Vabriku talu aiapäevik, 52. osa!

SIRELITE AEGU ...

Ju toomehelbed jätnud jumalaga
ja sirelite õitseaeg on käes:
kõik pungad pakatavad täies väes,
kõik põõsad sinetavad maja taga.

Ja öösiti nüüd ei ma enam maga:
mu süda õhetab kui hõõguv ääs -
Ah, sirelite õitseaeg on käes!
Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!

All sirelpõõsa lillatavaid sarju
mu valge käsivars kui luige kael
nüüd püüab kobaraid, mis okste lael
loond loogeldes suurt värisevat varju.

Ah, puu, kõik õied minu üle saja!
Kõik lõhnad mulle, väike rikas lill!
Mu meeled ammu oodand ärevil
nii mõne pika igatsuseaja.

Marie Under

Sirelite õitsemise aeg on käes ... See aeg on minu jaoks nii tähtis. Pole midagi joovastavamat aianurgas lõhnavatest sirelitest. Eile niitsin aias. Lähenedes järjega sirelitele jäi samm järjest aeglasemaks. Et pikemalt nautida head lõhna. Olles põõsa lõhnakaugusest jälle eemaldunud, sai muu osa ringist läbitud normaalselt. Kuni jõudsin jälle tagasi sirelipõõsasteni ... Rohimistki leidsin ning muud asjatamist kõvasti just sirelite läheduses. Ise aga mõtlesin: kuidas küll pikendada seda nii viivukest hetke? Seda hetke, kui saad suruda nina nendesse pehmetesse ja imelise aroomiga õiekobaratesse. Ah, miks nad ometi veidikenegi kauem ei õitse! Eks mälu tuleb inimestele ka selle koha peal appi.

Selle sama mälu süül on mulle kuskilt meelde jäänud, et olevat ütlus:"Õnn ei vedele maas!" Käib see vist selle kohta, et oma õnne leidmine peaks olema väga keeruline. Et igal juhul maas ta küll ei vedele ja on üleüldse üks defisiitne kaup. Jalutades seal aias ringi, korjasin sirelipõõsa alt üles tuulega alla pudenenud õiekobara. Esimene asi, mis mulle õisiku juures silma hakkas, oli viie kroonlehega sireliõis. Teate ju küll seda lapsepõlvemüüti sireliõnnest! Et otsid viie või enama kroonlehega sireliõie. Siis pead selle alla neelama. Ja samal ajal soovima midagi. Ja siis lähebki Sinu soov täide! No vähemalt minu aias vedeleb õnn küll lausa maas. Peab hoolega vaatama et peale ei astu! Söödud sai see minugi maast leitud õnn. Ja soovitud soov ... Seda ma teile küll ei ütle, sest soovid peavad olema salajased. Muidu ei minevat täide.

Mind on sellel kevadel tabanud aga kivivaimustus. See on tõsine ja raske haigus! Soovitan kõigil sellest pigem hoiduda, sest see on tunduvalt lihtsam. Haigus on ravimatu ning halvimatel juhtudel krooniline ning eluaegne. Mina olen sellesse täielikult nakatunud. Ükskõik kuhu satun, sõidan või kus liigun, hakkavad mulle silma ainult kivid. Suured rändrahnud, väikesed mererannakivikesed, paekivimüürid, maakividest laotud aiad, kiviteed, trepikivid, müürid, sillutised, tornid, meie pankrannik jne. Aina kivid ja kivid ja kivid. Suured, väikesed, ümarad, lapikud, kandilised, sakilised, siledad ning kõikvõimalikud muud kujud. Kõiki neid näen ma vaimusilmas oma aias. Kõik need sobiksid ideaalselt mulle. Tänu oma liiga heale ettekujutusvõimele näen ma nendele kõigile imehästi sobivat kohta oma valdustes. Vaadates keset põlde kuhjatud suuri kivihunnikuid valdab mind masendus. Nii palju kive seisab lihtsalt niisama. Nad on kokku korjatud selle jaoks, et nad on kellelgi ees olnud. Oleks see hunnik minu aias! Pean ausalt üles tunnistama, et ajuti haarab mind tohutu kadedus vaadates neid seisvaid kivihunnikuid. Ma tahaks neid kõiki endale. Oma aeda. Ega ma endale ju muidugi aru ei anna nendel hetkedel, et üks selline suurem hunnik ja pool minu maalapikesest oleks täidetud.

Ega mul tegelikult oma aiaski kividest puudust ei ole. Suur osa minu krundist on kunagi kokkukukkunud mõisa viinaköök. Hetkel on hoonest püsti umbes neljandik. Ülejäänud osa on erinevatel aegadel kokku kukkunud ja sujuvalt laiali lükatud traktoriga. Tänaseks on see tavaline natukene künklik maa. Ainult muust aiast umbes meetri jagu kõrgem. Ja ükskõik kus kohas labidat maasse lüües kohtad ainult kive. Paekive, aga ka suuri maakive. Nii ma siis olengi terve kevade läbi seal kaevanud. Vedanud lillepeenardesse laiali just neid maakive. Ääristanud nendega kõik lillepeenrad. Ja siis käinud ja imestanud, et küll võib ikka ilus olla üks tavaline kivi. Ning need ilusad kivid hakkavad mulle silma kõikjal. Lapsedki on seda tähele pannud. Mainisid mulle ühel ilusal päeval, et ma peale kivide enam muud ei näegi. Ja püüdsid siis mind mõistvalt maa peale tuua nentides, et ega kõik

ilusad kivid mulle koju ei mahu. Kahjuks küll!

Aga kive hakkasin vedama sellepärast, et lõpuks saabus minu õuele koorem multši, mida olin väga kaua oodanud. Multši lillepeenardesse vedades avastasin, et see ei püsi seal niisama. Tuli välja, et mul on väga vähestel lillepeenardel korralikud kõrgemad ääred multši kaitseks. Nii ma tegelesin kaks nädalat kividega. Kõigepealt kaevasin neid metsa alt välja, siis kärutasin lillepeenarde juurde ning sättisin paika. See viimane osa on muidugi kõige meeldivam selle töö juures.

Ning multšitud peenrad on lisaks ilule ka väga kasulikud. Tööd nendega eriti ei ole. Kuid silmale väga ilusad vaadata. Sellised sobilikud ühele mugavale ja laisale aednikule. Sest laisk ma küll olen. See tundub mulle endalegi mõnikord natukene üllatav, sest aed on mul tõesti väga kaunis ja ma olen seal kohutavalt palju tööd rüganud. Aga oma loomult olen ma mugav ja laisk. Sellepärast ma rajangi oma peenrad korralikult. Olen käinud kogu aia sentimeeter haaval üle, kontrollimaks seda, kas saab muruniitjaga võimalikult sujuvalt kõikjal ringi liikuda. Olen korjanud kokku kõik kivikesed ja muud vidinad muru seest, et saaksin muruniitjaga niita võimalikult madalalt. Et ei peaks seda tegema liiga tihti. Üritan kõik umbrohulibled juba eos ära korjata-rohida. Sest väikest rohtu on lihtsam välja juurida kui suurt. Mul kasvavad aias vaid väga vastupidavad taimed. Olen otsustanud, et ma ei näe liigset vaeva katmise, varjutamise, soojustamise, kastmise ja muude selliste tülikate asjadega. Taimed, kes elavad üle meie külmad talved, on teretulnud minu aias. Samuti need taimed, kes elavad üle põuased suved, kõrvetava kevadise päikese, kitsed ja muud söödikud ning kahjurid. Näiteks nagu sirelid. Vähese vaeva eest tänavad nad mind ometi igal aastal.

Vabriku talu aiapäevik, 51. osa!

Väljas on jaanuar täna
ja orgudes ruskavad pajud.

Niikaua taevasse vaata,
kui lumed on sadanud alla.
Lumed on vaiksed ja kerged
ja lumede juuksed on valla
paljaste võrade kohal,
kus õõtsuvad hõõguvad tähed.
Niikaua lumesse vaata,
kui aupaiste vajub su pähe.
Hirme on maailma kohal
ja kesköiti avardub tuba.

Niikaua lehitse aastaid,
kui haljus on sadanud alla.
Väljas on jaanuar täna
ja lumede juuksed jäid valla.

Niikaua taevasse vaata,
kui lumed on sadanud alla.

Viivi Luik

Lund on sellel talvel meile väga vähe antud. Õigemini nagu polegi. Aga nüüd siiski sajab õues lund. Juba teist päeva. Aed on valgeks saanud. Puud ja põõsad on valged. Kiviteed on omandanud veel õhukese lumekatte all imelised mustrid. Väljas on valge. Palju valgem kui varem. Kogu see pori, mis eelnevate kuudepikkuste vihmasadudega tekkinud, on muutunud korraga valgeks. Õue minnes hämmastab esimeses hooga, et jalad ei satugi kohe lirtsuvasse porisse. Ja libe ei ole mitte nätske jala alla sattunud pori tõttu, vaid on tõeliselt libe. Maha sadanud lume pärast. Olles nii kaua lund oodanud, ei oskagi esialgu isegi rõõmustada selle üle. Kuidagi vaikselt seisad ja vaatad. Et kas siis olla rõõmus või hoopis solvunud? Nagu armsama peale, kes end liiga kaua oodata lasi. Ning lumigi on ettevaatlik. Oodates nagu omamoodi, et kuidas teda vastu võetakse, häbenedes ja tundes süümepiinasid nii suure hilinemise pärast. See sadu on tõesti kuidagi malbe ja aeglane ja ettevaatlik.

Lume tuleku suure hilinemise tõttu jõudsin kogu aia ilusasti ära riisuda. Siis käisin ja toimetasin veel niisama aias ringi - korjasin laste mänguasju ja tormiga alla sadanud puuoksi, ajasin laiali iga päev üha uuesti ja uuesti kerkivaid mutimullahunnikuid jne. Lõpuks käisin mööda aeda ringi ja otsisin tööd, mida teha. Sest õues oleks tahtnud nagu olla. Õues olles oleks soovinud teha ka midagi kasulikku. See aga osutus pikapeale päris võimatuks. Sest maapind muutus iga päevaga üha pehmemaks ja pehmemaks. Pärast kuid kestnud vihmasadusid oli võimalik käia ainult mööda kiviteid. Autoga hoovi sisse sõitmisest tuli ka loobuda. Muidu oleksin võinud kevadel parkimisplatsile kartulipõllu rajada. Õnneks jäi see pori kõik nüüd lume alla. Loodetavasti ta seal ka mingi aja püsib. Kuni järgmise sulani vähemalt.

Linnud on samuti lume tulekuga ilmunud akna taha. Ning tõesti on täiesti võimalik, et tihane istub Sulle aknalauale ja koputab nokaga aknale. Küsib süüa. Ning vaatab seda tehes sulle sügavalt ja nõudlikult otse silma sisse. Et kas siis saab juba? Kuna ei ole sellist asja varem näinud, siis tundus see mulle alati sellise ilusa kõne täiendusena. Et linnuke tuleb akna taha ja küsib süüa. Nüüd nägin ise ära. Istus teisel pool klaasi ja ootas. Ootas nii kaua, kuni tõusin püsti ja viisin talle süüa. Siis hakkas rõõmsalt sööma ja kutsus ka sõbrad pidusöögile.

Kõige tavalisemad külalised meie linnusöögimajas on rasvatihased, sinitihased, puukoristajad, salutihased, rohevindid ja varblased. Aastate jooksul on mul aga olnud suur rõõm kohata oma akna taga veel metsvinti, suurnokk-vinti, pasknääri, siidisaba, suur-kirjurähni, väike-kirjurähni. Kindlasti veel mõnda lindu, kes hetkel meeldegi ei tule. Samas kolides oma praegusesse elupaika, ei olnud ma näiteks kuulnudki, et on olemas selline imeilus lind nagu sinitihane. Siis ostsin endale raamatu "Põhjamaa linnud". Ja võin nüüd julgelt öelda, et tunnen linde päris hästi. Aega selleks muidugi kulus. Istusin terve ühe talve raamatust näpuga järge vedades akna all. Ja muudkui määrasin linde. Sulgede tooni, ja noka kuju, ja suuruse ja kümnete muude omaduste järgi. Nüüd enam väga uusi linde ette ei satu. Ning sellest on muidugi tuline kahju. Viimasel kevadel kohtas minu pesamuna õunapuu otsas imeilusat helekollast lindu. Selle linnu äratundmiseks ei läinud mul isegi raamatut vaja. Nii ilus ja tuntud on ta mulle kogu elu olnud. Aga isiklikult kohata ei olnud mul seni õnnestunud teda. Peoleo oli tulnud meile külla. Siis hetkel viimane uustulnuk meil.

Natukene olen muidugi ka enda üle naerda saanud suure õppimise käigus. Ühel hommikul mitmeid aastaid tagasi avastasin söögimajast linnukese, keda ma enne ei olnud siin kohanud. Suurest rõõmust ja hasardist (ei olnud pikka aega ette tulnud mõnda uut lindu!) tormasin oma raamatu järele. Lappasin terve raamatu läbi, ei leidnud sellist lindu. Korraks mõtlesin, et näe milline haruldus, isegi raamatus ei ole. Siis jäi mu pilk peatuma raamatus ühele linnule. Uurisin ja vaatasin. Oli küll see lind. Kuigi ega ma ei tahtnud seda hästi tunnistada. Varblane. Polnud olnud juhust lihtsalt maal veel seda linnas nii tavalist lindu kohata.

Loodetavasti see lumi nüüd natukene aega püsib. Et jõuaks saada kätte tunde talvest. Käia paar korda suusatamas, nautida mõnel õhtul ilusat ja selget talvetaevast ja käia metsas jalutamas. Metsaga on meil see häda, et seal saabki käia ainult siis, kui lumi maas ja maa külmunud. Sest meie mets on nii pehme ja soine. Sügisel ja kevadel võib seal lihtsalt pehme pinnase sisse ära uppuda. Nii käimegi seal alati siis, kui tuleb esimene külm, mis tahendab maapinna. Tekitab käidavad rajad metsa alla ja peidab pori valge vaiba alla. Ja loodan, et meil on mahti imetleda tähistaevast. Lugeda tähti. Otsida Põhjanaela ja Suurt Vankrit. Imetleda Kuud. 

Vabriku talu aiapäevik, 50. osa!

IGA SÜGISE JAHEDAS LEEGIS ...

Iga sügise jahedas leegis

põleb punaseks pihlakakroone.

Ikka enam saab haabade haljus

uusi varjundeid, värvitoone.

Peagi pilvini pragiseb lõke,

viivad sädemed laiali tuuled.

Suudleb mesiseks murelik päike

nõmmelillede lillakad huuled.

Siis on vaikuse sõnatu luule,

ilmaotsani valendav valgus,

kuni vallatuks ärkavas tuules

sünnib lõpp, mille kannul käib algus.

Viivi Luik

Sügis. Ilus sügis. Lõbus sügis. Külm sügis. Värviline sügis. Sügis on alati ilus. Ning kui ma nüüd hoolega järele mõtlen, siis võib-olla isegi kõige kaunim aastaaeg. Läheb küll külmaks. Külm mulle ei meeldi tegelikult. Ma armastan soojust. Sügisel poeb aga minu sisse vastik ja suur külm. Ja selle välja ajamiseks ma aina kütan ja kütan. Ja lapsed tassivad korvide viisi puid tuppa. Sügisest kevadeni välja. Kuigi täielikult saab sellest külmast jagu alles kevadine päike. Aga sellele kõigele vaatamata mulle meeldib sügis üle kõige!

Minu poeg rõõmustas juba augustis siiralt selle üle, et varsti tuleb sügis. Sain isegi natukene pahaseks tema peale. Vaatamata sellele, et mulle endale väga sügis meeldib, ei oota ma teda mitte kunagi. Naljakas, aga nii see on. Veidikene pirtsakalt küsisin tema käest, et kas ta ootab seda, et õues külmaks läheb? Kuuldud vastust mina muidugi ei osanud oodata. Ta vastas, et ootab küll. Minu täielikult jahmunud ja sõnatut nägu nähes, tuli küsimata ka seletus. Ta rääkis, et ootab sügist, sest siis on hommikul ärgates toas külm. Ja siis on nii mõnus astuda voodist välja. Paljajalu külmale põrandale. Ning endal hakkab natukene külm. Ja see on nii hea tunne! Ning siis hommikul kooli minnes uksest õue astudes on külm ja udu. Ja natukene on veel uni. Seda ta pidigi ootama. Siis tulid mulle meelde minu enda sügisesed kooliminekud. Ja tõesti, need külmad ja karged sügishommikud on jäänud alatiseks meelde. Nendes on mingi oma lummav võlu, mida tegelikult ei oskagi seletada. Ei oska minu poeg. Ega oska minagi. 

Viis aastat tagasi istutasin oma aeda uued viljapuud. Juba mitu aastat oleme pikisilmi oodanud esimesi vilju. Murelid on kandnud marju mitmel aastal. Eelmisel aastal olid ka esimesed ploomid. Ning sellel aastal avastasin keset suve ühel pirnipuul täpselt neli väikest pirnikest. Igaüks meist saab ühe. Suve läbi käisime neid vaatamas, imetlemas ja katsumas. Et kas ikka kasvavad. Õnneks ei söönud neid ära linnud, ei mädanenud nad enne valmimist ära ja ei kukkunud ka lihtsalt puu otsast alla enne õiget aega. Said ilusasti valmis ja tegid meid väga rõõmsaks. Kõige selle juures olid muidugi ka uskumatult head. Tasus ootamist! Ning mina sain jälle imestada asjaolu üle, et kuidas sai neid ikkagi täpselt neli olla.

Aias on palju töid, mida peaks sügiseti tegema. Tavaliselt ei juhtu midagi hullu kui jääb ühel aastal tegemata. Aga kui jääb juba neli aastat vahele, siis on olukord küll päris masendav lõpuks. Nii oli kuidagi õnnetult juhtunud minu kuusehekiga, mis lahutab mind muust maailmast. Või siis ka ainult mõisapargist. Viimased kaks sügist ma olen ainult mõelnud selle peale, et seda peaks ruttu tegema. Eelmisel sügisel otsustasin, et kevadel teen selle kindlasti ära. Aga kevadel ei olnud kuidagi aega. Kuskile ära kadus kõik see aeg, mis mulle ette nähtud oli. Eelmisel nädalavahetusel aga otsustasin, et rohkem edasilükkamist see asi ei kannata. Tõin garaažist redeli ja oksakäärid. Redeli otsa ronides ja heki kohal kõrguvaid välja kasvanud kuuski vaadates, läksin garaaži tagasi. Tõin sae. Kaks päeva saagisin ja ronisin ja siis jälle saagisin. Kui ma lõpuks sealt redeli otsast alla ronisin ja tehtud tööd vaatasin, ei suutnud ma isegi ära imestada, miks ma sellega nii kaua venitasin. Vastpügatud hekk on tervelt kolmandiku võrra madalam nüüd. Võib-olla isegi poole. Ausalt öelda ei mäletanudki pärast enam päris täpselt. Ja ilusam. Maha said lõigatud aga korralikud suured kuused. Või siis kuuseladvad siiski. Lõikasin ja lõikasin neid. Neid vaadates mõtlesin ise, et millised imeilusad jõulukuused. Hiljem alles tulin selle peale, et olekski võinud jätta mõne jõulusid ootama sinna hekki. Ja siis sellel aastal läinud lastega ise "metsa" kuuse järele. "Tagant järele tarkus" on selle asja nimi vist!

Ja sügiseselt vaikseks on jäänud praeguseks hetkeks mu aias. Ainukesed, kes järjest aktiivsemaks muutuvad, on mutid. Ei saa kohe kuidagi ilma nendeta! Vist hakkan isegi leppima nende olemasoluga juba. Uskumatu küll. Varemalt olen ikkagi lakkamatut sõda üritanud muttidega pidada. Kuigi edutult pean ütlema. Aga eks naabritega pea ikka hästi läbi saama.

Ning puud on päev-päevalt punasemad ja hommikud aina kargemad. Jätkub nüüd kohe pikaks ajaks neid külmasid hommikuid. Õhtuid ja öidki. Ühel õhtul päris pimedas koju saabudes, arvas mu kõige pisem, et ilus on siin. On tõesti ilus! Ja ma soovin, et mul poleks iial liialt kiire. Veetmaks väikest viivu oma aias. 

Vabriku talu aiapäevik, 49. osa!


Tavaline juulipäev
neid on ikka olnud
hiireherned õitsevad
postini on aega

kuiv on autod sõidavad
tee pealt tõuseb tolmu
suuri leinaliblikaid
tuleb juba aeda

vaikus ainult sahinal
roosilt õisi kukub
humalad on roninud
juba toika tippu

Suvi on ilus. Kaks kolmandikku kohe läbi. Kolmandik veel ees. Minul on sellel aastal olnud suure ja lõõgastava puhkuse suvi. Raamatu lugemise suvi, terrassil istumise suvi, unistamise suvi, mitte midagi tegemise suvi, aiast eemaldumise suvi. Sellel kevadel meenutasin korra paari aasta tagust imeilusat suve. Tööl siis ma igal päeval ei käinud. Veetsin kuuma ja laisa suve oma vastvalminud terrassil lugedes ja päevitades. Ohkasin korra endamisi. Ja mõtlesin, et millal tuleb taas aeg, kus mul on aega seda teha uuesti. Veel ja veel. Kus üks töö ei ajaks teist aga. Kus kogu aeg ei oleks ajal nii kiire. Ning kuna kõik soovid, mida minu hing iganes ka ihkab, lähevad täide, siis see aeg saabus õige pea ...!

Minu lillepeenrad on pidanud sellel suvel ilma minuta hakkama saama. Kipsiga oleks väga keeruline neid rohida. Ma isegi ei proovinud seda. Lasin neil olla rahulikult ja sekkumata ja ise endaga hakkama saada. Ühelt poolt sellepärast, et minu kolmel väikesel abilisel jätkus töid küllaga ka lillepeenardeta. Ning teisalt sellepärast, et mina nagu tavaline naisterahvas, olen väga uudishimulik. Ja mind hakkas huvitama, kui kaua peavad nad vastu rohimata. Nüüd on tulnudki niimoodi välja, et selle aasta numbri sees ei ole minu lillepeenrad veel minu kätt tunda saanud. Ja ei ole hullu midagi. Ma suudan nende asukohad aias veel täitsa hästi tuvastada. Seda tänulikum olen hetkel aga iseendale, et olen neid rajades näinud kõvasti vaeva. Teinud neid korralikult, multšinud, kasutanud peenrakangast jne.

Muruga aga nii hästi ei läheks. Selles suhtes ei aita korralikult tegemine. Tihedast niitmisest ei päästa mitte midagi. Ning seetõttu ongi minu lapsed hakanud muruniitjateks. Eelnevalt olen teinud seda ainult mina. Nüüd pididki nad alguses natukene harjutama enne. Kui keegi oleks sellelgi hetkel meie tegemisi siin aias kõrvalt vaadanud, oleks ta kindlasti saanud kõvasti naerda. Igal juhul nägi meie muruniitmine natukene naljaka protsessioonina välja. Kõige ees lonkasin mina karkudega, näidates karguga sentimeetri pealt ette, kuidas ja kust peab niitjaga sõitma. No siis tuli muruniitja. Selle taga tavaliselt minu kõige suurem või siis keskmine. Ja siis kõige viimasena jalutas minu pesamuna. Tema oli murukääridega. Likvideeris siis muruniitja praaki. Kokku meie kolme peale tuli töö päris korralik.

Ja ega selle minu kipsis olemise aja jooksul aias palju rohkem ei olegi keegi toimetanud. Oleme ta suhteliselt rahule jätnud. Selline natukene mahajäetud ja unaruses ta hetkel on. Mets liigub vaikselt meile lähemale. Kui mina ikka iga niitmisega sutsukene suurendasin niidetavat ala, siis lastel käis asi vastupidi. Iga kord ikka natukene vähem. Meie ümbruskonna asukad ka tunnevad ennast meie valduses juba nagu kodus. Rebased jalutavad garaažis, siilid istuvad trepil, nastikud lausa armastavad minu puutumatuid lillepeenraid.

Ja minu pesamuna harjutab hoolega nastikut nähes mitte karjumist. Väga hästi veel välja ei tule. Ma kardan, et esimesed, keda ta oma teel on kohanud, said infarkti suure ehmatuse peale. Jah, nastikuid meil siin liigub palju. Arvatavasti on neid tõesti sellel aastal rohkem näha sellepärast, et aias on tegevust väga vähe olnud viimase pooleteise kuu jooksul. Nad on lihtsalt muutunud kõvasti julgemaks kui eelnevatel aastatel. Ega nad mullegi just ei meeldi. Samas ma ei karda neid ka. Las nemad elavad oma elu ja mina elan oma. Ning seda enam paneb mind imestama juhtum ühe õnnetu nastikuga minu aias. Vahetult enne jala kipsi saamist niitsin maja kõrval oleva Viinaköögi taga. Nastikute lemmikkoht on see alati olnud. Ja alati lähevad nad ilusasti muruniitja eest ära. Mitte aga sellel korral. Kuidagi väga õnnetult roomas ta täiesti valele poole ja otse niitja alla. Mina ei suutnud nii kiiresti reageerida. Jätsin küll masina kohe seisma, aga mitte piisavalt ruttu. Nastik jäi siiski muruniitja alla. Esialgu tundus mulle, et ta sureb kohe ära. Aga hiljem selgus, et viga oli saanud siiski ainult ta sabaots, mille küljest oli ära umbes viie sentimeetrine jupp. Lootsin väga, et see tema edasist elu vaatamata hetkelisele läbielamisele ja valule, ei sega. Minul aga oli nii hirmus kahju temast! Veel päevi hiljem mõtlesin ja lootsin, et temaga ikka kõik korras. Nagu näha, veel nüüdki, nädalaid hiljem püsib ta mul meeles. Ja mina jälle aina imestan. Et kuidas üks väike nastik, olles tegelikult ise olevus, kes mulle väga ei meeldigi, suudab võtta minult rahu? Kogu minu suure rahu ja meelekindluse. Asendades selle mure ja südamevaluga.

Vabriku talu aiapäevik, 48. osa!

Kas tead, mis heldemaks teeb tasapisi?
Miks julm ei olda iial juhtumisi?
Miks lillekiivrid roostega ei kattu?
Miks elu tähetund on kordumatu?
Miks tulukene tuisuööde kestel
ei kustunud, ei kustu inimestel?

Eks küsi endast parematelt.
Eks küsi surnutelt. Ja elavatelt.

Kuid ära iial küsi kaduvikult
sa enam neid, kes läksid juhuslikult
kottpimedasse läbi leeteluha.

Oh usu, nendele on ükstapuha,
kas laevamees kord sõudis laternata
nad kaotsi meelega või kogemata.

Betti Alver

Elus on väga palju õppetunde. Mõned on naljakad, mõned piinlikud, mõned natukene kurvad, mõned veidike segased mõista. Ja mõned on väga valusad. Nii valusad, et hing tahab lennata väga-väga kaugele. Ja jätta maha selle valu. Teistele.

Olime nädal aega kodust ära. Enne lahkumist korjasid lapsed ära kõik valminud maasikad ja panid peenardele peale võrgud. Et linnud ei sööks kõiki meie marju ära. Kui me tagasi jõudsime nädalakese pärast olid meie maasikavõrkudesse takerdunud neli linnukest. Neli nüüdseks surnud linnukest. Ega see ei olnudki kõige hullem. Seda võeti paratamatusena. Elu suure seadusena, et kõik mis juhtub, lihtsalt ei saa olla hea. Nii on alati olnud. Ja jääb alati olema. Aga siis küsis üks, et kuidas nad nüüd sinna kinni jäid? Eelmistel aastatel ei ole olnud meil võrkudes ühtegi lindu. Ega ei ole tõesti. Eelmistel aastatel olen mina pannud võrgud ja kontrollinud, et nad on pandud piisavalt korralikult ja tihedalt, välistamaks mõne linnu sattumist sinna alla. Sellel aastal tegid seda lapsed iseseisvalt. Tulenevalt minu karkudest ja kipsis jalast.

Ma mõtlesin pika viivu. Sellest, kas ma peaksin mõtlema välja mingi seletuse. Mingi mõistliku ja usutava seletuse, mida minu lapsed oleksid võinud uskuda. Aga mis ei oleks olnud tõde. Valetamine pidavat olema kõige suurem patt. Sest see jätab kellegi ilma õigusest teada tõde. Ja ma ei valetanud. Sest ka minu lastel on õigus teada tõde. Ka valusat tõde. Rääkisin asja ära nii nagu oli. Põhjused ja seletused ja tagajärjed. Ei tulnudki pisaraid ega nutmist. Tuli midagi hoopis muud. Sõnatu valu. Ja arusaamine, et igal sinu teol on tagajärg. Et see tagajärg on nüüd käes ja pisarad enam ei aita. Neli hinge on lahkunud. Tagasi ei too neid enam miski.

Lõpuks korjasid lapsed võrgud maasikate pealt ära. Siis korjasid nad ka maasikad ära. Võrke tagasi panna ei olnud enam aga kellelgi soovi. Seisid need võrgud veel natukene aega maasikapeenra kõrval. Koos nelja väikese surnud linnuga. Linde võrgupusast lahti harutada ei soovinud meist ka keegi. Otsustasin siis, et võib need võrgud lihtsalt ära visata. On nad juba piisavalt vanad ja palju aastaid meil kasutuses olnud. Veeti siis suur prügikast maasikapeenra kõrvale. Muidugi minu suure imestuse saatel. Minu arust oleks kergem olnud viia võrgud prügikasti juurde, kui lohistada seda suurt ja rasket kasti. Aga lapsed teevad palju asju omamoodi. Ei sekkunud ma sellesse rohkem.

Hetkeni kuni kostusid minuni üle pika aja meie aiast rõõmsad ja elevil hääled. Lonkasin vaatama, mis neid pärast suurt ja kõikehõlmavat kurbust ometi niimoodi rõkkama paneb. Tuli välja, et üks suur siilionu. Kes elab meie aias juba aastaid. Kes aeg-ajalt näitab ennast meile. Et me ikka usuksime: temaga on kõik hästi ja talle meeldib endiselt meie juures elada. Nüüd oli siilikene tulnud uudistama mis lapsed teevad. Vähemalt meie algul arvasime nii. Lapsed jätsid oma tegevuse hetkeks pooleli, et siili mitte segada tema teel. Veerand tunni pärast nad jätkasid ja kohe varsti tundis meie siil jälle huvi selle vastu. Nii kordus see veel paar korda. Kuni lõpuks minu poeg arvas, et siil tunneb huvi hoopis nende väikeste ja õnnetute laipade vastu, mitte aga nende tegevuse. Et siilil on kõht tühi lihtsalt. Samas tuli aga kohe ka siiras imestus, et kas siis siil sööb liha? Siil on omnivoor. Vastasin mina. Ta sööb kõike. Aa, ta on siis nagu karu? Jah, ja nagu inimene. Otsustati siis, et siil peab saama kõhu täis. Kuna linnukesi enam päästa ei suuda mitte keegi. Aga siil on elus. Ja tema tahab süüa. Natukene imestasin. Et kuidas siis nii? Alles oli suur kurbus. Ja siis juba suur rõõm.

Korraks tekkis küll küsimus, et kas siilionu endale viga ei tee, kuna tema söök siiski võrgus kinni. Aga selle peale arvas minu poeg, et see pole võimalik. Linnud kinni jalgupidi ja ükski endast lugupidav siil ei söö ju linnujalgu. Ei osanud ma selliste teadmiste vastu midagi kosta. Nii jäetigi siil sööma ja meie kadusime.

Ja mina hiljem aina mõtlesin ja mõtlesin. Et kuidas saab olla ühes päevas nii palju. Nii palju kurbust. Ja siis andestamist. Andestamist iseendale oma vigade pärast. Et mõni elu kaob. Ja alati tuleb kaotatu asemele uus hing. Et elu on meist alati suurem. Ja et iga kord kui me püüame teda mõista, üllatab tema meid millegi uuega. Õpetab meile midagi uut. Näitab midagi seni nägematut.

Vabriku talu aiapäevik, 47. osa!

Maailmaruumi pisipesi
mu mõte haarata ei saa.
Õhk, taevatuli, sinivesi
on olles olnud minuga.

Hoovihma sooja, suvehelgust,
koivalu päiksetõusuga
ja suvetaeva puhast selgust
kuis võiksin unustada ma.

Ööl oma karja ajab Karjus,
Luik lendab ülal Linnuteel.
Vee, tule, õhu, mulla varjus
on rännul minu maine meel.

Ma tean, et tulles ma ei tule,
et minnes minuga on taim.
Maas, vees ja õhus, päikse tules
saab korra vabaks minu vaim.

Hendrik Visnapuu

Mõnikord juhtub elus nõndamoodi, et Sa pead kogu oma igapäevase elu aias (ja mitte ainult aias, vaid ka igal pool mujal) ümber korraldama. Ning õppima tegema kõiki asju otsast peale. Otsast peale ja teistmoodi. See nõuab tohutult kannatlikkust, järjepidevust ja jonnakust! Ja aega. Tohututes kogustes aega - tunde, päevi, lausa nädalaid.

Nii juhtus sellel imeilusal algaval suvel ka minuga. Kui ma saabusin ühel päeval kiirabist koju kipsis jala ja karkudega. Esimesel hetkel ei osanud ma ennast kuidagi kujutada sellises seisus lillepeenarde vahele. Või tegelikult - üleüldse oli minu mõte terrassist ja lamamistoolist väga laisk kaugemale liikuma. Nii ma istusingi kaks päeva seal lamamistoolis ja ei suutnud kuidagi reaalsust uskuda. Kas tõesti minuga ongi nüüd lood nii? Et ma päriselt olengi kipsis ning suhteliselt piiratud liikumisvõimega? Mina, kelle senised suuremad traumad ja vigastused piirdusid mõne rakuga peopesas, paari sisselõikega liiga terava kööginoa tõttu ja sinise pöidlaga liig lohaka haamri käsitsemise tagajärjel? Aga ega olukord sellest ei muutunud - see kipsis jalg jäi. Ja minul tuli õppida hakkama saada täpselt sellisena nagu hetkel olen.

Kolmandal päeval tuli mulle meelde, et juba tükk aega tagasi oleks tulnud panna kohutavalt kiiresti kasvavatele hernestele toed. Herned on minu aias esimest korda sellel suvel. Panin nad maha laste soovil ubade asemele. Lapsed lubasid kevadel minna ise ka vajalikul hetkel metsa ja tuua sealt hernekepid. Sinna ma nad nüüd saatsingi. Palusin tuua 30 toigast. Keeruliseks läks meil asi siis, kui oli vaja neid toikaid herneste vahele paigaldama hakata. Ma pean täiesti ausalt tunnistama, et üks kipsis jala ja karkudega inimene tegemas tavalisi toimetusi aias, näeb kõrvalt vaadates väga koomiline välja. Seega ma andestasin lastele kogu nende lõbususe ja ohjeldamatu naeru keskendudes hoopis tähtsamale - püsti püsimisele! Ukerdasin ma seal peenarde vahel mis ma ukerdasin, aga herned saime me toestatud. Kõige paremini töötas viis, et kõige väiksem hoidis karke, keskmine ulatas mulle keppe kätte, kõige vanem sättis herneid keppide najale (sest loomulikult olid nad liiga pikaks kasvanud!) ja mina siis surusin neid toikaid ühel jalal laveerides mulda. Ise toetudes samal ajal nendele samadele toigastele. Kogu see tegevus tundus mulle väga kaootiline, väga rabe ja äraütlemata piinarikas. Kuid mõnikord on abiks teadmine, et see asi lihtsalt on vaja ära teha. Et teist võimalust ei ole. See sunnib ennast kokku võtma ja pingutama.

See töö tehtud jäi mu pilk seal samas kõrval kasvavatele vaarikatele pidama. Ja kohe tuli mulle meelde, et ma pidin ju juba eelmisel nädalal vaarikad ära siduma. Ja et ma olin lubanud endale see aasta teha seda korralikult. Ehk siis paigaldama vaarikapeenrasse postide vahele traadid, mille külge saaks vaarikavääte ilusasti ja lihtsalt siduda. Korralik tegemine lükkub nüüd järgmisesse aastasse. Või vähemalt sügisesse. Praegu saatsin lapsed nende suure pahameele saatel jälle metsa. Et tuua sealt veel mõned toikad nüüd vaarikate tarbeks. Tegin asja enda jaoks võimalikult lihtsaks: paigaldasin mõlemasse peenra otsa ühe toika, paar tükki ka võrdsete vahemaadega peenrasse ja siis liipasin täiesti läbi ja kurnatuna terrassile lugema. Uskumatu, kuidas nii tavalised toimingud võivad ebatavalises seisundis väsitada! Vaarikatega jäid edasi toimetama lapsed. Tõmbasid ühe pika nööri kõikide toigaste vahele. Tegid siis omale suure hunniku väikseid nöörijuppe ja sidusid vaarikataimed nendega pika nööri külge. Ja said sellega uskumatult hästi hakkama!

Järgmisel päeval võtsin ma ette maitsetaimepeenarde rohimise. Karkudega seal peenarde vahel püsti (sest kükitamine on kipsis jalaga tõenäoliselt kõrgem pilotaaž, kui mitte üleüldse võimatu) komberdades ei tulnud see kuidagi välja. Palusin siis tuua endale väikese tooli. Sättisin tooli kahe peenra vahele. Niiviisi ise istudes, sain ka rohimisega üsna hästi hakkama. Ainult see kohutavalt pikk aeg, mis igale toimingule kulub! Enda ühest positsioonist teise viimine võtab terve igaviku. Loodetavasti ma ajapikku muutun natukene osavamaks karkudega liikumises. Kuigi äsja nimetatud viisil saan ma rohida ainult osasid oma peenraid. Lillepeenardesse tooli ja karkudega lilli talluma ma ei saa minna. Mingi aja peavad nemad vaesekesed nüüd ise hakkama saama.

Aias ringi jalutades, kui karkudel liipamist üldse jalutamiseks saab nimetada, osutusid täiesti etteaimamatuks takistuseks ka igasugused käigud ja augud. Kui pealt vaadates paistab täiesti ohutu ja sile muru, siis karguga sinna toetudes, vajub viimane äkki väga suure kiirusega lihtsalt peidetud õõnsusesse. Ning selge, et seal on siis kõvasti tööd teinud mõni mutt või vesirott. Tasakaalu hoidmine sellises situatsioonis on väga habras hetkel veel. Aga kõigele vaatamata on päris huvitav minu jaoks avastada sellise liikumise omapära. Omal kahel jalal ringi tormates ei mõtlegi sellele, et tegelikult saab ka muud moodi. Aeglasemalt. Ja aega mul nüüd on. Palju aega.

Vabriku talu aiapäevik, 46. osa!

KODUD KASVAVAD KODUDEKS.

Maja ei ole midagi.
Tuba ei ole tühjagi.
Kodu on muus.

Kodud kasvavad kodudeks
aegamööda.
Kui ussaia teelehed
või asfaldist õuemaa
kuletud, juletud kõrred
on haardunud südame külge,
kui süda on juurdunud
rohukamarast, kivist ja asfaldist läbi,
kui süda on juurdunud põhjaveeni,
siis oled kodus.

Kodud kasvavad kodudeks
märkamatult.
Sügisõhtutes lendavate lehtede läbi.
Pilvede rännu läbi
üle magavate maastike.
Päevast päeva, aastast aastasse.
Pidevuse läbi.
Mõne pilgu,
mõne puudutuse läbi.
Teelesaatja hüvastiviipe läbi
hommikust hommikusse.
Oksakäe läbi, mis koputab aknale,
luine ja raagus, lumes ja hämaras,
pungas, õides ja lehtes
ja sügisel õunad peos.

Ka majad juurduvad
ja toad ajavad võrseid.
Ka majad õitsevad.
Ka majad puistavad seemneid,
kui nad on kasvanud
kodudeks.

Ellen Niit.

Kui ma hommikul kodust lahkun, sosistan ikka endamisi:"Head aega, minu kodu!". Ning õhtuveerel saabudes, tervitan teda rõõmsalt:"Tere, kallis kodu. Nii tore, et Sa mind ikka ära ootasid!" Muidugi ta ootab. Nii nagu täna. Nii alati.

Kodust lahkudes jalutan tiiru oma aias ja tubades. Ma tahan veenduda, kas minu kodu on sellises korras, mis sobiks minu naasmiseks. Mulle meeldib tulla koju siis, kui toad on puhtad ja valged. Iga minu lahkumine on nagu ettevalmistus järgmiseks koju tulemiseks. Kui ei lähe kunagi kodust ära, ei saa ka kunagi koju tulla. Koju tulemine on aga hea. Astud vaikselt aeda. Mööda kiviteed. Näe, selle kivi panemine läks natukene viltu, nüüd jala all tunda. Aastaid. Selle teise kivi all oli sisalik. Ning viimast ja kõige suuremat kivi hunnikust võttest, põgenes ehmunud nastik metsa poole. See kõik püsib meeles. Ukseesise õunapuu all magas alati pesamuna vankriga, hiljem kiikus seal tema kiik, nüüd istub ta puuvõras, paistmata lehtede vahelt väljagi. Linnupesa on alati müüriäärel. Siil käib alati sama rada pidi. Ning minule on tuttav iga millimeeter siin. Iga rohulible, iga kivi on kasvanud südame külge.

Olles nädalakese kodust ära, on maja ikka sama koha peal. Toas ikka asjad samas kohas. Kõik on nii nagu tean olevat. Aias on aga hoopis teised lood! Mitte ükski asi ei ole samamoodi nagu lahkudes. Muru on kasvanud väga pikaks. Mutid on võtnud ette kiusaja ära olles tõsise rände. Nad on kolinud kolm tiiru ümber maakera ja igaks juhuks veel ühe peale kauba. Ära õitsenud on kõik lilled, mis lahkudes olid õitemeres. Õide on puhkenud sootuks uued. Vihm on peksnud laiali nii mõnegi puhma. Maasikad on söömata. Salat on söödud. Tigude poolt. Punase sõstra põõsad on tühjaks tehtud. Tundub, et lindude poolt. Vaarikad on valmis saanud. Samuti mustad sõstrad. Redised on ussitanud. Linnupojad on pesast välja lennanud. Tundub, et kõik mu aia asukad on vahetanud kellegagi kohad. Kes või mis kellega, ei saa ainult hästi aru.

Kas leiduks keegi, kes selle unustatud aia jälle kätte võtaks? Korrastaks natukene siit ja sealt. Niidaks muru, köidaks kokku mõned lilled. Hakkaks päevaks-paariks mutitaltsutajaks. Peletaks nad tagasi endistesse piiridesse. Ning hoiaks neid edaspidigi kindlalt vaos. Sööks maasikaid ja vaarikaid ja musti sõstraid. Ei tea. Mina igal juhul kavatsen istuda toas vihma eest varjul. Kui vihm ühel ilusal päeval lakkab, küllap siis leidub ka keegi, kes jälle minu aias toimetab. Rõõmsalt ja õnnelikult!