagi seni nägematut.

Vabriku talu aiapäevik, 47. osa!

Maailmaruumi pisipesi
mu mõte haarata ei saa.
Õhk, taevatuli, sinivesi
on olles olnud minuga.

Hoovihma sooja, suvehelgust,
koivalu päiksetõusuga
ja suvetaeva puhast selgust
kuis võiksin unustada ma.

Ööl oma karja ajab Karjus,
Luik lendab ülal Linnuteel.
Vee, tule, õhu, mulla varjus
on rännul minu maine meel.

Ma tean, et tulles ma ei tule,
et minnes minuga on taim.
Maas, vees ja õhus, päikse tules
saab korra vabaks minu vaim.

Hendrik Visnapuu

Mõnikord juhtub elus nõndamoodi, et Sa pead kogu oma igapäevase elu aias (ja mitte ainult aias, vaid ka igal pool mujal) ümber korraldama. Ning õppima tegema kõiki asju otsast peale. Otsast peale ja teistmoodi. See nõuab tohutult kannatlikkust, järjepidevust ja jonnakust! Ja aega. Tohututes kogustes aega - tunde, päevi, lausa nädalaid.

Nii juhtus sellel imeilusal algaval suvel ka minuga. Kui ma saabusin ühel päeval kiirabist koju kipsis jala ja karkudega. Esimesel hetkel ei osanud ma ennast kuidagi kujutada sellises seisus lillepeenarde vahele. Või tegelikult - üleüldse oli minu mõte terrassist ja lamamistoolist väga laisk kaugemale liikuma. Nii ma istusingi kaks päeva seal lamamistoolis ja ei suutnud kuidagi reaalsust uskuda. Kas tõesti minuga ongi nüüd lood nii? Et ma päriselt olengi kipsis ning suhteliselt piiratud liikumisvõimega? Mina, kelle senised suuremad traumad ja vigastused piirdusid mõne rakuga peopesas, paari sisselõikega liiga terava kööginoa tõttu ja sinise pöidlaga liig lohaka haamri käsitsemise tagajärjel? Aga ega olukord sellest ei muutunud - see kipsis jalg jäi. Ja minul tuli õppida hakkama saada täpselt sellisena nagu hetkel olen.

Kolmandal päeval tuli mulle meelde, et juba tükk aega tagasi oleks tulnud panna kohutavalt kiiresti kasvavatele hernestele toed. Herned on minu aias esimest korda sellel suvel. Panin nad maha laste soovil ubade asemele. Lapsed lubasid kevadel minna ise ka vajalikul hetkel metsa ja tuua sealt hernekepid. Sinna ma nad nüüd saatsingi. Palusin tuua 30 toigast. Keeruliseks läks meil asi siis, kui oli vaja neid toikaid herneste vahele paigaldama hakata. Ma pean täiesti ausalt tunnistama, et üks kipsis jala ja karkudega inimene tegemas tavalisi toimetusi aias, näeb kõrvalt vaadates väga koomiline välja. Seega ma andestasin lastele kogu nende lõbususe ja ohjeldamatu naeru keskendudes hoopis tähtsamale - püsti püsimisele! Ukerdasin ma seal peenarde vahel mis ma ukerdasin, aga herned saime me toestatud. Kõige paremini töötas viis, et kõige väiksem hoidis karke, keskmine ulatas mulle keppe kätte, kõige vanem sättis herneid keppide najale (sest loomulikult olid nad liiga pikaks kasvanud!) ja mina siis surusin neid toikaid ühel jalal laveerides mulda. Ise toetudes samal ajal nendele samadele toigastele. Kogu see tegevus tundus mulle väga kaootiline, väga rabe ja äraütlemata piinarikas. Kuid mõnikord on abiks teadmine, et see asi lihtsalt on vaja ära teha. Et teist võimalust ei ole. See sunnib ennast kokku võtma ja pingutama.

See töö tehtud jäi mu pilk seal samas kõrval kasvavatele vaarikatele pidama. Ja kohe tuli mulle meelde, et ma pidin ju juba eelmisel nädalal vaarikad ära siduma. Ja et ma olin lubanud endale see aasta teha seda korralikult. Ehk siis paigaldama vaarikapeenrasse postide vahele traadid, mille külge saaks vaarikavääte ilusasti ja lihtsalt siduda. Korralik tegemine lükkub nüüd järgmisesse aastasse. Või vähemalt sügisesse. Praegu saatsin lapsed nende suure pahameele saatel jälle metsa. Et tuua sealt veel mõned toikad nüüd vaarikate tarbeks. Tegin asja enda jaoks võimalikult lihtsaks: paigaldasin mõlemasse peenra otsa ühe toika, paar tükki ka võrdsete vahemaadega peenrasse ja siis liipasin täiesti läbi ja kurnatuna terrassile lugema. Uskumatu, kuidas nii tavalised toimingud võivad ebatavalises seisundis väsitada! Vaarikatega jäid edasi toimetama lapsed. Tõmbasid ühe pika nööri kõikide toigaste vahele. Tegid siis omale suure hunniku väikseid nöörijuppe ja sidusid vaarikataimed nendega pika nööri külge. Ja said sellega uskumatult hästi hakkama!

Järgmisel päeval võtsin ma ette maitsetaimepeenarde rohimise. Karkudega seal peenarde vahel püsti (sest kükitamine on kipsis jalaga tõenäoliselt kõrgem pilotaaž, kui mitte üleüldse võimatu) komberdades ei tulnud see kuidagi välja. Palusin siis tuua endale väikese tooli. Sättisin tooli kahe peenra vahele. Niiviisi ise istudes, sain ka rohimisega üsna hästi hakkama. Ainult see kohutavalt pikk aeg, mis igale toimingule kulub! Enda ühest positsioonist teise viimine võtab terve igaviku. Loodetavasti ma ajapikku muutun natukene osavamaks karkudega liikumises. Kuigi äsja nimetatud viisil saan ma rohida ainult osasid oma peenraid. Lillepeenardesse tooli ja karkudega lilli talluma ma ei saa minna. Mingi aja peavad nemad vaesekesed nüüd ise hakkama saama.

Aias ringi jalutades, kui karkudel liipamist üldse jalutamiseks saab nimetada, osutusid täiesti etteaimamatuks takistuseks ka igasugused käigud ja augud. Kui pealt vaadates paistab täiesti ohutu ja sile muru, siis karguga sinna toetudes, vajub viimane äkki väga suure kiirusega lihtsalt peidetud õõnsusesse. Ning selge, et seal on siis kõvasti tööd teinud mõni mutt või vesirott. Tasakaalu hoidmine sellises situatsioonis on väga habras hetkel veel. Aga kõigele vaatamata on päris huvitav minu jaoks avastada sellise liikumise omapära. Omal kahel jalal ringi tormates ei mõtlegi sellele, et tegelikult saab ka muud moodi. Aeglasemalt. Ja aega mul nüüd on. Palju aega.