Vabriku talu aiapäevik, 49. osa!


Tavaline juulipäev
neid on ikka olnud
hiireherned õitsevad
postini on aega

kuiv on autod sõidavad
tee pealt tõuseb tolmu
suuri leinaliblikaid
tuleb juba aeda

vaikus ainult sahinal
roosilt õisi kukub
humalad on roninud
juba toika tippu

Suvi on ilus. Kaks kolmandikku kohe läbi. Kolmandik veel ees. Minul on sellel aastal olnud suure ja lõõgastava puhkuse suvi. Raamatu lugemise suvi, terrassil istumise suvi, unistamise suvi, mitte midagi tegemise suvi, aiast eemaldumise suvi. Sellel kevadel meenutasin korra paari aasta tagust imeilusat suve. Tööl siis ma igal päeval ei käinud. Veetsin kuuma ja laisa suve oma vastvalminud terrassil lugedes ja päevitades. Ohkasin korra endamisi. Ja mõtlesin, et millal tuleb taas aeg, kus mul on aega seda teha uuesti. Veel ja veel. Kus üks töö ei ajaks teist aga. Kus kogu aeg ei oleks ajal nii kiire. Ning kuna kõik soovid, mida minu hing iganes ka ihkab, lähevad täide, siis see aeg saabus õige pea ...!

Minu lillepeenrad on pidanud sellel suvel ilma minuta hakkama saama. Kipsiga oleks väga keeruline neid rohida. Ma isegi ei proovinud seda. Lasin neil olla rahulikult ja sekkumata ja ise endaga hakkama saada. Ühelt poolt sellepärast, et minu kolmel väikesel abilisel jätkus töid küllaga ka lillepeenardeta. Ning teisalt sellepärast, et mina nagu tavaline naisterahvas, olen väga uudishimulik. Ja mind hakkas huvitama, kui kaua peavad nad vastu rohimata. Nüüd on tulnudki niimoodi välja, et selle aasta numbri sees ei ole minu lillepeenrad veel minu kätt tunda saanud. Ja ei ole hullu midagi. Ma suudan nende asukohad aias veel täitsa hästi tuvastada. Seda tänulikum olen hetkel aga iseendale, et olen neid rajades näinud kõvasti vaeva. Teinud neid korralikult, multšinud, kasutanud peenrakangast jne.

Muruga aga nii hästi ei läheks. Selles suhtes ei aita korralikult tegemine. Tihedast niitmisest ei päästa mitte midagi. Ning seetõttu ongi minu lapsed hakanud muruniitjateks. Eelnevalt olen teinud seda ainult mina. Nüüd pididki nad alguses natukene harjutama enne. Kui keegi oleks sellelgi hetkel meie tegemisi siin aias kõrvalt vaadanud, oleks ta kindlasti saanud kõvasti naerda. Igal juhul nägi meie muruniitmine natukene naljaka protsessioonina välja. Kõige ees lonkasin mina karkudega, näidates karguga sentimeetri pealt ette, kuidas ja kust peab niitjaga sõitma. No siis tuli muruniitja. Selle taga tavaliselt minu kõige suurem või siis keskmine. Ja siis kõige viimasena jalutas minu pesamuna. Tema oli murukääridega. Likvideeris siis muruniitja praaki. Kokku meie kolme peale tuli töö päris korralik.

Ja ega selle minu kipsis olemise aja jooksul aias palju rohkem ei olegi keegi toimetanud. Oleme ta suhteliselt rahule jätnud. Selline natukene mahajäetud ja unaruses ta hetkel on. Mets liigub vaikselt meile lähemale. Kui mina ikka iga niitmisega sutsukene suurendasin niidetavat ala, siis lastel käis asi vastupidi. Iga kord ikka natukene vähem. Meie ümbruskonna asukad ka tunnevad ennast meie valduses juba nagu kodus. Rebased jalutavad garaažis, siilid istuvad trepil, nastikud lausa armastavad minu puutumatuid lillepeenraid.

Ja minu pesamuna harjutab hoolega nastikut nähes mitte karjumist. Väga hästi veel välja ei tule. Ma kardan, et esimesed, keda ta oma teel on kohanud, said infarkti suure ehmatuse peale. Jah, nastikuid meil siin liigub palju. Arvatavasti on neid tõesti sellel aastal rohkem näha sellepärast, et aias on tegevust väga vähe olnud viimase pooleteise kuu jooksul. Nad on lihtsalt muutunud kõvasti julgemaks kui eelnevatel aastatel. Ega nad mullegi just ei meeldi. Samas ma ei karda neid ka. Las nemad elavad oma elu ja mina elan oma. Ning seda enam paneb mind imestama juhtum ühe õnnetu nastikuga minu aias. Vahetult enne jala kipsi saamist niitsin maja kõrval oleva Viinaköögi taga. Nastikute lemmikkoht on see alati olnud. Ja alati lähevad nad ilusasti muruniitja eest ära. Mitte aga sellel korral. Kuidagi väga õnnetult roomas ta täiesti valele poole ja otse niitja alla. Mina ei suutnud nii kiiresti reageerida. Jätsin küll masina kohe seisma, aga mitte piisavalt ruttu. Nastik jäi siiski muruniitja alla. Esialgu tundus mulle, et ta sureb kohe ära. Aga hiljem selgus, et viga oli saanud siiski ainult ta sabaots, mille küljest oli ära umbes viie sentimeetrine jupp. Lootsin väga, et see tema edasist elu vaatamata hetkelisele läbielamisele ja valule, ei sega. Minul aga oli nii hirmus kahju temast! Veel päevi hiljem mõtlesin ja lootsin, et temaga ikka kõik korras. Nagu näha, veel nüüdki, nädalaid hiljem püsib ta mul meeles. Ja mina jälle aina imestan. Et kuidas üks väike nastik, olles tegelikult ise olevus, kes mulle väga ei meeldigi, suudab võtta minult rahu? Kogu minu suure rahu ja meelekindluse. Asendades selle mure ja südamevaluga.

Vabriku talu aiapäevik, 48. osa!

Kas tead, mis heldemaks teeb tasapisi?
Miks julm ei olda iial juhtumisi?
Miks lillekiivrid roostega ei kattu?
Miks elu tähetund on kordumatu?
Miks tulukene tuisuööde kestel
ei kustunud, ei kustu inimestel?

Eks küsi endast parematelt.
Eks küsi surnutelt. Ja elavatelt.

Kuid ära iial küsi kaduvikult
sa enam neid, kes läksid juhuslikult
kottpimedasse läbi leeteluha.

Oh usu, nendele on ükstapuha,
kas laevamees kord sõudis laternata
nad kaotsi meelega või kogemata.

Betti Alver

Elus on väga palju õppetunde. Mõned on naljakad, mõned piinlikud, mõned natukene kurvad, mõned veidike segased mõista. Ja mõned on väga valusad. Nii valusad, et hing tahab lennata väga-väga kaugele. Ja jätta maha selle valu. Teistele.

Olime nädal aega kodust ära. Enne lahkumist korjasid lapsed ära kõik valminud maasikad ja panid peenardele peale võrgud. Et linnud ei sööks kõiki meie marju ära. Kui me tagasi jõudsime nädalakese pärast olid meie maasikavõrkudesse takerdunud neli linnukest. Neli nüüdseks surnud linnukest. Ega see ei olnudki kõige hullem. Seda võeti paratamatusena. Elu suure seadusena, et kõik mis juhtub, lihtsalt ei saa olla hea. Nii on alati olnud. Ja jääb alati olema. Aga siis küsis üks, et kuidas nad nüüd sinna kinni jäid? Eelmistel aastatel ei ole olnud meil võrkudes ühtegi lindu. Ega ei ole tõesti. Eelmistel aastatel olen mina pannud võrgud ja kontrollinud, et nad on pandud piisavalt korralikult ja tihedalt, välistamaks mõne linnu sattumist sinna alla. Sellel aastal tegid seda lapsed iseseisvalt. Tulenevalt minu karkudest ja kipsis jalast.

Ma mõtlesin pika viivu. Sellest, kas ma peaksin mõtlema välja mingi seletuse. Mingi mõistliku ja usutava seletuse, mida minu lapsed oleksid võinud uskuda. Aga mis ei oleks olnud tõde. Valetamine pidavat olema kõige suurem patt. Sest see jätab kellegi ilma õigusest teada tõde. Ja ma ei valetanud. Sest ka minu lastel on õigus teada tõde. Ka valusat tõde. Rääkisin asja ära nii nagu oli. Põhjused ja seletused ja tagajärjed. Ei tulnudki pisaraid ega nutmist. Tuli midagi hoopis muud. Sõnatu valu. Ja arusaamine, et igal sinu teol on tagajärg. Et see tagajärg on nüüd käes ja pisarad enam ei aita. Neli hinge on lahkunud. Tagasi ei too neid enam miski.

Lõpuks korjasid lapsed võrgud maasikate pealt ära. Siis korjasid nad ka maasikad ära. Võrke tagasi panna ei olnud enam aga kellelgi soovi. Seisid need võrgud veel natukene aega maasikapeenra kõrval. Koos nelja väikese surnud linnuga. Linde võrgupusast lahti harutada ei soovinud meist ka keegi. Otsustasin siis, et võib need võrgud lihtsalt ära visata. On nad juba piisavalt vanad ja palju aastaid meil kasutuses olnud. Veeti siis suur prügikast maasikapeenra kõrvale. Muidugi minu suure imestuse saatel. Minu arust oleks kergem olnud viia võrgud prügikasti juurde, kui lohistada seda suurt ja rasket kasti. Aga lapsed teevad palju asju omamoodi. Ei sekkunud ma sellesse rohkem.

Hetkeni kuni kostusid minuni üle pika aja meie aiast rõõmsad ja elevil hääled. Lonkasin vaatama, mis neid pärast suurt ja kõikehõlmavat kurbust ometi niimoodi rõkkama paneb. Tuli välja, et üks suur siilionu. Kes elab meie aias juba aastaid. Kes aeg-ajalt näitab ennast meile. Et me ikka usuksime: temaga on kõik hästi ja talle meeldib endiselt meie juures elada. Nüüd oli siilikene tulnud uudistama mis lapsed teevad. Vähemalt meie algul arvasime nii. Lapsed jätsid oma tegevuse hetkeks pooleli, et siili mitte segada tema teel. Veerand tunni pärast nad jätkasid ja kohe varsti tundis meie siil jälle huvi selle vastu. Nii kordus see veel paar korda. Kuni lõpuks minu poeg arvas, et siil tunneb huvi hoopis nende väikeste ja õnnetute laipade vastu, mitte aga nende tegevuse. Et siilil on kõht tühi lihtsalt. Samas tuli aga kohe ka siiras imestus, et kas siis siil sööb liha? Siil on omnivoor. Vastasin mina. Ta sööb kõike. Aa, ta on siis nagu karu? Jah, ja nagu inimene. Otsustati siis, et siil peab saama kõhu täis. Kuna linnukesi enam päästa ei suuda mitte keegi. Aga siil on elus. Ja tema tahab süüa. Natukene imestasin. Et kuidas siis nii? Alles oli suur kurbus. Ja siis juba suur rõõm.

Korraks tekkis küll küsimus, et kas siilionu endale viga ei tee, kuna tema söök siiski võrgus kinni. Aga selle peale arvas minu poeg, et see pole võimalik. Linnud kinni jalgupidi ja ükski endast lugupidav siil ei söö ju linnujalgu. Ei osanud ma selliste teadmiste vastu midagi kosta. Nii jäetigi siil sööma ja meie kadusime.

Ja mina hiljem aina mõtlesin ja mõtlesin. Et kuidas saab olla ühes päevas nii palju. Nii palju kurbust. Ja siis andestamist. Andestamist iseendale oma vigade pärast. Et mõni elu kaob. Ja alati tuleb kaotatu asemele uus hing. Et elu on meist alati suurem. Ja et iga kord kui me püüame teda mõista, üllatab tema meid millegi uuega. Õpetab meile midagi uut. Näitab midagi seni nägematut.

Vabriku talu aiapäevik, 47. osa!

Maailmaruumi pisipesi
mu mõte haarata ei saa.
Õhk, taevatuli, sinivesi
on olles olnud minuga.

Hoovihma sooja, suvehelgust,
koivalu päiksetõusuga
ja suvetaeva puhast selgust
kuis võiksin unustada ma.

Ööl oma karja ajab Karjus,
Luik lendab ülal Linnuteel.
Vee, tule, õhu, mulla varjus
on rännul minu maine meel.

Ma tean, et tulles ma ei tule,
et minnes minuga on taim.
Maas, vees ja õhus, päikse tules
saab korra vabaks minu vaim.

Hendrik Visnapuu

Mõnikord juhtub elus nõndamoodi, et Sa pead kogu oma igapäevase elu aias (ja mitte ainult aias, vaid ka igal pool mujal) ümber korraldama. Ning õppima tegema kõiki asju otsast peale. Otsast peale ja teistmoodi. See nõuab tohutult kannatlikkust, järjepidevust ja jonnakust! Ja aega. Tohututes kogustes aega - tunde, päevi, lausa nädalaid.

Nii juhtus sellel imeilusal algaval suvel ka minuga. Kui ma saabusin ühel päeval kiirabist koju kipsis jala ja karkudega. Esimesel hetkel ei osanud ma ennast kuidagi kujutada sellises seisus lillepeenarde vahele. Või tegelikult - üleüldse oli minu mõte terrassist ja lamamistoolist väga laisk kaugemale liikuma. Nii ma istusingi kaks päeva seal lamamistoolis ja ei suutnud kuidagi reaalsust uskuda. Kas tõesti minuga ongi nüüd lood nii? Et ma päriselt olengi kipsis ning suhteliselt piiratud liikumisvõimega? Mina, kelle senised suuremad traumad ja vigastused piirdusid mõne rakuga peopesas, paari sisselõikega liiga terava kööginoa tõttu ja sinise pöidlaga liig lohaka haamri käsitsemise tagajärjel? Aga ega olukord sellest ei muutunud - see kipsis jalg jäi. Ja minul tuli õppida hakkama saada täpselt sellisena nagu hetkel olen.

Kolmandal päeval tuli mulle meelde, et juba tükk aega tagasi oleks tulnud panna kohutavalt kiiresti kasvavatele hernestele toed. Herned on minu aias esimest korda sellel suvel. Panin nad maha laste soovil ubade asemele. Lapsed lubasid kevadel minna ise ka vajalikul hetkel metsa ja tuua sealt hernekepid. Sinna ma nad nüüd saatsingi. Palusin tuua 30 toigast. Keeruliseks läks meil asi siis, kui oli vaja neid toikaid herneste vahele paigaldama hakata. Ma pean täiesti ausalt tunnistama, et üks kipsis jala ja karkudega inimene tegemas tavalisi toimetusi aias, näeb kõrvalt vaadates väga koomiline välja. Seega ma andestasin lastele kogu nende lõbususe ja ohjeldamatu naeru keskendudes hoopis tähtsamale - püsti püsimisele! Ukerdasin ma seal peenarde vahel mis ma ukerdasin, aga herned saime me toestatud. Kõige paremini töötas viis, et kõige väiksem hoidis karke, keskmine ulatas mulle keppe kätte, kõige vanem sättis herneid keppide najale (sest loomulikult olid nad liiga pikaks kasvanud!) ja mina siis surusin neid toikaid ühel jalal laveerides mulda. Ise toetudes samal ajal nendele samadele toigastele. Kogu see tegevus tundus mulle väga kaootiline, väga rabe ja äraütlemata piinarikas. Kuid mõnikord on abiks teadmine, et see asi lihtsalt on vaja ära teha. Et teist võimalust ei ole. See sunnib ennast kokku võtma ja pingutama.

See töö tehtud jäi mu pilk seal samas kõrval kasvavatele vaarikatele pidama. Ja kohe tuli mulle meelde, et ma pidin ju juba eelmisel nädalal vaarikad ära siduma. Ja et ma olin lubanud endale see aasta teha seda korralikult. Ehk siis paigaldama vaarikapeenrasse postide vahele traadid, mille külge saaks vaarikavääte ilusasti ja lihtsalt siduda. Korralik tegemine lükkub nüüd järgmisesse aastasse. Või vähemalt sügisesse. Praegu saatsin lapsed nende suure pahameele saatel jälle metsa. Et tuua sealt veel mõned toikad nüüd vaarikate tarbeks. Tegin asja enda jaoks võimalikult lihtsaks: paigaldasin mõlemasse peenra otsa ühe toika, paar tükki ka võrdsete vahemaadega peenrasse ja siis liipasin täiesti läbi ja kurnatuna terrassile lugema. Uskumatu, kuidas nii tavalised toimingud võivad ebatavalises seisundis väsitada! Vaarikatega jäid edasi toimetama lapsed. Tõmbasid ühe pika nööri kõikide toigaste vahele. Tegid siis omale suure hunniku väikseid nöörijuppe ja sidusid vaarikataimed nendega pika nööri külge. Ja said sellega uskumatult hästi hakkama!

Järgmisel päeval võtsin ma ette maitsetaimepeenarde rohimise. Karkudega seal peenarde vahel püsti (sest kükitamine on kipsis jalaga tõenäoliselt kõrgem pilotaaž, kui mitte üleüldse võimatu) komberdades ei tulnud see kuidagi välja. Palusin siis tuua endale väikese tooli. Sättisin tooli kahe peenra vahele. Niiviisi ise istudes, sain ka rohimisega üsna hästi hakkama. Ainult see kohutavalt pikk aeg, mis igale toimingule kulub! Enda ühest positsioonist teise viimine võtab terve igaviku. Loodetavasti ma ajapikku muutun natukene osavamaks karkudega liikumises. Kuigi äsja nimetatud viisil saan ma rohida ainult osasid oma peenraid. Lillepeenardesse tooli ja karkudega lilli talluma ma ei saa minna. Mingi aja peavad nemad vaesekesed nüüd ise hakkama saama.

Aias ringi jalutades, kui karkudel liipamist üldse jalutamiseks saab nimetada, osutusid täiesti etteaimamatuks takistuseks ka igasugused käigud ja augud. Kui pealt vaadates paistab täiesti ohutu ja sile muru, siis karguga sinna toetudes, vajub viimane äkki väga suure kiirusega lihtsalt peidetud õõnsusesse. Ning selge, et seal on siis kõvasti tööd teinud mõni mutt või vesirott. Tasakaalu hoidmine sellises situatsioonis on väga habras hetkel veel. Aga kõigele vaatamata on päris huvitav minu jaoks avastada sellise liikumise omapära. Omal kahel jalal ringi tormates ei mõtlegi sellele, et tegelikult saab ka muud moodi. Aeglasemalt. Ja aega mul nüüd on. Palju aega.

Vabriku talu aiapäevik, 46. osa!

KODUD KASVAVAD KODUDEKS.

Maja ei ole midagi.
Tuba ei ole tühjagi.
Kodu on muus.

Kodud kasvavad kodudeks
aegamööda.
Kui ussaia teelehed
või asfaldist õuemaa
kuletud, juletud kõrred
on haardunud südame külge,
kui süda on juurdunud
rohukamarast, kivist ja asfaldist läbi,
kui süda on juurdunud põhjaveeni,
siis oled kodus.

Kodud kasvavad kodudeks
märkamatult.
Sügisõhtutes lendavate lehtede läbi.
Pilvede rännu läbi
üle magavate maastike.
Päevast päeva, aastast aastasse.
Pidevuse läbi.
Mõne pilgu,
mõne puudutuse läbi.
Teelesaatja hüvastiviipe läbi
hommikust hommikusse.
Oksakäe läbi, mis koputab aknale,
luine ja raagus, lumes ja hämaras,
pungas, õides ja lehtes
ja sügisel õunad peos.

Ka majad juurduvad
ja toad ajavad võrseid.
Ka majad õitsevad.
Ka majad puistavad seemneid,
kui nad on kasvanud
kodudeks.

Ellen Niit.

Kui ma hommikul kodust lahkun, sosistan ikka endamisi:"Head aega, minu kodu!". Ning õhtuveerel saabudes, tervitan teda rõõmsalt:"Tere, kallis kodu. Nii tore, et Sa mind ikka ära ootasid!" Muidugi ta ootab. Nii nagu täna. Nii alati.

Kodust lahkudes jalutan tiiru oma aias ja tubades. Ma tahan veenduda, kas minu kodu on sellises korras, mis sobiks minu naasmiseks. Mulle meeldib tulla koju siis, kui toad on puhtad ja valged. Iga minu lahkumine on nagu ettevalmistus järgmiseks koju tulemiseks. Kui ei lähe kunagi kodust ära, ei saa ka kunagi koju tulla. Koju tulemine on aga hea. Astud vaikselt aeda. Mööda kiviteed. Näe, selle kivi panemine läks natukene viltu, nüüd jala all tunda. Aastaid. Selle teise kivi all oli sisalik. Ning viimast ja kõige suuremat kivi hunnikust võttest, põgenes ehmunud nastik metsa poole. See kõik püsib meeles. Ukseesise õunapuu all magas alati pesamuna vankriga, hiljem kiikus seal tema kiik, nüüd istub ta puuvõras, paistmata lehtede vahelt väljagi. Linnupesa on alati müüriäärel. Siil käib alati sama rada pidi. Ning minule on tuttav iga millimeeter siin. Iga rohulible, iga kivi on kasvanud südame külge.

Olles nädalakese kodust ära, on maja ikka sama koha peal. Toas ikka asjad samas kohas. Kõik on nii nagu tean olevat. Aias on aga hoopis teised lood! Mitte ükski asi ei ole samamoodi nagu lahkudes. Muru on kasvanud väga pikaks. Mutid on võtnud ette kiusaja ära olles tõsise rände. Nad on kolinud kolm tiiru ümber maakera ja igaks juhuks veel ühe peale kauba. Ära õitsenud on kõik lilled, mis lahkudes olid õitemeres. Õide on puhkenud sootuks uued. Vihm on peksnud laiali nii mõnegi puhma. Maasikad on söömata. Salat on söödud. Tigude poolt. Punase sõstra põõsad on tühjaks tehtud. Tundub, et lindude poolt. Vaarikad on valmis saanud. Samuti mustad sõstrad. Redised on ussitanud. Linnupojad on pesast välja lennanud. Tundub, et kõik mu aia asukad on vahetanud kellegagi kohad. Kes või mis kellega, ei saa ainult hästi aru.

Kas leiduks keegi, kes selle unustatud aia jälle kätte võtaks? Korrastaks natukene siit ja sealt. Niidaks muru, köidaks kokku mõned lilled. Hakkaks päevaks-paariks mutitaltsutajaks. Peletaks nad tagasi endistesse piiridesse. Ning hoiaks neid edaspidigi kindlalt vaos. Sööks maasikaid ja vaarikaid ja musti sõstraid. Ei tea. Mina igal juhul kavatsen istuda toas vihma eest varjul. Kui vihm ühel ilusal päeval lakkab, küllap siis leidub ka keegi, kes jälle minu aias toimetab. Rõõmsalt ja õnnelikult!

Vabriku talu aiapäevik, 45. osa!

Tähepuu varjata on minu metsad,
mütsitöökojad, öömajad, kõrtsid,
tähepuu varjata mu ajutised tsirkused,
tähepuu tüvve Su nime nokitsen,
kullake, täna ja alati.

Päike poseerib tähepuu taustal,
kullake, täna ja alati.

Kaljukitse kergus, vähi väsimatus
ühe oksa küljes; kalad ja veevalaja.
Armunud skorpion käib neitsiga käsikäes,
käib neitsiga ringi kui džentelmen.
Kaksikud teineteist kaalumas.

Tähepuu varjata kõik minu varemed,
kastanipuistud, mis puistavad siilikesi.
Kõik oma kaevandused, kõik oma kaevikud
uuristan tähepuu juurte vahele,
kullake, täna ja alati.

Paul-Erik Rummo

Hommikuti ei raatsi ma enam kodust lahkuda. Istun autos ja imetlen kogu ilu enda ümber. Ning mõtlen, et aiaomanikel võiks olla keelatud suvel tööl käimine. Et oleks selline lisapuhkus. Kohustusega teostada vajalikke töid oma aias. Võib tunduda hirmsa kohustusena? Vastupidi! Üks andunud aiaomanik võtaks seda õnnistusena. Kaevaks, rohiks, kastaks, tariks kive ja taimi, istutaks, kaevaks jälle välja, istutaks uuesti, niidaks, pügaks, tassiks, too ja teeks. Varavalgest hilisõhtuni.

Aed aga avaldab oma tänu vaikselt ja pikkamööda. Mõnikord väga pikkamööda. Viis aastat tagasi istutasin ühe õunapuu kõrvale roniva hortensia. Viis aastat on ta seal kasvanud ja kosunud ja roninud mööda puud kõrgemale. Pikkuse venitanud juba kolmele meetrile. Ja nüüd - alles nüüd! - on tal küljes esimesed õiekobarad. Ilusad ja suured. Lausa majesteetlikud. Käisin ikka igal kevadel teda lootusrikkalt uurimas, et äkki see aasta on see õige. Aga ei midagi. Viis aastat ei midagi. Ja nüüd on äkki see õige aasta. Korraga on tasa kogu see pikk ootamine ja lootmine. Küll see aiapidamine nõuab alles kannatlikkust ja pikka meelt!

Selles valguses mõtlesingi ühel hetkel sellele, et kelle jaoks ma siis kõike seda teen? Mäletan oma vanaema, kes korrutas kogu aeg, et kõik on meie; laste; heaks ja hüvanguks. Ausalt öelda, minu poolest oleks ta võinud sellel hetkel kõik selle tegemata jätta. No ei oska üks laps hinnata selliseid asju õigesti. Eriti veel juhul, kui tema vaatevinklist, tundub see pigem sunnitöö kui hüvena. Rohides nii mõnigi kord vihaga kartuleid, kui sõbrad-tuttavad veetsid oma suvepuhkust rannas käies, oli mõttetu loota, et ma võiksin arvata nagu oleks see kõik kuidagi minu enda pärast. Ning nii mõnedki käimata jäänud kohtamised kiire heinateo pärast, ainult süvendasid minu trotsi ja vastumeelsust selle kõige suhtes. Klomp kurgus ja pisarad silmis ei tekita just armastust antud olukorra vastu. Maale minemine võrdus asumisele saatmisega. Sest sellega kisti mind välja minu tavapärasest keskkonnast ja seltskonnast. Kindlasti oli olukord hoopis teine maal paikselt elavatel inimestel. Nendele oligi see nende igapäevane keskkond ja tutvusringkond. Minule, kes aga igapäevaselt elas linnas, käis koolis linnas ja kelle kõik sõbrad-tuttavad olid linnas, tundus see äärmise ülekohtuna.

Nii jäingi mõtlema, et kelle jaoks siis mina ikkagi oma aeda pean? Kas ka laste jaoks. Loomulikult on neil tore seal ringi joosta, alati võimalus õue minna. Mets lähedal, üldse kaunis koht, puhas õhk (linnas olles ütlevad nad alati, et seal haiseb!), vaikus ja linnulaul. Marjad ja õunad oma aiast. Keemiavabad moosid ja mahlad. Kõlab kui paradiis, mida tahetakse just luua oma laste, kui kõige kallima vara, tarbeks. Tegelikkuses on asi siiski natukene teistmoodi. Iseenda jaoks teen seda. Ainult iseendale. Sest mulle meeldib see. Teeme me kõik oma head ja halvad teod siiski ainult endale. Ja kuna me teeme kõike siiski ainult iseenda pärast, siis ei saagi me eeldada, et meie ümber olevatele inimestele see automaatselt meeldib. Et nad jagaksid kõiki meie vaateid ja arusaamu. Igal ühel on õigus endal otsustada, mis talle meeldib, ka lapsel. Meie võimuses on ainult suunata ja proovida tekitada huvi teatud tegevuste vastu. Mitte jõuga sundida. Ja kui see huvi siis ikkagi tekib, on rõõm seda suurem!

Jõumeetod minu puhul viis selleni, et ma kümme aastat lausa vihkasin igasugust aiaga seotud tegevust. Väga vaikselt ja pikkamisi hakkasin ma oma aias alles avastama aianduse häid ja meeldivaid külgi. Avastan neid järjest edasi. Ikka enda jaoks! Täna ja alati. Ja alles nüüd, vaadates tagasi oma lapsepõlvele, olen ma õppinud hindama seda väärtuslikku kogemust. Seda, et mul on oskus tööd teha. Mul on teadmised ja oskused, mida tänapäeval on väga keeruline kuskilt veel saada. Olen nüüd tänulik oma vanaemale, kes on õpetanud mulle väga palju. Alates kudumisest ja lõpetades lehmalüpsmisega. Sekka veel kannatlikkust ja mõistmist. Armastust maa ja looduse vastu. Ning tasakaalu. Kõiges ja endas.

Vabriku talu aiapäevik, 44. osa!

Kas mõni teab tammetõrude veeremisi,
vahtratiibade rabisevaid lende, kõigi seemnete tuule-
teid? Juhuslik puhang pillab nad teab kuhu. Pae
pakku, liivikule, räelmusse, rabasaarele...

Pillun kivikesi vette ja jälgin kasvavaid ringe. Ikka
laiemale, laiemale, laiemale - ikka olematumaks, ole-
matumaks. Kõik - ja mitte kui midagi. Lagedus.

... Juba puuritakse juured paesse, pigistatakse pihud
liiva, et rudiseb. Juba sünnivad, juba hakkavad jääma
ringid teab kust toodud alguse ümber. Juba seisabki
puu mu ees, vaatab otsa ja pärib:

Milliseid ringe lood Sina oma südame ümber?

Paul-Erik Rummo

Olen kogu aeg mõelnud, et aed on see koht, kus ma tegutsen ainult iseendale. See on minu pärusmaa. Minu armastus ja vaev. Minu rõõm ja õnn ja valu. Olen arvanud, et ma olen piisavalt isekas, pidamaks oma aeda ainult "minu aiaks". Minu aed. Minu lilled. Minu töö. Minu kohustus. Ei ole ma sundinud lapsi saama osa sellest kohustusest. Olen teinud kõik ise. Kõik tööd. Kire ja rõõmuga. Kiivalt hoidnud teised eemale. Meelega. Sest mulle endale meeldib see kõik nii väga! Ma ei ole raatsinud jätta ühtegi tööd kellegi teise teha (välja arvatud tõesti mõned pisikesed ülesanded). Olen teinud kõik ise! Suure armastuse ja kirega. Ja nautinud seda pikki aastaid väga suure rõõmuga.

Aga minu suur kirg on ajanud vaikselt ja salaja juured väga sügavale. Minu teadmata. Kellegi teadmata. Ja nüüd on sellest nakatunud ka minu väikesed järeltulijad. Nüüd ajavad nemad mind veel pärast pikka tööpäeva õue. Laduma kiviaeda. Külvama seemneid. Minu kõige väiksem seisis ühel tuulisel õhtul, kui ma õlitasin terrassi mööblit, truult tund aega mu kõrval ja ootas. Ootas aega, mil ma vabanen ja lähen temaga seemneid külvama. Suuremad jalutavad minu ja minu muruniiduki järel ja paluvad hardalt, et ma ometi lubaks neil ka muru niita. Kas või natukenegi! Nad istuvad terrassil, vaatavaid õitsevaid tulpe ja ohkavad, kui ilus see kõik ikka on. Nad jalutavad aias, märkavad igat lindu, liblikat ja lille. Nuusutavad peenra kõrval kõhutades hüatsintide lõhna. Tõdedes, et parem ei saa olla mitte ükski lõhn kogu maailmas. Nüüd on nemad need, kes tunnevad huvi, millal me ometi läheme lillepoodi. Ja mitte sellepärast, et olen alati lubanud neile osta sealt jäätist, kui nad ilusasti kannatavad ära kõik seal veedetud tunnid. Oh ei, kaugeltki mitte! Hoopis sellepärast, et on vaja osta basiilikuseemneid ja pargiroose ja paar päevaliiliat. Ja neile töökindad ja muruniidukile õli.

Ning olengi tahtmatult, enese teadmata ning täiesti juhuslikult haaranud oma suure kirega kaasa kolm väikest inimest. Kolm õnnelikku inimest, kes hetkel on täiesti veendunud ja kindlad, et ei ole maailmas olemas ilusamat ega paremat kohta, kui nende kodu ja aed. Need ongi ringid minu südame ümber. Neid on kolm. Kolm suurt südant, mis annavad mulle rahu. Ja vahel ka võtavad selle.

Nii lendavadki meie kaheksal käel tehtud tööd linnu tiivul. Kõik on kerge, lihtne ja kiire. Ühele meeldib niitmine, teisele rohimine, kolmandale külvamine ja neljandale kividele oma päris kodu otsimine. Ma ei ole ühelgi kevadel kogenud, et kõik tööd saavad tehtud lenneldes. Kõik lendab, voogab ja virr-varritab minu ümber. Ühel hetkel on minu ümber ja sees kaos. Järgmisel aga tüüne rahu ja vaikus. Kõik on liikunud oma kohale ja paika, kui üks maru hoog. Põõsad lõigatud. Peenrad said rohitud. Kaevatud ja külvatud. Niidetud, puud laotud, riidad pikad ja sirged. Poolest kiviaiast pool valmis. Vaarikad köidetud, mutid peletatud, vihmaussid kastetud ja linnulaul kuulatud.

Ning kõik õitseb! Ma ei mäletagi, et mul oleks kunagi nii palju lilli aias olnud. Huvitav, kes need kõik siia toonud on? Peenrad täis tulpe, nartsisse ja hüatsinte. On lillad ja valged priimulad. Püvililled, ka lillad ja valged. Puškiiniad, erinevat sorti laugud, koerahambad ja ülased. Alati kaunis murtud süda. Ning täna hommikune tütre soov: "Oh, püsiks need tulbid ometi veel natukene. Kuni jõuab minu sünnipäev - kallis emme, siis kingi need kõik mulle!"

Vabriku talu aiapäevik, 43. osa!

ÖÖ TULEB, LEPATRIINUD

Lukkus on õhtu kõrvad,
õhtu silmad on kriimud.

Lennanud lepatriinud
läbi kõik ilmasõrvad.
Üle virte ja lodu
lennanud keskpäevast saadik,
igamees kellegi saadik,
kodu otsimas, kodu ...
Kurtke mu lepatriinud,
kes on teid siia viinud,
kust teid puhuti teele,
suurde uttu ja veele,
lugege lepatriinud, -
ehk mõni teist juba hukkuski?

Õhtu silmad on kriimud,
õhtu kõrvad on lukkus.

Paul-Erik Rummo

Tegin algust kiviaia ladumisega. Siis leidsin esimese lepatriinu puhkamas päikesest soojal kivil. Lasin tal jalutada sõrmedele. Vaatasin tema rännakuid oma käel, silmad vastu päikest pilus. Midagi väga tuttavat, sooja ja turvalist oli selles. Üks kauge, natukene hägune mälestus tuli meelde. Ja huuled laususid iseenesest, kauge ja natukene uduse, päikesekilluga mälestuse ajel:"Lenda, lenda lepatriinu, pesa põleb, pojad sees!" Ning juba oligi ta lendu puhutud! Vaatasin talle vastu keskpäevast päikest veel järele, uurides tema lennusuunda, et kus kandis see tema kodu siis ka on?

Hetk hiljem kostis minuni aga hämmastunud hääl:"Emme, miks Sa seda lepatriinut niiviisi ehmatasid?" "Miks? Ma ei tea miks! Sest ma olen lapsena nii teinud. See tundus siis kuidagi põnev ja armas." Pikk vaikus. Siis küsimus:"Emme, kas see on armas ja põnev, kui keegi Sinule nii ütleb?" "Kuidas ütleb?" Järgnes pikem seletus:"Kas see tunduks tore, kui keegi ütleks Sulle, et sa pead ruttu koju minema, sest maja põleb ja meie oleme kodus?"

Ja ma palusin vabandust kõigi nende kümnete või sadade lepatriinude eest, keda ma kogu oma elu jooksul olen ehmatanud. Palusin vabandust selle eest, et ma ei mõelnud. Et ma ei mõelnud sellele, mida ma teen. Ja ma olin tänulik selle eest, et mul on laps, kes on kordades suurem minust. Et mul on võimalus tema kõrval kasvada, et väärida teda. Olin tänulik kõikide elu jooksul saadud hindamatute õppetundide eest, mis on sundinud mind vaatama asju teise nurga alt. Saama lahti ühekülgsusest, isekusest, enesekesksusest. Saamaks hoolivamaks, tähelepanelikumaks ja empaatilisemaks.

Ladudes hiljem neid kive ikka edasi, tuli mulle meelde üks varasem juhtum oma laste vahel. Kuidas nad oskavad väga selgelt, palju selgemalt vahel kui täiskasvanud, näha head ja halba. Ning teha nende vahel vahet. Kõige suurem tegi keskmise kulul nalja. Kui natukene solvunud keskmine päris aru, et miks talle nii öeldi, vabandas suur ennast välja, öeldes et ta tegi ju ainult nalja. Keskmine mõtles natukene ja ütles siis,  aga tema ju ei naernud. Nali on siis, kui on mõlemal naljakas ja naeravad mõlemad. Kui naerab ainult üks, siis on halb nali.

Nii ma neid kive oma aias nüüd laon. Kivi kivi peale. Iga kiviga kaasas oma õppetund. Ning kive jätkub väga paljudeks tundideks!