Vabriku talu aiapäevik, 45. osa!

Tähepuu varjata on minu metsad,
mütsitöökojad, öömajad, kõrtsid,
tähepuu varjata mu ajutised tsirkused,
tähepuu tüvve Su nime nokitsen,
kullake, täna ja alati.

Päike poseerib tähepuu taustal,
kullake, täna ja alati.

Kaljukitse kergus, vähi väsimatus
ühe oksa küljes; kalad ja veevalaja.
Armunud skorpion käib neitsiga käsikäes,
käib neitsiga ringi kui džentelmen.
Kaksikud teineteist kaalumas.

Tähepuu varjata kõik minu varemed,
kastanipuistud, mis puistavad siilikesi.
Kõik oma kaevandused, kõik oma kaevikud
uuristan tähepuu juurte vahele,
kullake, täna ja alati.

Paul-Erik Rummo

Hommikuti ei raatsi ma enam kodust lahkuda. Istun autos ja imetlen kogu ilu enda ümber. Ning mõtlen, et aiaomanikel võiks olla keelatud suvel tööl käimine. Et oleks selline lisapuhkus. Kohustusega teostada vajalikke töid oma aias. Võib tunduda hirmsa kohustusena? Vastupidi! Üks andunud aiaomanik võtaks seda õnnistusena. Kaevaks, rohiks, kastaks, tariks kive ja taimi, istutaks, kaevaks jälle välja, istutaks uuesti, niidaks, pügaks, tassiks, too ja teeks. Varavalgest hilisõhtuni.

Aed aga avaldab oma tänu vaikselt ja pikkamööda. Mõnikord väga pikkamööda. Viis aastat tagasi istutasin ühe õunapuu kõrvale roniva hortensia. Viis aastat on ta seal kasvanud ja kosunud ja roninud mööda puud kõrgemale. Pikkuse venitanud juba kolmele meetrile. Ja nüüd - alles nüüd! - on tal küljes esimesed õiekobarad. Ilusad ja suured. Lausa majesteetlikud. Käisin ikka igal kevadel teda lootusrikkalt uurimas, et äkki see aasta on see õige. Aga ei midagi. Viis aastat ei midagi. Ja nüüd on äkki see õige aasta. Korraga on tasa kogu see pikk ootamine ja lootmine. Küll see aiapidamine nõuab alles kannatlikkust ja pikka meelt!

Selles valguses mõtlesingi ühel hetkel sellele, et kelle jaoks ma siis kõike seda teen? Mäletan oma vanaema, kes korrutas kogu aeg, et kõik on meie; laste; heaks ja hüvanguks. Ausalt öelda, minu poolest oleks ta võinud sellel hetkel kõik selle tegemata jätta. No ei oska üks laps hinnata selliseid asju õigesti. Eriti veel juhul, kui tema vaatevinklist, tundub see pigem sunnitöö kui hüvena. Rohides nii mõnigi kord vihaga kartuleid, kui sõbrad-tuttavad veetsid oma suvepuhkust rannas käies, oli mõttetu loota, et ma võiksin arvata nagu oleks see kõik kuidagi minu enda pärast. Ning nii mõnedki käimata jäänud kohtamised kiire heinateo pärast, ainult süvendasid minu trotsi ja vastumeelsust selle kõige suhtes. Klomp kurgus ja pisarad silmis ei tekita just armastust antud olukorra vastu. Maale minemine võrdus asumisele saatmisega. Sest sellega kisti mind välja minu tavapärasest keskkonnast ja seltskonnast. Kindlasti oli olukord hoopis teine maal paikselt elavatel inimestel. Nendele oligi see nende igapäevane keskkond ja tutvusringkond. Minule, kes aga igapäevaselt elas linnas, käis koolis linnas ja kelle kõik sõbrad-tuttavad olid linnas, tundus see äärmise ülekohtuna.

Nii jäingi mõtlema, et kelle jaoks siis mina ikkagi oma aeda pean? Kas ka laste jaoks. Loomulikult on neil tore seal ringi joosta, alati võimalus õue minna. Mets lähedal, üldse kaunis koht, puhas õhk (linnas olles ütlevad nad alati, et seal haiseb!), vaikus ja linnulaul. Marjad ja õunad oma aiast. Keemiavabad moosid ja mahlad. Kõlab kui paradiis, mida tahetakse just luua oma laste, kui kõige kallima vara, tarbeks. Tegelikkuses on asi siiski natukene teistmoodi. Iseenda jaoks teen seda. Ainult iseendale. Sest mulle meeldib see. Teeme me kõik oma head ja halvad teod siiski ainult endale. Ja kuna me teeme kõike siiski ainult iseenda pärast, siis ei saagi me eeldada, et meie ümber olevatele inimestele see automaatselt meeldib. Et nad jagaksid kõiki meie vaateid ja arusaamu. Igal ühel on õigus endal otsustada, mis talle meeldib, ka lapsel. Meie võimuses on ainult suunata ja proovida tekitada huvi teatud tegevuste vastu. Mitte jõuga sundida. Ja kui see huvi siis ikkagi tekib, on rõõm seda suurem!

Jõumeetod minu puhul viis selleni, et ma kümme aastat lausa vihkasin igasugust aiaga seotud tegevust. Väga vaikselt ja pikkamisi hakkasin ma oma aias alles avastama aianduse häid ja meeldivaid külgi. Avastan neid järjest edasi. Ikka enda jaoks! Täna ja alati. Ja alles nüüd, vaadates tagasi oma lapsepõlvele, olen ma õppinud hindama seda väärtuslikku kogemust. Seda, et mul on oskus tööd teha. Mul on teadmised ja oskused, mida tänapäeval on väga keeruline kuskilt veel saada. Olen nüüd tänulik oma vanaemale, kes on õpetanud mulle väga palju. Alates kudumisest ja lõpetades lehmalüpsmisega. Sekka veel kannatlikkust ja mõistmist. Armastust maa ja looduse vastu. Ning tasakaalu. Kõiges ja endas.

Vabriku talu aiapäevik, 44. osa!

Kas mõni teab tammetõrude veeremisi,
vahtratiibade rabisevaid lende, kõigi seemnete tuule-
teid? Juhuslik puhang pillab nad teab kuhu. Pae
pakku, liivikule, räelmusse, rabasaarele...

Pillun kivikesi vette ja jälgin kasvavaid ringe. Ikka
laiemale, laiemale, laiemale - ikka olematumaks, ole-
matumaks. Kõik - ja mitte kui midagi. Lagedus.

... Juba puuritakse juured paesse, pigistatakse pihud
liiva, et rudiseb. Juba sünnivad, juba hakkavad jääma
ringid teab kust toodud alguse ümber. Juba seisabki
puu mu ees, vaatab otsa ja pärib:

Milliseid ringe lood Sina oma südame ümber?

Paul-Erik Rummo

Olen kogu aeg mõelnud, et aed on see koht, kus ma tegutsen ainult iseendale. See on minu pärusmaa. Minu armastus ja vaev. Minu rõõm ja õnn ja valu. Olen arvanud, et ma olen piisavalt isekas, pidamaks oma aeda ainult "minu aiaks". Minu aed. Minu lilled. Minu töö. Minu kohustus. Ei ole ma sundinud lapsi saama osa sellest kohustusest. Olen teinud kõik ise. Kõik tööd. Kire ja rõõmuga. Kiivalt hoidnud teised eemale. Meelega. Sest mulle endale meeldib see kõik nii väga! Ma ei ole raatsinud jätta ühtegi tööd kellegi teise teha (välja arvatud tõesti mõned pisikesed ülesanded). Olen teinud kõik ise! Suure armastuse ja kirega. Ja nautinud seda pikki aastaid väga suure rõõmuga.

Aga minu suur kirg on ajanud vaikselt ja salaja juured väga sügavale. Minu teadmata. Kellegi teadmata. Ja nüüd on sellest nakatunud ka minu väikesed järeltulijad. Nüüd ajavad nemad mind veel pärast pikka tööpäeva õue. Laduma kiviaeda. Külvama seemneid. Minu kõige väiksem seisis ühel tuulisel õhtul, kui ma õlitasin terrassi mööblit, truult tund aega mu kõrval ja ootas. Ootas aega, mil ma vabanen ja lähen temaga seemneid külvama. Suuremad jalutavad minu ja minu muruniiduki järel ja paluvad hardalt, et ma ometi lubaks neil ka muru niita. Kas või natukenegi! Nad istuvad terrassil, vaatavaid õitsevaid tulpe ja ohkavad, kui ilus see kõik ikka on. Nad jalutavad aias, märkavad igat lindu, liblikat ja lille. Nuusutavad peenra kõrval kõhutades hüatsintide lõhna. Tõdedes, et parem ei saa olla mitte ükski lõhn kogu maailmas. Nüüd on nemad need, kes tunnevad huvi, millal me ometi läheme lillepoodi. Ja mitte sellepärast, et olen alati lubanud neile osta sealt jäätist, kui nad ilusasti kannatavad ära kõik seal veedetud tunnid. Oh ei, kaugeltki mitte! Hoopis sellepärast, et on vaja osta basiilikuseemneid ja pargiroose ja paar päevaliiliat. Ja neile töökindad ja muruniidukile õli.

Ning olengi tahtmatult, enese teadmata ning täiesti juhuslikult haaranud oma suure kirega kaasa kolm väikest inimest. Kolm õnnelikku inimest, kes hetkel on täiesti veendunud ja kindlad, et ei ole maailmas olemas ilusamat ega paremat kohta, kui nende kodu ja aed. Need ongi ringid minu südame ümber. Neid on kolm. Kolm suurt südant, mis annavad mulle rahu. Ja vahel ka võtavad selle.

Nii lendavadki meie kaheksal käel tehtud tööd linnu tiivul. Kõik on kerge, lihtne ja kiire. Ühele meeldib niitmine, teisele rohimine, kolmandale külvamine ja neljandale kividele oma päris kodu otsimine. Ma ei ole ühelgi kevadel kogenud, et kõik tööd saavad tehtud lenneldes. Kõik lendab, voogab ja virr-varritab minu ümber. Ühel hetkel on minu ümber ja sees kaos. Järgmisel aga tüüne rahu ja vaikus. Kõik on liikunud oma kohale ja paika, kui üks maru hoog. Põõsad lõigatud. Peenrad said rohitud. Kaevatud ja külvatud. Niidetud, puud laotud, riidad pikad ja sirged. Poolest kiviaiast pool valmis. Vaarikad köidetud, mutid peletatud, vihmaussid kastetud ja linnulaul kuulatud.

Ning kõik õitseb! Ma ei mäletagi, et mul oleks kunagi nii palju lilli aias olnud. Huvitav, kes need kõik siia toonud on? Peenrad täis tulpe, nartsisse ja hüatsinte. On lillad ja valged priimulad. Püvililled, ka lillad ja valged. Puškiiniad, erinevat sorti laugud, koerahambad ja ülased. Alati kaunis murtud süda. Ning täna hommikune tütre soov: "Oh, püsiks need tulbid ometi veel natukene. Kuni jõuab minu sünnipäev - kallis emme, siis kingi need kõik mulle!"

Vabriku talu aiapäevik, 43. osa!

ÖÖ TULEB, LEPATRIINUD

Lukkus on õhtu kõrvad,
õhtu silmad on kriimud.

Lennanud lepatriinud
läbi kõik ilmasõrvad.
Üle virte ja lodu
lennanud keskpäevast saadik,
igamees kellegi saadik,
kodu otsimas, kodu ...
Kurtke mu lepatriinud,
kes on teid siia viinud,
kust teid puhuti teele,
suurde uttu ja veele,
lugege lepatriinud, -
ehk mõni teist juba hukkuski?

Õhtu silmad on kriimud,
õhtu kõrvad on lukkus.

Paul-Erik Rummo

Tegin algust kiviaia ladumisega. Siis leidsin esimese lepatriinu puhkamas päikesest soojal kivil. Lasin tal jalutada sõrmedele. Vaatasin tema rännakuid oma käel, silmad vastu päikest pilus. Midagi väga tuttavat, sooja ja turvalist oli selles. Üks kauge, natukene hägune mälestus tuli meelde. Ja huuled laususid iseenesest, kauge ja natukene uduse, päikesekilluga mälestuse ajel:"Lenda, lenda lepatriinu, pesa põleb, pojad sees!" Ning juba oligi ta lendu puhutud! Vaatasin talle vastu keskpäevast päikest veel järele, uurides tema lennusuunda, et kus kandis see tema kodu siis ka on?

Hetk hiljem kostis minuni aga hämmastunud hääl:"Emme, miks Sa seda lepatriinut niiviisi ehmatasid?" "Miks? Ma ei tea miks! Sest ma olen lapsena nii teinud. See tundus siis kuidagi põnev ja armas." Pikk vaikus. Siis küsimus:"Emme, kas see on armas ja põnev, kui keegi Sinule nii ütleb?" "Kuidas ütleb?" Järgnes pikem seletus:"Kas see tunduks tore, kui keegi ütleks Sulle, et sa pead ruttu koju minema, sest maja põleb ja meie oleme kodus?"

Ja ma palusin vabandust kõigi nende kümnete või sadade lepatriinude eest, keda ma kogu oma elu jooksul olen ehmatanud. Palusin vabandust selle eest, et ma ei mõelnud. Et ma ei mõelnud sellele, mida ma teen. Ja ma olin tänulik selle eest, et mul on laps, kes on kordades suurem minust. Et mul on võimalus tema kõrval kasvada, et väärida teda. Olin tänulik kõikide elu jooksul saadud hindamatute õppetundide eest, mis on sundinud mind vaatama asju teise nurga alt. Saama lahti ühekülgsusest, isekusest, enesekesksusest. Saamaks hoolivamaks, tähelepanelikumaks ja empaatilisemaks.

Ladudes hiljem neid kive ikka edasi, tuli mulle meelde üks varasem juhtum oma laste vahel. Kuidas nad oskavad väga selgelt, palju selgemalt vahel kui täiskasvanud, näha head ja halba. Ning teha nende vahel vahet. Kõige suurem tegi keskmise kulul nalja. Kui natukene solvunud keskmine päris aru, et miks talle nii öeldi, vabandas suur ennast välja, öeldes et ta tegi ju ainult nalja. Keskmine mõtles natukene ja ütles siis,  aga tema ju ei naernud. Nali on siis, kui on mõlemal naljakas ja naeravad mõlemad. Kui naerab ainult üks, siis on halb nali.

Nii ma neid kive oma aias nüüd laon. Kivi kivi peale. Iga kiviga kaasas oma õppetund. Ning kive jätkub väga paljudeks tundideks!

Vabriku talu aiapäevik, 42. osa!

Mida te teete seal

jõeäärsed pajud

juuksed ja varbad vees?

Peseme ennast

veega mis jookseb

üle me varvaste

issand kui naljakas

just nagu hiir!

Kuid te pole ju plikad

vaid kortsus ja tüsedad

teadlikud memmed

kilukarva juustega?

Mis sa siis vahid

kui vastu hakkab

eks kebi minema

pirtsakas poiss!

Paul-Erik Rummo

Ühel ilusal ja veel väga külmal veebruarikuu ööl nägin ma unes, et niitsin juba muru. See oli väga ilus unenägu! Veebruarist-märtsist peale unistan ma juba kevadest ja suvest. Unistan sellest, et ma saaksin aias midagi teha. Õunapuid lõigata, istutada, rohida, kaevata. Ning nüüd siis ka muru niita. Aina varasemaks muutub see hetk, mil ma hakkan mõtlema oma aiale. Mõned aastad tagasi oli veel märtsikuu lõpuni hooletu - enne seda aega ei tulnud mul aed ja aiatööd meeldegi. Siis muutus märtsi lõpp selle alguseks. Nüüd juba veebruar. Kui kaugele see piir nihkub?

Tänaseks ongi mul õunapuud lõigatud. See on esimene selline päris töö, mida saab kevadel teha. Mäletan, et kui hakkasin ise õunapuid lõikama, siis alguses oli ikka väheke kõhe sinna nii-nii kõrgele redeli või puu otsa ronida. Jalad värisesid ja pidevalt oli tunne, et iga väheke tugevam tuuleiil puhub mu sealt lihtsalt alla. Nüüd ma turnin mööda redelit ja peenikesi oksi, kõõlun ühe varbaga redelil ja kinni hoian puuoksa või redeli asemel näiteks oksasaest või -kääridest. Harjutamine teeb tõesti meistriks! Ka ajalises mõttes olen ma kordades osavamaks muutunud. Kui kaks aastat tagasi kulus mul kogu aia õunapuude lõikamiseks kolm pikka nädalavahetust, siis sellel aastal sain hakkama ühe ja poole päevaga.

Minu lastele ei meeldi aga üldse see, et ma neid puid lõikan. Sest maha lõigatud okste kokku korjamine ja lõkkeplatsile tassimine on nende töö. Ja nende arvates lõikan ma alati liiga palju oksi maha. Ning ainult sellepärast, et neil rohkem tööd oleks! Kuid sellel aastal leidsid nad mooduse, kuidas see töö endale veidike meeldivamaks teha. Piisas ainult ühest abivahendist - aiakärust. Kõigepealt laoti käru oksi täis. Siis ronis sinna suure oksakuhila otsa veel üks laps. Siis jätkus veel täpselt kaks last käru vedamise jaoks. Mina ei saanud sealt ülalt kõrgelt vaadates küll täpselt aru, kuidas nad käru kahekesi vedasid. Kuid veetud need kärutäied said. Pärast sellise mooduse leiutamist hakkas mulle tunduma, et ma peaks veel rohkem oksi maha lõikama. Aga õunapuudest hakkas kahju. Muidu jääb sügisel lastele liiga vähe õunte korjamise tööd. See on nende teine "lemmiktöö".

Hiljuti tuli mul ka uus hiilgav idee. Lugesin Leonid Breshnevi elulugu. Tema hakkas pensionile jäädes (õigemini: kui ta pensionile saadeti) väga agaralt kasvuhoonega tegelema. Kasvatas seal erinevaid köögivilju. Proovides ja katsetades aastate viisi. Ning mina arvan nüüd, et mul läheb ka kasvuhoonet vaja. Ma tahan ka seal kasvatada kurki ja tomatit. Ja varakevadel juba sibulat, tilli, basiilikut ja rukolat. Võib-olla isegi viinamarju! Koht klaasist majakese jaoks on mul igatahes olemas. Rahaga on küll hoopis teised lood. Sest tehes natukene uurimustööd antud valdkonnas, jõudsin järelduse, et odav asi see ei ole. Pean hakkama vist raha koguma, et näiteks järgmisel aastal võiksin saada õnnelikuks kasvuhoone omanikuks.

Aga plaane on selleks kevadeks-suveks-sügiseks juba niigi piisavalt. Kõige suurem projekt sellel aastal on kiviaed. Mul on krundi piiril üks vana kivivare. Seisab seal ja vajub iga aastaga järjest madalamaks ja madalamaks. Kuni arvatavasti mõnede aastate pärast ei paistaks enam väljagi. Mina tahaks sellest hunnikust laduda ilusa kiviaia. Minu idee järgi peaks seal sügiseks olema imeilus, umbes põlvekõrgune (oleneb sellest, paljuks materjali jätkub, ma ei ole just parim kuluarvestaja) paekividest aed. Mis algab ühte otsa pidi tiigi juurest, kulgeb siis aia äärt mööda piirikivini ning keerab sealt ilusasti minu kuusehekini. Vahepeale peab jätma ühe laiema ava. Et saaks autoga läbi sõita. Nimelt on mul tiigi ääres üks tüütu elektripost, millele peab võimaldama ligipääsu. Kuna päris lahti ei taha ma seda kohta jätta, siis mõtlesin ehitada sinna ühe oma moodi värava. Lapsena maal nimetasime seda õdede ja naabrilastega "kolmeks pulgaks". Õhtuti koju minnes oli tavaliselt viimane meeldetuletus järgmiseks päevaks:"Kohtume kolme pulga juures!" Kuidagi armsalt kõlas see. See on selline värav, mida maal ehitati näiteks karjakoplitele. Koosneb ta mõlemas otsas maasse taotud kahest postist. Postide vahele on risti kinnitatud veel kaks pulka. Kokkuvõttes moodustub nagu kolme avaga rest. Ning nüüd pistetaksegi nendest restide aukudest mõlemast otsast läbi need "kolm pulka". Päris pulgad need küll ei ole, pigem rohkem palgi moodi asjad. Ning ega neid ei pea just kolm olema. Olen näinud ka näiteks kahe pulgaga

väravaid. Sellise värava avamine on küll natukene keeruline. Tuleb kõik palgid lükata ühele poole eest ära. Kui vaja jala läbi pääseda, piisab natukesest. Kui autoga, tuleb nad päris ära lükata. Kuigi lapsena ei avanud meie väravat kordagi. Palju toredam oli sealt üle ronida. Mõnus oli palgil niisamagi istuda. Ja tähtsate juttude rääkimiseks oli see parim paik. Tunde möödus seal istudes ülemisel palgil, jalad läbi järgmise palgi vahe. Mitu pisikest plikat reas. Tähtsad mõtted peas.

Ega ma küll ei oska hetkel veel kiviaeda teha. Aga küll ma õpin. Kui keeruline üks aia ladumine ikka saab olla. Ikka kivi-kivi peale ja nii edasi ... Oskamatust plikast on aastatega saanud päris teadlik memm ...

Vabriku talu aiapäevik, 41. osa!

Te olge tervitet, et läbi lume

ja kurja rahepilve nõnda vara

mu üles leidsite, mu pilgu valgus-ara;

ja tänavhalluselle lõite rõõmsa jume!

Mu meel läeb härdaks, niiskust nõrgub laugel:

õrn aimus küllusest, mis küll veel kaugel,

kuid mida oodata ju antud lootus.

Vist elus kaunimat ei olegi kui - ootus,

sest suveks valmistuma juba algan

ja talve tulisemalt maha salgan.

Marie Under

Kevad käib nähtatuid teid mööda. Korraks nagu nähti teda ja siis jälle kadus. Kord on ta olemas ja samas ei ole keegi veel suutnud teda tabada. Aga olemas on teadmine ja ootus. Teadmine, et ta on juba kuskil siiski olemas. Et ta alati jõuab ja tuleb. Ja ootus, et ta kohe-kohe varsti on käes. Et me jõuame ta ikka ära oodata.

Nägin paar päeva tagasi aedniku õudusunenägu. Ma olin sõitnud reisile, kuskile kaugele-kaugele. Ja äkki ärkas minus teadmine, et minu aias on just nüüd jõudnud kätte suur kevad. Et seal õitsevad lumikellukesed, krookused, nartsissid. Ja minu lemmikud tulbid! Kõik on puhkenud õide. Linnud laulavad ja päike paistab ja lilled õitsevad seal ainult minule. Aga mind ei ole seda kõike nägemas! Ma olen ära ja kaugel ja ei näe seda. Ärkasin üles kohutava ehmatusega. Minu hing sai oma rahu tagasi, nähes endiselt akna all kõrguvaid kahemeetriseid lumehangesid. Ja noh, nii halvasti ei saa ikka päriselt juhtuda. Sellised asjad õnneks tulevad ette ainult unedes. Päris elu ei jää ükski aednik ilma kevadest oma aias!

Aga unistan ma juba ammu muruniitmisest, peenarde rohimisest, puude-põõsaste lõikamisest ja kümnest muust suvisest aiatööst. Iga päev vaatan igatseva pilguga aknast välja ja üritan iga millimeeetri lume kahanemist jälgida. Rõõmustan iga sentimeetri palja maalapikese üle mõnel soojemal ja kõrgemal kohal, kust lumi on hakanud vaikselt ja visalt taanduma. Iga väike veelomp on märk muutumisest. Muutumisest paremuse poole. Enne oli lumi, aga nüüd on vesi. Olen õnnelik isegi talve jooksul kogunenud prahi üle, mis lume alt välja sulab. Kuna see on kindel märk ja kinnitus sellest, et ta ikka sulab. Ja kui ta sulab, küllap ta siis varsti ka otsa saab lõpuks.

Juba mitu nädalat ei suuda ma ära oodata, millal lumi natukenegi õhemaks sulaks, et ma saaksin asuda õunapuid lõikama. Praegu ma lihtsalt upun ära lume sisse. Teine variant oleks muidugi hankida endale kalamehesäärikud. Aga nendega puu otsa ronimist ei suuda ma ka kogu oma hea kujutlusvõime juures endale silme ette manada. Ning redeliga opereerimine poolemeetrises lumes tundub mulle samuti natukene nadi ja nigela tegevusena. Tuleb ikka oodata! Aga see ootamine on nii raske.

Praegusel ajal oleks muidugi väga hea teha plaane kevadeks, suveks ja ka sügiseks juba ette. Mis vaja ära teha, mis vaja muuta, mis juurde teha veel. Kuid ka neid ei ole mul tarvidust teha. Needki juba ammu kõik tehtud, välja mõeldud ja enamus, tõsi, juba teostatud samuti. Mis veel tegemata, saavad tehtud kui vaja, ka ilma plaanita. Nagu aeg ja kogemused on näidanud. Nii, et ikka ja ainult see ootamine!

Ootamine aga, võib olla väga ilus ja tore. Võib võtta tassi auravat kohvi või teed ja lemmikraamatu ja istuda sauna ette pingile. Ning lasta ennast soojendada juba kevadiselt soojal päikesel. Tõsi, sauna ette jõudmine võib osutuda veidikene keeruliseks, sest tuleb ronida üle meetrise katuselt alla kukkunud lume valli. Võib ka kaevata terrassile augu lume sisse. Ja asetada sinna ühe tooli ja proovida mahtuda ise sinna toolile. Ikka koos kohvitassi ja raamatuga. Ja loota, et päike teeb oma tööd kiiremini, kui talle väheke kaasa aidata.

Vabriku talu aiapäevik, 40. osa!

Üle hämara, varjudest tume,

õrna ja sinava lume

heidab veerev, kustuv päike

punava läike.

Üle ääreta, lumise välja,

nii tühja ja palja

viib üksik tee

üle jõe,

kus pruunikad pajud

on unesse vajund.

Mööda lõpmata teed

lähevad reed

kuu kahvatul kumal

eha punal, kaugele ...

V.G. Ridala

Talv on käes juba peaaegu kuu aega. Eks ta tuli jälle ootamatult, nagu igal aastal. Kogu aeg oli ikka soe ja sügis. Mina riisusin lehti ja korrastasin aeda, istutasin viimaseid tulbisibulaid. Talv ja külm ja lumi tundus olevat kuskil kaugel-kaugel alles. Mägede taga, hoopis teisel maal ja teistsuguses loos. Üleöö sai see kõik aga kiire lõpu. Tuli esimene lumi ja talv käes oligi. Naljakas on ainult see, et esimene lumi kohe ka maha jäi. Nii ongi minul kuskil selle paksu lume all käru ja reha ja ja labidas ja veel nii mõnigi asi kindlasti. Aga nüüd ma ei saa neid sealt enam kuidagi kätte. Peavad ootama kevade tulekut. Eks nad sulavad koos kevadega ise välja.

Aias ongi ainult lumi. Vaevu võib aimata erinevaid reljeefe. Nende kuju järgi võib siis mõistatada, mis seal all peitub. Ning need päevi kestnud tuisud on vorminud aia täis väga erinevaid ja imeilusaid lumeskulptuure. Üks kaunim kui teine. Lumi ja tuul on avanud minu aias oma isikliku kunstinäituse. Taiesed selles on väga erinevad, ilusad ja õrnad. Imetlema peab neid eemalt ja ettevaatlikult. Ega seal paksus lumes tegelikult väga sumbata ei tahagi. Käid ikka rohkem mööda siledaid ja puhtaks roogitud teid. Ning kogu seda ilu imetled kõige parema meelega hoopis aknast. Sest toas on soe ja mõnus. Teed endale tassi auravat teed, istud kamina ette ja kuulad väljast kostvat tormi. Ja mõtled, kui hea on ikka istuda praegu siin kamina ees ja kuulata akna tagant kostvat tuule ulgumist.

Jah, lumi on tore ja ilus. Aga mitte ainult. Lumi võib ka väga palju pahandust teha, kui teda on liiga palju. Minu aias on selle talve jooksul murdunud ära juba osa ühest kadakast, pool elupuud. Ning kahjudest, mis toimunud lume all ja hetkel välja ei paista, ei saagi aimu enne kui lumi ära sulab. Ning kinni jäid katmata ka kõik minu roosid. Kuigi ega mul neid palju ei ole. Nüüd loodan ainult, et neil on piisavalt paks ja soe kate lume näol olemas. Sest sealt välja kaevama ja kinni katma neid hakata ma enam küll ei viitsi.

Ning saabunud talvega on minu aeda jõudnud ka hulk uusi asukaid. Kõigil ainult üks eesmärk: saada kõht täis! Kitsed söövad puid, jänesed põõsaid, linnud puu otsa jäänud õunu, rebased trepilt kassisööki. Vähemalt jätavad tänulikkusest kassi kimbutamata. Vast ma võin seda ikka loota. Isegi üks põder eksis ühel tuisusel hommikul autoteele ära.

Ainukesed, kes lumest ainult puhast rõõmu tunnevad on minu lapsed. Nad suudavad päeva läbi möllata lumehanges. Vahepeal vahetatakse toas riided natukene kuivemate vastu (natukene kuivemate vastu seetõttu, et need ei ole veel jõudnud eelmisest õues käimisest kuivada) ja siis minnakse uuesti. Ja see, et praegusel aastaajal on pool päeva peaaegu ja teine pool päris pime, ei häiri neid kohe üldse mitte. Seda põnevam!

Vabriku talu aiapäevik, 39. osa!

November heidab lehtedega liisku,

ta tume pilk on tulvil piisku,

torm laksutab ta juustes musta linti.

Öö nuuksudes end seina

vastu toetab

ja pisarhaaval ruutudele poetab

vihm pikast pintslist musta tinti.

Talv mütsitorbikut koob rohujuurist,

külm surub maasse roostetanud naela

ja vaikus tühjast rästapuurist

nüüd pistab välja pika kaela.

Must kiri kukub taevast vette

ja päike uduvaipa poeb.

Mets paneb härmaprillid ette

ja suve surmaotsust loeb.

Betti Alver

Suvi on nüüd selleks korraks maha maetud. Täiesti kindlasti kohe. Hommikul oli lumi maas, lombid jääs. Autouksed kinni külmunud. Autoklaaside kraapimine võttis aega viisteist minutit. Sellist asja ei osanudki nagu ette näha. Ettenägematusel on omad tagajärjed. Hilinemine. Lasteaeda, kooli, tööle.

Kuid kõigele sellele vaatamata oli hommik kaunis. Päike paistis ja säras. Lumi säras vastu. Ja jää säras neist veel rohkem. Kõigest kõige rohkem särasid aga minu lapsed. Lumi, lumi, lumi! Mina vaatasin seda lund ja nägin hetkel vaid õhukest jääkirmet. Veel nägin ma libedat maanteed, lumelabidat, meeletuid miinuskraade, külmunud torusid ja lumme kinnijäänud autot. Nemad vaatasid aga hoopis teistmoodi. Nemad suudavad sellest välja võluda suusarajad, kelgumäed, lumeinglid ja liuväljad. Kõige noorem jooksis tiiru ka tiigi juurde, et vaadata, kas uisutada juba saab. Muidugi ta teab, et veel ei saa. Aga ta teeb seda ikka ja jälle. Igal aastal. See on tema väike rituaal. Pisikene rõõmus tervitus esimesele lumele. Tema "tere tulemast!" talvele.

Ega see praegune väike lumi küll püsima ei jää. Ning soojemaks pidi uuesti minema. Mulle sobib see hästi. Sest minul jäi veel osa aiast puhtaks riisumata. Enamuse olen jõudnud korda teha, aga mõned kohad ootavad siiski alles oma järge. Olen aastate jooksul proovinud selle koristamisega mitmeid erinevaid variante. Alguses tegin sügisel alati kõik korda. Ja kevadel uuesti täpselt sama töö. See on selline ideaalvariant perioodideks, kus on liiga palju aega. Siis proovisin teha ainult kevadel. Sügisel ei teinud midagi. Tuli talv ja lumi, ja kattis kõik koleda kinni. Aga tulid talved, kus lund ei olnudki. Siis see variant ei sobinud hästi, kuna oli kogu aeg liiga kole. Järgmisena proovisin teha kõik sügisel korda. Et siis kevadel ei pea midagi tegema. Ning tundub, et see ongi see, mis mulle sobib! Sest mõnikord on kevad lihtsalt liiga ilus ja tuleb liiga äkki. Liiga vaikselt ja salaja. Ja kevade saabumise hetki ei saa kulutada töö tegemise peale.

Nii ma siis ootangi, kuni ka need kiuslikud õunapuud on raatsinud loobuda oma viimastest lehtedest. Et need siis kokku riisuda ja ära tassida. Nagu ka kõik kuivanud lilled. Lilledega on aga ka sama häda: mõned viimased trotsivad ikka veel tuult ja külma, vihma ja lörtsi. Ei taha üldse mitte õitsemist ära lõpetada. Ja mina pean muudkui ootama ja ootama, millal ma saan ükskord nad ära koristada. Ning aia korda teha. Et kõik oleks ilus ja korras. Nii nagu peab.

Mõnikord mind muidugi aidatakse ka natukene. Selle koha pealt, et aeda ilusamaks muuta. Minu poeg käis ühel ilusal (tegelikult koledal: vihm, tuul ja pori!) päeval metsas. Tuli sealt siis tagasi ja ütles mulle: "Emme, ma tõin Sulle kingituse. Ma panin selle lillepeenrasse kaunistuseks. See on väga ilus kingitus!". Muidugi läksin ma väga ilusat kingitust välja vaatama. Esialgu ei tundunud see mulle üldse ilus. Alguses oli kohe väga kole. Aga siis ma vaatasin hoolikamalt. Ühelt poolt ja teiselt poolt. Siis ma natukene keerasin seda. Sättisin veel tsipakene. Ja mida rohkem ma oma kingitust vaatasin, seda rohkem hakkas ta mulle meeldima. Väga ilus kingitus! Tõeliselt ilus lehma pealuu. Sarvedki veel küljes. Ja kui hästi ta sobib minu kiviktaimlasse!

Viimasel ajal oma aias ringi jalutades on mul tekkinud mõned vastuseta jäänud küsimused. Neile tegelikult ei olegi üldse lihtne vastust saada. Vist lausa võimatu tegelikult. Miks peavad minu aias elama mutid? Ja kui nad just peavad kuskil elama, siis miks nad peavad ajama oma kohutavalt koledaid, vastikuid ja suuri mullahunnikuid minu ilusa muru sisse? Ja kui nad just peavad neid ajama, siis miks ei või nad teha seda ainult muru sisse. Miks nad peavad neid ajama ka lillepeenardesse? Ja

miks, taeva pärast, ei või nad vähemalt talveund magada? Saaks talvelgi neist rahu. Aga - ju siis peavad.