Vabriku talu aiapäevik, 42. osa!

Mida te teete seal

jõeäärsed pajud

juuksed ja varbad vees?

Peseme ennast

veega mis jookseb

üle me varvaste

issand kui naljakas

just nagu hiir!

Kuid te pole ju plikad

vaid kortsus ja tüsedad

teadlikud memmed

kilukarva juustega?

Mis sa siis vahid

kui vastu hakkab

eks kebi minema

pirtsakas poiss!

Paul-Erik Rummo

Ühel ilusal ja veel väga külmal veebruarikuu ööl nägin ma unes, et niitsin juba muru. See oli väga ilus unenägu! Veebruarist-märtsist peale unistan ma juba kevadest ja suvest. Unistan sellest, et ma saaksin aias midagi teha. Õunapuid lõigata, istutada, rohida, kaevata. Ning nüüd siis ka muru niita. Aina varasemaks muutub see hetk, mil ma hakkan mõtlema oma aiale. Mõned aastad tagasi oli veel märtsikuu lõpuni hooletu - enne seda aega ei tulnud mul aed ja aiatööd meeldegi. Siis muutus märtsi lõpp selle alguseks. Nüüd juba veebruar. Kui kaugele see piir nihkub?

Tänaseks ongi mul õunapuud lõigatud. See on esimene selline päris töö, mida saab kevadel teha. Mäletan, et kui hakkasin ise õunapuid lõikama, siis alguses oli ikka väheke kõhe sinna nii-nii kõrgele redeli või puu otsa ronida. Jalad värisesid ja pidevalt oli tunne, et iga väheke tugevam tuuleiil puhub mu sealt lihtsalt alla. Nüüd ma turnin mööda redelit ja peenikesi oksi, kõõlun ühe varbaga redelil ja kinni hoian puuoksa või redeli asemel näiteks oksasaest või -kääridest. Harjutamine teeb tõesti meistriks! Ka ajalises mõttes olen ma kordades osavamaks muutunud. Kui kaks aastat tagasi kulus mul kogu aia õunapuude lõikamiseks kolm pikka nädalavahetust, siis sellel aastal sain hakkama ühe ja poole päevaga.

Minu lastele ei meeldi aga üldse see, et ma neid puid lõikan. Sest maha lõigatud okste kokku korjamine ja lõkkeplatsile tassimine on nende töö. Ja nende arvates lõikan ma alati liiga palju oksi maha. Ning ainult sellepärast, et neil rohkem tööd oleks! Kuid sellel aastal leidsid nad mooduse, kuidas see töö endale veidike meeldivamaks teha. Piisas ainult ühest abivahendist - aiakärust. Kõigepealt laoti käru oksi täis. Siis ronis sinna suure oksakuhila otsa veel üks laps. Siis jätkus veel täpselt kaks last käru vedamise jaoks. Mina ei saanud sealt ülalt kõrgelt vaadates küll täpselt aru, kuidas nad käru kahekesi vedasid. Kuid veetud need kärutäied said. Pärast sellise mooduse leiutamist hakkas mulle tunduma, et ma peaks veel rohkem oksi maha lõikama. Aga õunapuudest hakkas kahju. Muidu jääb sügisel lastele liiga vähe õunte korjamise tööd. See on nende teine "lemmiktöö".

Hiljuti tuli mul ka uus hiilgav idee. Lugesin Leonid Breshnevi elulugu. Tema hakkas pensionile jäädes (õigemini: kui ta pensionile saadeti) väga agaralt kasvuhoonega tegelema. Kasvatas seal erinevaid köögivilju. Proovides ja katsetades aastate viisi. Ning mina arvan nüüd, et mul läheb ka kasvuhoonet vaja. Ma tahan ka seal kasvatada kurki ja tomatit. Ja varakevadel juba sibulat, tilli, basiilikut ja rukolat. Võib-olla isegi viinamarju! Koht klaasist majakese jaoks on mul igatahes olemas. Rahaga on küll hoopis teised lood. Sest tehes natukene uurimustööd antud valdkonnas, jõudsin järelduse, et odav asi see ei ole. Pean hakkama vist raha koguma, et näiteks järgmisel aastal võiksin saada õnnelikuks kasvuhoone omanikuks.

Aga plaane on selleks kevadeks-suveks-sügiseks juba niigi piisavalt. Kõige suurem projekt sellel aastal on kiviaed. Mul on krundi piiril üks vana kivivare. Seisab seal ja vajub iga aastaga järjest madalamaks ja madalamaks. Kuni arvatavasti mõnede aastate pärast ei paistaks enam väljagi. Mina tahaks sellest hunnikust laduda ilusa kiviaia. Minu idee järgi peaks seal sügiseks olema imeilus, umbes põlvekõrgune (oleneb sellest, paljuks materjali jätkub, ma ei ole just parim kuluarvestaja) paekividest aed. Mis algab ühte otsa pidi tiigi juurest, kulgeb siis aia äärt mööda piirikivini ning keerab sealt ilusasti minu kuusehekini. Vahepeale peab jätma ühe laiema ava. Et saaks autoga läbi sõita. Nimelt on mul tiigi ääres üks tüütu elektripost, millele peab võimaldama ligipääsu. Kuna päris lahti ei taha ma seda kohta jätta, siis mõtlesin ehitada sinna ühe oma moodi värava. Lapsena maal nimetasime seda õdede ja naabrilastega "kolmeks pulgaks". Õhtuti koju minnes oli tavaliselt viimane meeldetuletus järgmiseks päevaks:"Kohtume kolme pulga juures!" Kuidagi armsalt kõlas see. See on selline värav, mida maal ehitati näiteks karjakoplitele. Koosneb ta mõlemas otsas maasse taotud kahest postist. Postide vahele on risti kinnitatud veel kaks pulka. Kokkuvõttes moodustub nagu kolme avaga rest. Ning nüüd pistetaksegi nendest restide aukudest mõlemast otsast läbi need "kolm pulka". Päris pulgad need küll ei ole, pigem rohkem palgi moodi asjad. Ning ega neid ei pea just kolm olema. Olen näinud ka näiteks kahe pulgaga

väravaid. Sellise värava avamine on küll natukene keeruline. Tuleb kõik palgid lükata ühele poole eest ära. Kui vaja jala läbi pääseda, piisab natukesest. Kui autoga, tuleb nad päris ära lükata. Kuigi lapsena ei avanud meie väravat kordagi. Palju toredam oli sealt üle ronida. Mõnus oli palgil niisamagi istuda. Ja tähtsate juttude rääkimiseks oli see parim paik. Tunde möödus seal istudes ülemisel palgil, jalad läbi järgmise palgi vahe. Mitu pisikest plikat reas. Tähtsad mõtted peas.

Ega ma küll ei oska hetkel veel kiviaeda teha. Aga küll ma õpin. Kui keeruline üks aia ladumine ikka saab olla. Ikka kivi-kivi peale ja nii edasi ... Oskamatust plikast on aastatega saanud päris teadlik memm ...

Vabriku talu aiapäevik, 41. osa!

Te olge tervitet, et läbi lume

ja kurja rahepilve nõnda vara

mu üles leidsite, mu pilgu valgus-ara;

ja tänavhalluselle lõite rõõmsa jume!

Mu meel läeb härdaks, niiskust nõrgub laugel:

õrn aimus küllusest, mis küll veel kaugel,

kuid mida oodata ju antud lootus.

Vist elus kaunimat ei olegi kui - ootus,

sest suveks valmistuma juba algan

ja talve tulisemalt maha salgan.

Marie Under

Kevad käib nähtatuid teid mööda. Korraks nagu nähti teda ja siis jälle kadus. Kord on ta olemas ja samas ei ole keegi veel suutnud teda tabada. Aga olemas on teadmine ja ootus. Teadmine, et ta on juba kuskil siiski olemas. Et ta alati jõuab ja tuleb. Ja ootus, et ta kohe-kohe varsti on käes. Et me jõuame ta ikka ära oodata.

Nägin paar päeva tagasi aedniku õudusunenägu. Ma olin sõitnud reisile, kuskile kaugele-kaugele. Ja äkki ärkas minus teadmine, et minu aias on just nüüd jõudnud kätte suur kevad. Et seal õitsevad lumikellukesed, krookused, nartsissid. Ja minu lemmikud tulbid! Kõik on puhkenud õide. Linnud laulavad ja päike paistab ja lilled õitsevad seal ainult minule. Aga mind ei ole seda kõike nägemas! Ma olen ära ja kaugel ja ei näe seda. Ärkasin üles kohutava ehmatusega. Minu hing sai oma rahu tagasi, nähes endiselt akna all kõrguvaid kahemeetriseid lumehangesid. Ja noh, nii halvasti ei saa ikka päriselt juhtuda. Sellised asjad õnneks tulevad ette ainult unedes. Päris elu ei jää ükski aednik ilma kevadest oma aias!

Aga unistan ma juba ammu muruniitmisest, peenarde rohimisest, puude-põõsaste lõikamisest ja kümnest muust suvisest aiatööst. Iga päev vaatan igatseva pilguga aknast välja ja üritan iga millimeeetri lume kahanemist jälgida. Rõõmustan iga sentimeetri palja maalapikese üle mõnel soojemal ja kõrgemal kohal, kust lumi on hakanud vaikselt ja visalt taanduma. Iga väike veelomp on märk muutumisest. Muutumisest paremuse poole. Enne oli lumi, aga nüüd on vesi. Olen õnnelik isegi talve jooksul kogunenud prahi üle, mis lume alt välja sulab. Kuna see on kindel märk ja kinnitus sellest, et ta ikka sulab. Ja kui ta sulab, küllap ta siis varsti ka otsa saab lõpuks.

Juba mitu nädalat ei suuda ma ära oodata, millal lumi natukenegi õhemaks sulaks, et ma saaksin asuda õunapuid lõikama. Praegu ma lihtsalt upun ära lume sisse. Teine variant oleks muidugi hankida endale kalamehesäärikud. Aga nendega puu otsa ronimist ei suuda ma ka kogu oma hea kujutlusvõime juures endale silme ette manada. Ning redeliga opereerimine poolemeetrises lumes tundub mulle samuti natukene nadi ja nigela tegevusena. Tuleb ikka oodata! Aga see ootamine on nii raske.

Praegusel ajal oleks muidugi väga hea teha plaane kevadeks, suveks ja ka sügiseks juba ette. Mis vaja ära teha, mis vaja muuta, mis juurde teha veel. Kuid ka neid ei ole mul tarvidust teha. Needki juba ammu kõik tehtud, välja mõeldud ja enamus, tõsi, juba teostatud samuti. Mis veel tegemata, saavad tehtud kui vaja, ka ilma plaanita. Nagu aeg ja kogemused on näidanud. Nii, et ikka ja ainult see ootamine!

Ootamine aga, võib olla väga ilus ja tore. Võib võtta tassi auravat kohvi või teed ja lemmikraamatu ja istuda sauna ette pingile. Ning lasta ennast soojendada juba kevadiselt soojal päikesel. Tõsi, sauna ette jõudmine võib osutuda veidikene keeruliseks, sest tuleb ronida üle meetrise katuselt alla kukkunud lume valli. Võib ka kaevata terrassile augu lume sisse. Ja asetada sinna ühe tooli ja proovida mahtuda ise sinna toolile. Ikka koos kohvitassi ja raamatuga. Ja loota, et päike teeb oma tööd kiiremini, kui talle väheke kaasa aidata.

Vabriku talu aiapäevik, 40. osa!

Üle hämara, varjudest tume,

õrna ja sinava lume

heidab veerev, kustuv päike

punava läike.

Üle ääreta, lumise välja,

nii tühja ja palja

viib üksik tee

üle jõe,

kus pruunikad pajud

on unesse vajund.

Mööda lõpmata teed

lähevad reed

kuu kahvatul kumal

eha punal, kaugele ...

V.G. Ridala

Talv on käes juba peaaegu kuu aega. Eks ta tuli jälle ootamatult, nagu igal aastal. Kogu aeg oli ikka soe ja sügis. Mina riisusin lehti ja korrastasin aeda, istutasin viimaseid tulbisibulaid. Talv ja külm ja lumi tundus olevat kuskil kaugel-kaugel alles. Mägede taga, hoopis teisel maal ja teistsuguses loos. Üleöö sai see kõik aga kiire lõpu. Tuli esimene lumi ja talv käes oligi. Naljakas on ainult see, et esimene lumi kohe ka maha jäi. Nii ongi minul kuskil selle paksu lume all käru ja reha ja ja labidas ja veel nii mõnigi asi kindlasti. Aga nüüd ma ei saa neid sealt enam kuidagi kätte. Peavad ootama kevade tulekut. Eks nad sulavad koos kevadega ise välja.

Aias ongi ainult lumi. Vaevu võib aimata erinevaid reljeefe. Nende kuju järgi võib siis mõistatada, mis seal all peitub. Ning need päevi kestnud tuisud on vorminud aia täis väga erinevaid ja imeilusaid lumeskulptuure. Üks kaunim kui teine. Lumi ja tuul on avanud minu aias oma isikliku kunstinäituse. Taiesed selles on väga erinevad, ilusad ja õrnad. Imetlema peab neid eemalt ja ettevaatlikult. Ega seal paksus lumes tegelikult väga sumbata ei tahagi. Käid ikka rohkem mööda siledaid ja puhtaks roogitud teid. Ning kogu seda ilu imetled kõige parema meelega hoopis aknast. Sest toas on soe ja mõnus. Teed endale tassi auravat teed, istud kamina ette ja kuulad väljast kostvat tormi. Ja mõtled, kui hea on ikka istuda praegu siin kamina ees ja kuulata akna tagant kostvat tuule ulgumist.

Jah, lumi on tore ja ilus. Aga mitte ainult. Lumi võib ka väga palju pahandust teha, kui teda on liiga palju. Minu aias on selle talve jooksul murdunud ära juba osa ühest kadakast, pool elupuud. Ning kahjudest, mis toimunud lume all ja hetkel välja ei paista, ei saagi aimu enne kui lumi ära sulab. Ning kinni jäid katmata ka kõik minu roosid. Kuigi ega mul neid palju ei ole. Nüüd loodan ainult, et neil on piisavalt paks ja soe kate lume näol olemas. Sest sealt välja kaevama ja kinni katma neid hakata ma enam küll ei viitsi.

Ning saabunud talvega on minu aeda jõudnud ka hulk uusi asukaid. Kõigil ainult üks eesmärk: saada kõht täis! Kitsed söövad puid, jänesed põõsaid, linnud puu otsa jäänud õunu, rebased trepilt kassisööki. Vähemalt jätavad tänulikkusest kassi kimbutamata. Vast ma võin seda ikka loota. Isegi üks põder eksis ühel tuisusel hommikul autoteele ära.

Ainukesed, kes lumest ainult puhast rõõmu tunnevad on minu lapsed. Nad suudavad päeva läbi möllata lumehanges. Vahepeal vahetatakse toas riided natukene kuivemate vastu (natukene kuivemate vastu seetõttu, et need ei ole veel jõudnud eelmisest õues käimisest kuivada) ja siis minnakse uuesti. Ja see, et praegusel aastaajal on pool päeva peaaegu ja teine pool päris pime, ei häiri neid kohe üldse mitte. Seda põnevam!

Vabriku talu aiapäevik, 39. osa!

November heidab lehtedega liisku,

ta tume pilk on tulvil piisku,

torm laksutab ta juustes musta linti.

Öö nuuksudes end seina

vastu toetab

ja pisarhaaval ruutudele poetab

vihm pikast pintslist musta tinti.

Talv mütsitorbikut koob rohujuurist,

külm surub maasse roostetanud naela

ja vaikus tühjast rästapuurist

nüüd pistab välja pika kaela.

Must kiri kukub taevast vette

ja päike uduvaipa poeb.

Mets paneb härmaprillid ette

ja suve surmaotsust loeb.

Betti Alver

Suvi on nüüd selleks korraks maha maetud. Täiesti kindlasti kohe. Hommikul oli lumi maas, lombid jääs. Autouksed kinni külmunud. Autoklaaside kraapimine võttis aega viisteist minutit. Sellist asja ei osanudki nagu ette näha. Ettenägematusel on omad tagajärjed. Hilinemine. Lasteaeda, kooli, tööle.

Kuid kõigele sellele vaatamata oli hommik kaunis. Päike paistis ja säras. Lumi säras vastu. Ja jää säras neist veel rohkem. Kõigest kõige rohkem särasid aga minu lapsed. Lumi, lumi, lumi! Mina vaatasin seda lund ja nägin hetkel vaid õhukest jääkirmet. Veel nägin ma libedat maanteed, lumelabidat, meeletuid miinuskraade, külmunud torusid ja lumme kinnijäänud autot. Nemad vaatasid aga hoopis teistmoodi. Nemad suudavad sellest välja võluda suusarajad, kelgumäed, lumeinglid ja liuväljad. Kõige noorem jooksis tiiru ka tiigi juurde, et vaadata, kas uisutada juba saab. Muidugi ta teab, et veel ei saa. Aga ta teeb seda ikka ja jälle. Igal aastal. See on tema väike rituaal. Pisikene rõõmus tervitus esimesele lumele. Tema "tere tulemast!" talvele.

Ega see praegune väike lumi küll püsima ei jää. Ning soojemaks pidi uuesti minema. Mulle sobib see hästi. Sest minul jäi veel osa aiast puhtaks riisumata. Enamuse olen jõudnud korda teha, aga mõned kohad ootavad siiski alles oma järge. Olen aastate jooksul proovinud selle koristamisega mitmeid erinevaid variante. Alguses tegin sügisel alati kõik korda. Ja kevadel uuesti täpselt sama töö. See on selline ideaalvariant perioodideks, kus on liiga palju aega. Siis proovisin teha ainult kevadel. Sügisel ei teinud midagi. Tuli talv ja lumi, ja kattis kõik koleda kinni. Aga tulid talved, kus lund ei olnudki. Siis see variant ei sobinud hästi, kuna oli kogu aeg liiga kole. Järgmisena proovisin teha kõik sügisel korda. Et siis kevadel ei pea midagi tegema. Ning tundub, et see ongi see, mis mulle sobib! Sest mõnikord on kevad lihtsalt liiga ilus ja tuleb liiga äkki. Liiga vaikselt ja salaja. Ja kevade saabumise hetki ei saa kulutada töö tegemise peale.

Nii ma siis ootangi, kuni ka need kiuslikud õunapuud on raatsinud loobuda oma viimastest lehtedest. Et need siis kokku riisuda ja ära tassida. Nagu ka kõik kuivanud lilled. Lilledega on aga ka sama häda: mõned viimased trotsivad ikka veel tuult ja külma, vihma ja lörtsi. Ei taha üldse mitte õitsemist ära lõpetada. Ja mina pean muudkui ootama ja ootama, millal ma saan ükskord nad ära koristada. Ning aia korda teha. Et kõik oleks ilus ja korras. Nii nagu peab.

Mõnikord mind muidugi aidatakse ka natukene. Selle koha pealt, et aeda ilusamaks muuta. Minu poeg käis ühel ilusal (tegelikult koledal: vihm, tuul ja pori!) päeval metsas. Tuli sealt siis tagasi ja ütles mulle: "Emme, ma tõin Sulle kingituse. Ma panin selle lillepeenrasse kaunistuseks. See on väga ilus kingitus!". Muidugi läksin ma väga ilusat kingitust välja vaatama. Esialgu ei tundunud see mulle üldse ilus. Alguses oli kohe väga kole. Aga siis ma vaatasin hoolikamalt. Ühelt poolt ja teiselt poolt. Siis ma natukene keerasin seda. Sättisin veel tsipakene. Ja mida rohkem ma oma kingitust vaatasin, seda rohkem hakkas ta mulle meeldima. Väga ilus kingitus! Tõeliselt ilus lehma pealuu. Sarvedki veel küljes. Ja kui hästi ta sobib minu kiviktaimlasse!

Viimasel ajal oma aias ringi jalutades on mul tekkinud mõned vastuseta jäänud küsimused. Neile tegelikult ei olegi üldse lihtne vastust saada. Vist lausa võimatu tegelikult. Miks peavad minu aias elama mutid? Ja kui nad just peavad kuskil elama, siis miks nad peavad ajama oma kohutavalt koledaid, vastikuid ja suuri mullahunnikuid minu ilusa muru sisse? Ja kui nad just peavad neid ajama, siis miks ei või nad teha seda ainult muru sisse. Miks nad peavad neid ajama ka lillepeenardesse? Ja

miks, taeva pärast, ei või nad vähemalt talveund magada? Saaks talvelgi neist rahu. Aga - ju siis peavad.

Vabriku talu aiapäevik, 38. osa!

Tulen mööda ma pruunidest leppadest,

pane voodisse, memme, mind, eks?
Pane peale me kasside käppadest

äraplekitud sinine tekk.

Pihlamoosi kuldpunast saan lusikast,

mille varrel mu nimi on peal.

Voodi ees me kutsude rüsinat

naljaks naerda on lõpmata hea.

Ja mind kaitseb, mind hoiab siin tuule eest

siniteki nurk, lagunend trepp.

Aga akna all ahastab tuule sees

sajuhämaras õhtupruun lepp.

Leelo Tungal

Sügis on karge, külm ja kaunis. Hommikuti on härmatis ja jäine õhk. Jää porilompidel ja kraapimist vajavad autoaknad. Ja päikesetõus. Kaunimat tõusvat päikest, kui praegustel hommikutel, ei ole mina näinud. Need pildid on midagi sellist, mis jäävad mällu alatiseks. Need hetked ei vaja jäädvustamiseks fotoaparaadi abi. Nad on igaveseks olemas sinu sees.

Ja muidugi on jõudnud kätte need koledad sügisesed, külmad ja pimedad, õhtud. Ah, kuidas kõik inimesed neid vihkavad! Ja kuidas mina neid armastan! See on vabandus, selline hea ja usutav põhjendus, mitte midagi tegemiseks. Et sa võidki ennast diivaninurka kerra tõmmata, juua kaunist ja armsaks saanud, kuigi natukene katkisest tassist auravat teed. Ja mõnuleda kaminatule paistel. Ja istuda nii igavesti. Vaadata tuld, juua teed ja mõelda. Ning kui ei viitsi, pole vaja isegi mitte mõelda. Kuskile ei pea minema, mitte midagi ei pea tegema, ei ole ühtegi kohustust. Kui nüüd ausalt tunnistada, siis isegi keset suurt ja sooja suve, ma mõnikord igatsen neid pimedaid õhtuid. Ootan vabandust oma ajutiselt peale tulevale suurele laiskusele.

Kuid aed elab ikka omasoodu olenemata sellest, mis toimub väljaspool tema piire. Sügis on ta muutnud rõõmsalt värviliseks. Kohati kuldseks. Ja mõneti lausa püüdnud vikerkaare endasse. Ei ole olemas värvi, mis minu aiast hetkel puuduks. Teen ja toimetan vaikselt ja tasakesi. Paar päeva tagasi niitsin viimast korda muru sellel aastal. Vähemalt ma praegu arvan, et viimast. Mina niitsin ja taevast sadas alla rahet. Mõtlesin, et kas siin ei teki mingit väikest vastuolu või ebakõla nende kahe samaaegselt toimuva sündmuse vahel. Ei suutnud ma leida ühtki enda jaoks mõistlikku (samas, mis on minu jaoks mõistlik, tundub seda olevat vastupidi paljude ülejäänute arusaamist mööda) argumenti parajasti käsil oleva tegevust vastu. Ja mis seal ikka. Põhiline ju ongi ikkagi see, et minul sai töö tehtud. Muru niidetud. Ja aed talvele vastu minnes saanud endale kena kuue.

Üldse olen sellel sügisel tähele pannud, et mulle kohe nagu meeldib sügisesi töid aias tehes mõelda sellele, et selle tööga on nüüd see asi jälle selleks hooajaks läbi. Iga asjaga tõmban nagu kriipsu alla mingile etapile. Marjad korjatud, õunad mahlaks tehtud, sibulad üles võetud, muru niidetud viimast korda. Peenrad korda tehtud. Aiamööbel õlitatud, peitsitud, talvekorterisse pakitud. Kokku korjatud laiali vedelevad tööriistad. Viimased taimed istutatud, viimased sibulad mulda pistetud. Mis veel tegemata, jääb ootama kevadet. Ning ei mingit muretsemist tegemata tööde pärast, ei mingeid südametunnistuse piinasid. Mida ei jõua, ei viitsi, ei taha, see lükkub sujuvalt järgmisesse aastasse. Millest küll selline muretus? Kogemusest? Tarkusest? Vanusest?

Hiljuti sain endale sünnipäevaks ilusa hõbekuuse. Kaks päeva käisin, kuusk kärus, mööda aeda ringi ja otsisin parimat kohta uuele asukale. Lõpuks otsustasin ta istutada tiigi kaldale. Koht on ilus ja minu hõbedane kaunitar sobis sinna ka suurepäraselt. Ainuke probleem on selles, et valitud koht ei ole enam päris minu maa peal. Loodan lihtsalt, et ta kellelegi ette ei jää. Ning saab oma elu seal ilusasti ära elada. Õnnelikult ja pikalt! Ning saab nautida veel mitmeid-mitmeid kauneid sügiseid.

Vabriku talu aiapäevik, 37. osa!

Õhtu on pime ja soe.

Ja suurest pehmest pilvest

sabiseb

kallis vihm.

Heledad aknad on rõõmsad ja märjad.

Tumedad puud on rõõmsad ja märjad.

Ja suurest pehmest pilvest

sabiseb kallis vihm.

Jaan Kross

Suvi on möödunud kui silmapilk! Mu vanim laps ütles selle peale, et tema arvates kestis suvi sellel aastal täpselt kaks sekundit. Aga oi millised olid need imelühikesed kaks sekundit! Minu keskmine laps ütles ühel sumedal augustiõhtul terrassil istudes ja teed juues, et ta armastab suve. Palusin tal jätta meelde suvest selle, mida ta armastab. Ka selle õhtu terrassil. Kus oli juba hämar, aga väga soe. Kus oli nii vaikne, aga samas lärmasid rohutirtsud kõrvulukustavalt. Kus ta oli natukene kurb ja natukene rõõmus ka. Et ta saaks siis pimedal ja külmal talveõhtul voodis und oodates meenutada neid tuhandeid armsaid suviseid hetki. Selle peale jäi mu poeg väga-väga vaikseks ja kurvaks. Ning ütles, et siis tuleb ju igatsus peale. Suveigatsus. Minu pesamuna arvas ühel kuumal hetkel rannas, et tahaks natukene külma ja lund. Kui ma küsisin miks, siis ta vastas, et ta ei mäleta enam seda kui tema varvastel on külm. Aga talle ei meeldi asju ära unustada!

Kõigile meile jäävad erinevad asjad meelde meie suvest. Vaatamata sellele, et me tegutsesime koos. Ning selle koos tegemisega saime me palju asju lõpule viidud. Kõige tähtsam: meie mängumaja on nüüd valmis! Valmis ehitatud, värvitud, kujundatud ja sisustatud. Tulemus on ilus ja uhke. Eemalt vaadates näeb laste maja välja palju kaunim kui meie päris maja. Natukene väiksem küll. Aga selle eest algusest lõpuni meie enda tehtud! Ning lastest oli päris palju abi selle valmimisel. Isegi siis, kui mõnikord oli nende ülesanne ainult mulle naelu kätte anda, hoida mõnda lauajuppi või oksaga vehkides sääski eemale peletada. Sest proovi sa värvida suure pintsliga peenikest liistu, kus ühtegi kriipsu ei tohi mööda minna, kui samas tahavad must-miljon sääske sind ära süüa. Aga nüüd, kus meie selle suve projekt on leidnud omale eduka ja ilusa lõpu, on natukene nagu kahjugi. Kahju sellest, et see lõpuks valmis sai. Oleks tahtnud natukene veel mõelda sellele, hellitada seda projekti ja tulla uutele ideedele ja lahendustele. Kas pole imelik?

Samas ei ole minul oma aias tegutsemisel probleemi uute ideede puudumisega. Sellel suvel sain hakkama oma kõige kiirema projektiga. Ideest teostuseni kulus täpselt neli päeva. Niitsin ühel ilusal päeval. Mul ei olnud absoluutselt mingit mõtet ega ideepoegagi peas. Vatupidi: mõtlesin, et nüüd on tükiks ajaks kõik tööd tehtud. Ma ei võta ühtegi uut ettevõtmist sellel aastal enam käsile. Siis läks muruniitja katki. Ja sellest sai kõik alguse. Kuna niita enam ei saanud, siis mõtlesin, et ma teen korda oma lehtla ümbruse. Mul ronib seal metsviinapuu ning selle ees kasvavad mairoosid. Olen neid alati hoidnud kokku kasvamast, harvendades neid. Nüüd avastasin oma suureks üllatuseks, et ma ei ole seda vahepeal mitu aastat teinud. Võtsin kätte eraldasin kõik roosid ja viinapuud üksteisest. Tööga valmis saanud jäin tulemust silmitsema.

No ei olnud ma kohe sugugi sellega rahul. Sealt ümbert on alati väga halb niita, naat tungib igale poole vahele ja rohinud ei ole ma sealt mitte kunagi viitsinud. Ja siis tuligi mulle see idee. Ma istutan nende kõrgete mairooside ette veel ühe ringi roose. Nüüd siis madalamaid pargiroose. Ääristan peenra kividega, multśin kõik ilusasti ära. Ja siis ongi kõik väga ilus. Kerisin lahti oma pika kastmisvooliku ja märkisin sellega tulevase peenra piirjooned maha. See oli esimene päev. Järgmisel päeval läksin poodi ja ostsin kümme pargiroosi. Istutasin nad kohe ka maha. See oli teine päev. Kolmandal päeval tassisin kive, kaevasin ja sain valmis peenra ja peenrale ääred. Neljas päev kulus kogu asja multśiga katmiseks. Ning nüüd olin ma tõesti tulemusega rahul. Eriti veel pärast seda, kui mu poeg jalutas paar päeva pärast asja valmimist ümber lehtla ja hüüdis siira imetlusega:" Oi, see on nii ilus! Ma ei pannudki varem tähele."

Nii ma siis tegutsengi ikka selles suunas, et mu aias oleks jätkuvalt väga ilus. Et tööd muutuks vähemaks ja vajalikud tegemised võimalikult lihtsaks. Et oleks rohkem aega mitte midagi tegemiseks.

Vabriku talu aiapäevik, 36. osa!

Valgeil varemeil varased maasikad ...

Vana saarepuu lehtedes tuul.

Valgeil varemeil varased maasikad

ja neil päikesekiired on suul.

Kiired pruunidel käevartel põlevad.

Ülal taeva soesinine laht ...

Üle rõõmsa ja helliku mõlema

naerulapse läks pilvedevaht.

Ja need hellikud hetkeks vaid peatusid,

valgeilt varemeilt noppides marju.

Kohal rõõmsate silmade peatusid
tumevalgete pilvede varju.

Leelo Tungal

Õues on suvi. Selline tõeline suur suvi. Kus kuumus on varjutanud kõik mõtted ja soovid. Nagu polekski meil neid enam. Soove ja mõtteid siis. On ainult suur-suur suvine laiskus. Ärkad küll hommikul üles nagu tavaliselt, teed plaane ees ootavaks päevaks. Aga kuhugi need plaanid välja ei vii. Mis tegelikult ongi väga hea. Sest muidu võib juhtuda, et jääks märkamata paljugi ühe suvepäeva ilust. Kõik need kuumad päevad on nagu päikesega ühes rütmis kulgemine. Liigud kui varjuna temaga hommikust peale kaasa ning lased sellel soojusel ja valgusel tungida igasse oma keha rakku. Et kunagi hiljem, külmal ja pimedal ajal, oleks see soojus tunda. Nii ihus kui hinges.

Minu aias on kõik kaunis ja kena. Päike on turgutanud, vihm kastnud ja mina paitanud oma pilkudega kõiki oma hoolealuseid. Käin mööda oma aeda ringi ja mõtlen, et nüüd on kõik nagu tehtud ja korras. Natukene nipet-näpet veel siit ja suts korrastada veel sealt. Ning siis on minu aed selline nagu kunagi oma unistustes nägin. Ning kui see on käes, see hetk, kus kõik on nii nagu peab, siis mina lihtsalt istun ja vaatan. Vaatan ja kuulan ja naudin. Istun hommikuti aias kohvitassiga ja vaatan päikese teekonda. Jalutan lõunase kuumuse ajal puude vilus ja imetlen lindude agarust ja usinust. Kui minulgi seda tahtmist nii palju jaguks! Rüüpan õhtuti rooside lõhnas veini terrassil ja rändan mööda lõputuid radu ja teid läbi maailma. Et siis jõuda jälle tagasi kõige algusesse - oma koju.

Aga samas kui mul on kõik tehtud ja valmis, kas mul siis natukene igav ei hakka. Kui ma aastaid olen aina rajanud, ehitanud, töötanud ja veel kord töötanud. Äkki ma ei saagi elada nii, et ma mitte midagi ei tee? Kas siis aitab mulle ainult muruniitmisest, kevadistest ja sügisestest korrastustöödest, viljapuude lõikamisest? Ega ette ei oksa ju öelda. Kuid kui ei aita, eks ma siis hakkan jälle otsast peale. Pööran kõik jälle pahupidi, tuuseldan oma aia järjekordselt segamini. Et siis hakata korra loomisega uuesti algusest peale.

Oleme selle suve jooksul väga usinalt ehitanud laste mängumaja. Varsti ongi see hetk käes, kus saame öelda, et nüüd on ta valmis. Lapsed ise on ka päris usinalt kaasa löönud ja abi on neist olnud kõvasti.

Oma loomult olen ma väga laisk ja mugav inimene. Mõnes mõttes tuleb see mu tegemistele ja toimetustele isegi kasuks. Otsin alati viise kuidas panna asjad väga väikese vaevaga toimima. Paar päeva tagasi võtsime lõpuks kätte ja tellisime naabritega 

mitme peale suure autokoormaga multśi. Iga aed sai endale viis kuupmeetrit seda iga aiapidaja jaoks nii ihaldusväärset materjali. Mis teeb kergeks kõikide peenarde hooldamise ja soodustab laiskust aiapidajate seas. Sest rohima enam ei pea! Mul on olnud võimalus võrrelda multśitud peenra hooldamist. Ning ka vastupidist varianti. Võin oma aia põhjal öelda, et vahe on kordades. Multśiga kaetud peenardega ei ole mul kogu suve jooksul eriti midagi teha. Mõnikord mööda minnes korjan mõne kasvama hakanud imeväikese umbrohu alge üles. See ongi kõik. Aga need peenrad, mida siiani ei ole õnnestunud männikoorega katta, on tulnud mul ikka iga kuu korra põhjalikult üle rohida. Nüüd terendab mul ees aga õnnistatud tulevik - ma ei pea enam üldse rohimisele aega raiskama! Selle asemel võin hoopis lapsed autosse pakkida ja randa sõita.

Ning need maasikad! Suures koguses maasikaid, mis tuleb ära süüa. Lapsed on neist juba nii küllatustunud, et mõnikord kui saadan nad maasikaid sööma, kostub selle peale pahane nurin. Uskumatu! Pakuks keegi neile talvel kilode viisi maasikaid. Kuid kahjuks ei saa midagi ette süüa.

Võib ainult nad kokku korjata ja teha toormoosiks ja talletada sügavkülma. Ning talvel süüa seda pannkookide ja jäätisega.